Prantsus-ma

intervjuu ilmus Draamateatri lavastuse “Kaart ja territoorium” facebooki lehel
MEELIS OIDSALU, ÕPPISID PRANTSUSE LÜTSEUMIS. MILLINE OLI SINU KUJUTLUS PRANTSUSMAAST KOOLIS? MIDA PRANTSUSMAA ISIKLIKULT SINU JAOKS TÄHENDAB?
Esmase aistitava kontakti Prantsusmaaga sain ma inimeseõpetuse tunnis, mida viis läbi kooli direktor Lauri Leesi. Mäletan häbitunnet, kui direktor Leesi õhinaga meile, noortele isastele homo soveticustele, selgitas, millised biokeemilised protsessid põhjustavad pükstest levivat heeringahaisu, kuidas täpselt kaenlaaluseid raseerida, kui tihti sokke vahetada jne. Ilmselt me hügieeni osas väga head õppijad ei olnud, sest prantsuse keele tunniski oli direktoril alati kaasas mõni Azzaro, Rabanne’i või Guerlain’i parfüüm, mida ta auhinnaks õigete vastuste eest puberteetidele pihustas. Selle juurde kuulusid
loengud haisu ajaloost prantsuse kultuuris, mh sellest, et Versailles’ lossi trepialused olid täis õukonnadaamide sitta või milliseid soovitusi tegi üks või teine 18. sajandi prantsuse mõtleja roiskleha kaotamiseks Pariisi õhust. Meeles on, et analüüsisime põhjalikult nt Baudelaire’i luuletust “Une Charogne”, seda, kuidas poeet kujutab laiba määndumist kraavis, ihu lagunemise protsessi sulandumist armutundega. Ja kuidas külastasime klassiga morgi, et ühe rasvunud mehe lahkamist tunnistada ja kuidas ma ei suutnud pärast kohvikus “Moskva” tellitud rasvaseid lihapirukaid puutuda. Kõrgmoelise parfüümi, laiba lagunemise ja puberteetide kaenlaaluste lõhn äkki ongi see mu enese kõige isiklikum, meelelisem kokkupuude prantsuse kultuuriga.

PRANTSUSMAA ON 20. SAJANDI EESTI KULTUURI JAOKS OLNUD IHAOBJEKT. MIS ON SINU ARVATES OLNUD KULTUURI, AGA KA LAIEMA PUBLIKU JAOKS PRANTSUSE-MÜÜDIS NII LIGITÕMBAVAT?
Ma ise suur frankofiil pole, laiema publiku eest suud täis ei võta, aga kui iseenda intuitiivset prantsuse-iha iseloomustada püüan, siis on ses palju vasturääkivat. Ühelt poolt on Prantsusmaa valmis mõeldud, (koolis) selgeks õpitud ja ära lahterdatud koht, mida on kultuurne ihaleda, sest seal on nii palju olulist ja iseäralist toimunud. See on selline vulgaarne, meeleline, kommertsialiseeritud prantsuse-iha, reisifirmade Prantsusmaa. Teisalt on olemas elav ja põnev intellektuaalne Prantsusmaa, mis Badiou, Ranciere’i, Balibari ja Macherey näitel hoiab elus marksistlikku mõtet. Kolmandaks tõmbab Prantsusmaa poliitilise nähtusena. Et nad on viimase kahe sajandi jooksul üle elanud nii kuradi palju režiimimuutusi ühest äärmusest teise, aga ikkagi mingid valgustuslikud ühiskondlikud alusideed 1789. aasta revolutsioonist alates muutmatuna säilitanud. See, kui tihti on Prantsusmaa riiklust muudetud, aga kuidas selle heitlikkuse all on olnud ikkagi mingi muutumatu allhoovus, mis on suurem kui riigikord… see mind ühest küljest isiklikult lohutab Eesti ühiskonna liikmena ja teisalt kohustab kaevama enda ühiskondlikkuse mõtestamisel sügavamale kui demokraatlik riigikord või etniline kuuluvustunne.
KAS PRANTSUSMAA AJAD ON SINU ARVATES MÖÖDAS?
Prantsusmaa on tänagi endiselt suurest osast inimkonnast paari sajandi võrra ees. Nt selle sama ühiskondlikkuse juurde tulles. Räägime vajadusest ja suutmatusest lahti öelda essentsialistlikust, objektiivsete tunnuste – nt etnilise päritolu – põhisest riiklusest. Prantsusmaa on seda ammu teinud ja edukalt üle elanud mitmed immigratsiooni- ja kolonisatsioonilained. Teisalt on Prantsusmaa olnud vähemalt sõnastatud poliitikate tasemel järjekindel integratsioonimudeli vastane, hoidnud ranget immigrantide kodanikeks assimileerimise joont, kartmata koloniaalajastul samas laiendada prantsuse kodaniku identiteeti mõne asumaa elanikele. Prantslaslikud riigikorralduse alusideed, et riiklus on kodanike subjektiivne ühine tahteakt, mida ollakse valmis üha uuesti (ja uute tagajärgedega) kordama või et kodanikud on riigi ees võrdsed, mis muuhulgas väljendub selles, et kodaniku ja riigi vahel ei tohi seista ühtki teist usulist või etnilist kodaniku ja riigi lojaalsussuhet “vahendavat” gruppi – need on tänagi mh ka Eesti jaoks suht ulmelised, revolutsioonilised ideed.

Advertisements

MUHE ON UUS MUST

Nukuteatri “Dorian Gray portree” arvustus ilmus tänases EE-s.

Meelis Oidsalu

Nukuteater on Oscar Wilde’i „Dorian Gray portreed“ lavastades teinud ainuüksi seepärast oivalise valiku, et nende esistaar Mart Müürissepale istub dekadentliku dändi roll kui valatult. Wilde’i skandaalne romaan pole enam kui sajand hiljem aktuaalsust kaotanud ning mõjub Eestis viimasel ajal esile kerkinud viktoriaanlike meeleolude taustal sama muhedana, nagu mõjuks vikerkaarevärviline lipp Vao külla suunduval mootorrattal.

Müürissepa Dorian Gray on raamatu algversioonidele (mida autor hiljem sündsamaks kärpis) truult biseksuaalne, nimiosaline mängib selle tõiga liigagi ilmseks: koketeeriv maneer, millega sire noormees laval Nukuteatri vanameeste kõhukesi silitab, on üsna veidralt koomiline. Tarmo Männardi kehastatud Basil Hallwardi käperdamine ja suudlemine enne seda, kui Dorian ta tapab, mõjub aga suisa naksitralli vägistamisena. Dorian Gray portree autorile, oma modelli jumaldavale kunstnik Basil Hallwardile endale pole lavastaja-dramaturg Vahur Keller homoseksuaalsust inkrimineerinud – Männardi väljapeetud ja südamlikus esituses on Basil Doriani ilu, mitte tema ihu ori.

Mait Müürissepa soolise ümberkehastumise võimes võisime TV3 tuntud laulusaate vahendusel kõik veenduda, ent tema lavaline homoseksuaalsus jääb veidi lihtsustatuks ja väliseks. Sellele vaatamata on Müürissepp muidu laval nimiosalise vääriliselt hea. Kolme tunni sisse oleks mahtunud veidi enam nartsissismi varjundeid, ent Müürissepp ei vaju kordagi ära, hoiab rolli kolm tundi vinnas, ka ta lavakõne on teatrisõbra kõrvale mesimagus kuulata.

Dorian Gray küünilist sõpra, lord Henryt, etendanud Andres Roosilehe kõnetehnika lisas lavastusele kummalise võõrutusefekti: pidevalt oleks justkui TV6 kähiseva kurguhäälega vahetekstide lugeja lavastusse sekkunud. Roosilehe aforisme pilduv tegelaskuju jäi tegevustikust distantseerituks, literatuurseks vaimutsejaks. Ka stseenis, kus lord Henry toob Dorianile teate tema näitlejannast kallima Sibyl Vane’i enesetapust ja kus Roosilehel on võimalus tegelaskuju suhet Dorianiga psühholoogiliselt nüansseerida, jääb lord Henry kiretuks sõnumitoojaks, kuivaks targutajaks.

Lavastust on kritiseeritud dramatiseeringu originaalitruuduse eest – mina seda ei tee. Esseistlikkus ja tegevustik, filosoofia ja tunded on Kelleri tekstis kenasti tasakaalus, ka lavastajana on Keller osanud õigetel hetkedel tekstiküllaste stseenide vahele kujundlikke füüsilisi figuure, videoplaane või ruumimänge pikkida. Doriani ja ta sõprade teatrikülastuse stseen, kus Heliose kinosaali sisustatud teatriruum ümber pööratakse (publik vaatab kümmekond minutit peaosalisi, kes omakorda publiku selja taga etendatavat näitemängu jälgivad), on lavastuse võimsamaid.

Noort näitlejannat Sibyl Vane’i esitav Jaune Kimmel näib alguses ehk liigagi lapsikuna, meenutades kangesti Kapten Granti tütart Nukuteatri eelmise aasta suvelavastusest, aga seda efektsem on Kimmeli naiselik küpsus Dorianiga lahkumineku stseenis. Äge näitlejanna on Viljandis sirgumas.

Ainuke, millega lavastus põhjalikult alt läheb, on Wilde’i raamatu keskse kreedo – dekadentsi – esteetiline väljendamine. Esimest vaatust lõpetav hooramaja-stseen, mis peaks tantsulis-erootilises vormis väljendama lord Henry ja Doriani allakäiku, on kuidagi… saamatu. Dekadents on nii Wilde’ile kui tema raamatukangelastele kunstiliik omaette, Kelleri lavastuse dekadendid mõjuvad harrastajatena, ei ole nii rafineeritud perverdid kui võiks.

Enam julgust oleks oodanud kostüümikujunduselt. Kitšilikud või kunstiliste taotlustega kostüümid oleksid ajastutruude, tolmununa mõjuvate rõivaste asemel asjakohasemad olnud. Nukuteatri enda väljareklaamitud lavastus žanrimääratlus – „visuaaltragöödia“ – mõjub punnitatuna, videokujundus jääb (kui lõpp välja arvata) dekoratsiooni rolli, olgugi vinge ja viimseni põhjendatud. Nutika lahendusena ei paigutatud lavale traditsioonilist lamedat ekraani (mis teatris sageli plassina mõjub), ekraani kohustusi täitnud lavalaest rippuvate valgete keede grupp toimis ühtviisi kulissi kui ruumilise ekraanina.

Lõpustseenis, kus Dorian Gray antikristusena – pea alaspidi, käed õieli – ripub, kuvatakse sellele „ekraanile“ lahke silmavaatega vanainimeste näolappe. Keller vastandab vanurite küpse enesekindluse dändi igavese nooruse kompleksi varjus pesitsevale ebakindlusele. Dorian ja tema mentor lord Henry ajavad bravuuri autentsusega segi – „meie rass on kaotanud julguse,“ nendib Henry lavastuse hakul. Keller tuletab eri rahvusist vanainimeste rahust pakatavaid ilmeid kuvades meelde üht teistviisi enesekindluse, autentsuse-tunde leidmise moodust: elutarka muhedat rahu, millest on võimalik osa saada vaid musta kaduvikuga silmitsi seista julgeval moel. Säärane muhe rahulik enesetaju kulub bravuurika dekadentliku rahvusluse laineharjal marjaks ära.

Vanamees ja mereäärne kinnisvara

Tallinna Linnateatri / Von Krahli Teatri / Martti Helde lavastuse “Vanamees ja meri” Arvustus ilmus tänases Eesti Ekspressis 

Hemingway romaani “Vanamees ja meri” tugevuseks on peetud kaasahaaravat jutustuslaadi. Raamatut läbiv tegevus – kalapüük – kui ka tegevuspaik meri on tõlgendusvõimalusist juba eos tulvil, sestap on mõistetav, miks autor panustab tegevuse ja peategelase mõtete võimalikult vahetule kirjeldamisele ega trügi targutustega lugeja ja loo vahele.

Martti Helde üritab oma lavastusega kasutada algmaterjali tugevust, luua tehniliste vahenditega võimalikult realistlik, aistitav mereline atmosfäär. Samas  on ta koos dramaturg Jim Ashileviga nõuks võtnud Hemingway lihtne kalamehejutt ikkagi sümbolistlikule tüütule tõlgendusele allutada. Hallipäist ja habemikku vanameest, kes kogu lavastuse vältel paaditaolise esemega lavapõrandal seilab, kehastavad lisaks Tõnis Niinemetsale (merele minev vanamees) ja Andres Otsale (merelt naasev vanamees) kuus kangelasarhetüüpi, kes surmtõsisel ilmel kordamööda lava väisavad.

Lavastust reklaamiti rõhutatult kui visuaalteatri näidet. Kas valgustehniliste lahendustega tekitatud võimalikult realistlik veepinna imitatsioon puitpõrandal on visuaalteater? Meri on meeleline paik, mis pakub tugevaid aistinguid. Mere elutruu visualiseerimise risk on, et kujutuse realistlikkus ei haara vaatajat lavastusse, vaid meenutab hoopis mõnesaja meetri lähedal loksuvat päris merd, kajakaid ja suve. Teatri eelis kino ees on, et seal on tinglikkus ja metafoorne kujutus OK, seal ei pea realistlikkusega üle pingutama. Kui terve etenduse laval viibiv tantsijate rühm saab mere kujutamisega suurepäraselt hakkama, siis milleks veel arvutiga loodud lained ja taevas? Visuaalteater ei ole pelgalt see, kui näitleja on vait ja arvuti näitab pilti. Helde lavastus meenutas kohati rohkem Windows’i kuulsat avakuva kui täisverelist lavastust. Mulle tundub märksa põnevam see visuaalteatri suund, mida ajab Teater NO99, kes on viimasel ajal edukalt lepitanud kujutava kunsti ja teatri elemente, kelle lavale mahuvad korraga nii põnevad objektid kui head osatäitmised.

“Vanamehes ja meres” oli ikka paar elusat hetke ka, üks neist, kui näidati suurel ekraanil Evelin Võigemasti peopesa aeglaselt mööda soonilist jämedat laevaköit liikumas, samal ajal kui ta läbitungiv pilk harpuunina sõjakat Ivo Reinokit puuris. Siis tuksatas mu riiete all üks arhetüüpne elund hetkeks. Ja lainetust kujutavat tantsutruppi oleksin vaatama jäänudki.

Lavastuse aluseks olnud dramaturgia tundus olevat guugeldamise tulemus, polnud tunda, et keegi oleks end materjali tõlgendajana kehtestanud. Küpse dramaturgia asemel oli ideede tasandil kokku nikerdatud lähenemine, millel teatrikunstiline väljund puudus. “Vanamehe ja mere” eri komponendid on lavale mehhaaniliselt kokku pandud, ilma et neile antaks võimalust omavahel vastastikku mänguliselt ja etteaimamatult seguneda – aga selles ju peitubki teatrikunsti suurim loominguline potentsiaal. Isegi näitlejatöö võis vaevata tükeldada instruktsioonide loeteluks – 1. astu hästi aeglaselt; 2. tõsta pilk mõtlikult paremale üles; 3. vaata pingsalt kaamerasse…

Mõisted “arhetüüp” ja “klišee” asetsesid selle lavastuse klahvistikul kõrvuti. Näitlejad kehastasid arhetüüpe, aga ka näitlejate mäng laval oli ühe näitekunsti klišee taasesitus: näitleja kui mõtlikkuse, sügavmõttelisuse, süvenunud-oleku etendaja. Mul iseenesest pole ka klišeede teadliku kasutamise vastu midagi, aga siis oleks võinudki võtta veel mõne pärli näitlejatöö klišeede keest ja seda rida lõpuni ajada. Kui kasutada näitlejaid pelgalt riidepuudena või mannekeenidena, siis tasub kogu üritus paisutada näiteks moedemonstratsiooniks ja seeläbi omaenda sügavusetaotluste üle irvitada. Kujutan ette, et kui neil samadel näitlejatel palutaks parodeerida näitlemisvõtteid, siis ega paroodiad palju  “Vanamees ja meri” rollidest erineks. Ehk valis Helde liigsest austusest näitekunsti vastu just säärase, kangutatud, distantseeritud lähenemise näitlejatööle?  Kostüümidega oldi vaeva nähtud, aga need pärinenuks justkui järjekordsest Hamleti uustõlgendusest, mille haakuvus realistlikkust taotleva ookeaniatmosfääriga oli nõrk.

Dramaturg Jim Ashilevilt oleks ometi eeldanud irooniat. Lavastuse alguses ette mängitav raadiointervjuu Hemingwayga annab selleks ohtralt ainest. Hemingwayd intervjueerib keegi daam, kes ta romaani pealetükkivalt ja jällegi sümbolistlikult tõlgendab. Lindilt on kuulda, kuidas kirjanik alguses tõrgub oma lihtsa kalapüügiloo üle filosofeerimast, aga siis järsku annab survele järgi ja hakkab kaasa lalisema. Võib-olla oli Hemingwayl mingi plaan selle prouaga ja seepärast ajas nii rumalat juttu, a mine tea, ehk ta oligi nartsissist seks ajaks, kes end ise liig tõsiselt võttis. Ehk oli tal katus kultuuriauhindadest ära sõitnud? Nii juhtub paljude loojatega, kelle looming neist enestest suuremaks osutub. Ka selle lavastuse autorid võtsid end liiga tõsiselt.

Surmtõsine humanitaar mõjub heal juhul väikekodanlikuna, nii nagu mõjus ka etenduse kommertsiaalne raam. Lavastus etendub ühe suursponsori ehitusjärgus olevas merelähedases korterelamus. Seriaalides näeme tihti agressiivset product placement’i, st et teatud firma tooted asetatakse stseenidesse nähtavale kohale. Aga kuidas nimetada seda, kui teos asetatatakse toote sisse? Viimast asjaolu ei jäetud etenduse lõppedes külastajaile üsna naljakal ja pealetükkival kombel välisuksel meelde tuletamast.

Suur inimene väikese algustähega

Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse inglit” tutvustav tekst ilmus 8. aprilli Eesti Ekspressis

Õigupoolest tuleks Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel” rahule jätta. See on raamat rahulejätmisest: usu, kunsti, iseenese, elu ja surma rahulikult võtmisest. Autoril on kirjutamise hetkeks selja taga intensiivne aasta teatrifestivali kuraatorina, ta on kunstist väsinud ja väsinud inimene on aus. Et suur osa Õnnepalu sügisesel Vilsandil veedetud puhkuse (õigem oleks vist öelda küll „paguluse“) päeviku kannetest on kommentaarid Lev Tolstoi raamatule “Mis on kunst?”, võib „Lõpetuse inglit“ lugeda kui Õnnepalu vastust Tolstoi esitatud küsimusele.

“Lõpetuse inglis” jätkuvad Anton Nigovi „Harjutustes“ (2002) alguse saanud arutelud kunsti küündimatuse üle. Nigovi kunstikriitikas on tolstoilikku kibedust: “Kõik see on natuke, palju tülgastav. See nüri, pime idolaatria, ebajumalakummardamine, mida nimetatakse kultuurieluks. Ameeriklased on ausamad, nad ütlevad showbis.” „Lõpetuse ingli“ kunstiväsimuse tagant kiirgab aga lepitavat teadvelolekut kunsti lubaduste petlikkusest, mis kuidagi ei õõnesta kunsti tõsiseltvõetavust. Autori tüdimus annab ta kunstiarmastusele kaalu: „Kui kunst on ära tüüdanud, oma suuruses ja oma võltsuses, mida tegelikult ükski vabandus enam kinni ei kata, ega siis sellepärast veel kõik läbi pole. Ikka jääb see: inimene räägib. […] Jääb kõige lihtsam ja kõige isiklikum. Sellest sünnib jälle mingi kunst.“ (lk 76)

Raamatu päevikulaadne vorm ning läbiv kunstiskeptiline hoiak jätavad mulje, nagu puuduks „Lõpetuse inglil“ kunstiline taotlus, justkui oleks tekstilõigud paguluses viibinud autori peast pudenenud nagu kastanimunad suvemaja läheduses kasvavalt puult. Õnnepalu teostab nii oma kunstilist ideaali: „suur kirjanik laseb asjadel oma raamatus juhtuda“ (lk 35). See ei tähenda, et autor end oma raamatust pagendaks – ka mõtteviljadel peab olema võra, millelt pudeneda.

Autorina toimib Õnnepalu „Lõpetuse inglis“ omamoodi vaatluspaiga või ökosüsteemina, milles loodus-, usu-, kunsti- ja inimvaatlused rütmiliselt, etteaimatavalt, ent mitte piisavalt ennustatavalt, et igav hakkaks, ringlevad. Õnnepalu on erakluse maailmameister, väikesaare paguluseski suudab ta pageda, perifeeriast leida omakorda perifeeria – saare inimtühjas otsas asetseva surnud kirjaniku suvemaja –, kus autor vahetevahel raamatuid sirvimas käib. Ent Õnnepalu on pühapäeva-erak, sest täiskohaga erakud ei korralda teatrifestivale ega pürgi lavale.

Et „Lõpetuse ingel“ pole kirjutatud kantslist ette kandmiseks („ei saa uskuda kirjanikku, kes usub“, lk 81), pole ta vaba vastuoludest. Õnnepalu tõstab kunsti suurima voorusena esile võime kahelda kõiges, ent jagab kunstielule julgelt, suisa programmilise süsteemsusega, hinnanguid. Õnnepalu jutlustab kibedusest hoidumist, ent ei ole üle teatrifestivali tabanud valusast kriitikast (lk 46). Õnnepalu hoiatab kannatuste õilistamise eest, ent peab õigeks kõik oma kurbused ise, välise abita, ära kurvastada. Maailma manitsedes pihib erak ikka ka iseendast, oma edevusest, tühistest püüdlustest ja tähenduslikest pettumustest.

Kui „Lõpetuse inglist“ moraali otsida, siis ehk sedavõrd, et ennast hävitajalikul, enesele kannatusi põhjustaval käitumisel on alati tõhus tasumehhanism, vastasel juhul seda ei esineks. Tagasiside, mida kunstnik oma tegevusele saab, ei ole sageli adekvaatne, kunstiline katarsis või vaimne valgustuminegi ei pruugi olla muud kui enesepett. Kuigi kunst võib kannatusi leevendada, ei ole kannatused tõe ega ilu mõõt.

Ühel hiljutisel pühapäeva õhtul näitas Eesti Televisioon dokumentaalfilmi Viljandi kultuurikolledži teatritudengite püüdlusist luua oma teater. Saatele peale lugenud noore näitleja intonatsioon oli pingutatud, ebausutav, kõige halvemas mõttes kunstlik. Mõtlesin kahetsusega, et noor mees on nüüd kogu edasise elu oma koolitatud hääle, kunstilise poosi või selle, mida Õnnepalu nimetas „fantoomvaimsuseks“, lõa otsas. Õnneks on Õnnepalu, kelle raamatu lugemine võiks noorele teatritudengile sisendada, et, kuule, võta rahulikult, ära punnita üle. Sa oled äge ja armas inimene niisamagi, ära tee kunstist endale asenduselu, ela päriselt. „Tahan vaid öelda, et alati see ütleb midagi, alati see rõõmustab südant, kui sa näed, et see, mis kunstis juhtub, juhtub päriselt. Et seda ei tehta, ei teeselda.“ (lk 35)

Jalutu stand-up

Tekst ise ilmus 11. märtsi Eesti Ekspressis, lõppu olen lisanud järelmärkuse

KARJUVALT KALLIS KODUMAA

Jaak Printsi monolavastus “Kodumaa karjed” on meelevaldne kollaaž iseseisvusaja kõnekaist repliikidest, kõnedest, spordiülekannetest, loosungitest, kuulutustest, laulusalmidest. Eero Epneri eestvedamisel möödunud Arvamusfestivaliks koostatud ja seal esmaesitatud tekst meenutab Indrek Koffi auhinnatud hüsteerilist kirjandusteost “Eestluse elujõust”, mis samuti koosnes üksteise otsa lükitud juhuslikest, ent tuttavlikest kõnekatketest. Selliste tsiteerivate tekstide taotlus pole originaalsus, vaid esinduslikkus, mitte informeerimine, vaid meenutamine ja meenutustega publikus ühisosa tekitamine, milles vaataja “mina” võiks osa saada “meist”.

Põhimõtteliselt võiks Teater NO99 igaks etenduseks sööta näitleja Printsile ette erinevaid iseseisvusajal avalikku mällu talletunud tekstilõike, tulemus erineks rütmi, energia ja tonaalsuse, aga mitte sisu poolest, sest lavastuse sisu ei ole tekstiga edastav informatsioon, vaid magushapu meie-tunne.“Kodumaa karjed” meenutavad meile, kui suures osas kodumaa-tunne väljendubki karjetes, kui suur osa sellest, mida me peame ühiskondlikuks, poliitiliseks või rahvuslikuks identiteediks, põhineb koos kuuldud ja ühiselt kogetud katkendlikel lausetel ning repliikidel.

Kõnekunsti ja poliitika vahekordi on mõtestatud ja uuritud Antiik-Kreekast alates ning ka ekspertidel on sageli nende kahe vahele raskusi selge piiri tõmbamisega, valimisreklaamidest tüdinud televaatajast rääkimata. Valgustuslike vaadetega filosoofid (alates Platonist) on ühiskondliku debati ideaalseks mudeliks pidanud dialektilist ratsionaalset arutelu. Sellises arutelus saavad vastanduvad seisukohad enne otsuse langetamist võrdväärselt ja avalikult kaalutud ning retoorilisi võtteid ei kasutata iga hinnaga oma seisukoha näiva õigsuse, vaid läbipaistvuse huvides. Demokraatiat kummitav  dilemma on, et õiglane ja võrdväärne arutelu eeldab ranget distsipliini, jäika välist kontrolli, see on aga omakorda miski, mille väljendusvabadust esikohale seadev demokraatia välistab. Ega Platongi põhjuseta demokraatiat põlanud.

Demokraatlik eestlane üritab olla Platonist parem ja elab sarnaselt teiste Lääne väärtusi austavate rahvastega keset sõgedat kõnekoosolekut, katkematut kõrvulukustavat karjumist (meenutagem kooseluseaduse väsitavat “debatti”). Et selline debateerimisviis on väsitav, siis vajab ta treenimist ja harjumist. Eks äsjased valimistulemused osutagi tekkinud väsimusele, otsekui ahju alt astusid Toompea lossi saali lihtsa jutu ja klaari silmavaatega mehed, kes teavad täpselt, kes on must ja kus asub uks.

Jaak Printsi sütitavalt energiline pooleteist-tunnine katkematu kõne on nauditav ega väsita, publiku peale ei karjuta ning seda tundlikumalt lavastus demokraatia karust kaisutust mu arvates edasi annab. Kõnekoosolek mõjub iseenesest teatrisaalis võõrana, kuulu järgi plaanitakse lavastusega Eesti-tuuri, mis Eestit vallanud üleüldise monolavastuste maania valguses on igati mõistetav ja rentaabel mõte. Kriitikas on lavastust jõutud juba poliitiliseks teatriks ja stand-up’iks nimetada, ent kummagi määratlusega ei saa kuidagi nõustuda. Stand-up on iseenesest poliitilise teatri üks huvitavamaid vorme, selle keskmes on poliitilisse diskussiooni reaalajas järjepidevalt sekkuv kunstnik, kes kannab ise ette oma teksti, võtab ise poliitilisi seisukohti, ent teeb seda tavapärasest säravama retoorilise teadlikkuse ja külmema närviga. Stand-up kunstnik on ühtlasi staar-kodanik –  ühiskondliku olukorra kaine, terane ja empaatiline kommentaator, kelle satiir ei võõranda publikut poliitikast, vaid teeb meid kamraadlikeks kaasosalisiks meie enda ühiskondlikus “viletsuses”. Jaak Prints ja Co “Kodumaa karjed” vaataja poliitilist teadvust ei rikasta ega teravda, siin pelgalt esitatakse tuntud ja tuhmunud hitte, tõeline stand-up on Eestis veel tundmata žanr. Aga demokraatliku tegelikkuse talumise treeninguna toimib see lavastus hästi.

Järelmärkus. Mind häiris nii “Kodumaa karjete”, ent häirib ka kõikide teiste nn stand-up etenduste puhul, kui jäetakse mulje, nagu oleks näitleja sisuliselt panustanud või suisa ise komponeerinud oma teksti. NO99 lavastuse afišil ja veebilehel seisab tavapärase autorinime kohal lakooniline “Prints”, kuigi põhitöö tegid tekstiga (mis oli lavastust kandev element) Eero Epner ja Kaarel Oja. Nädalavahetuse Postimehe “Arteris” on foto Piret Krummist ja Katariina Tammest allkirjaga “neis naistes on nalja ja teravust”, kuigi nali ja teravus on pigem dramaturgide Paavo Piigi ja Diana Leesalu oma. Sama probleem oli NO99 “Kunstikoolide” esimese hooaja saadetega, kus noored näitlejad rääkisid pisarsilmil ilmselgelt liiga keerulist juttu oma eeldatava lugemuse kohta. Selge see, et ka kõige kõvematel stand-up tegelastel on tagatuba, neile kirjutatakse suuremal või vähemal määral tekste ette, aga nad on vähemalt ise oma repertuaari aktiivsed kujundajad ja nende poliitiline subjektsus on kestvam kui ühe ette antud teksti esitusaeg. Väidan, et pole olulist vahet poliitbroileri ja wannabe stand-up kunstniku vahel – kumbki pole poliitiline subjekt, vaid kellegi teise mõtete ja veendumuste kuulekas vahendaja (kuigi taotletav kuvand on vastupidine) – ja ses mõttes on teatrikultuur me poliitilise kultuuriga suht ühel joonel (teen küll vist pigem liiga meie poliitikutele selle võrdlusega). Kõige lähemal seisab mu kirjeldatud stand-up’i ideaalile Kinoteatri manifestide sari, kus päris inimesed (ka näitlejad) räägivad asjadest nii, nagu neist arvavad. Erakordne on   Linnateateri näitleja Henrik Kalmeti suutlikkus käigu pealt ühiskonnaelu valupunkte irooniliselt aga intelligentselt kommenteerida. Lootust on.

Kotleti maitsega Eesti

Arvustus ilmus 13.02 Sirbis

OÜ Mõte ja Vaba Lava „Eesti ajalugu“, autor ja lavastaja Mart Kase, kunstnik Kristina Lõuk, valguskunstnik Priidu Adlas, videorežissöör Teele Kase, graafika autor Martin Pedanik, koreograaf Jaan Ulst, helikujundaja Tom-Olaf Urb ja grimmikunstnik Kaia Pihlak. Mängivad Mari-Liis Lill, Andres Mähar, Bert Raudsep ja Uku Uusberg. Esietendus 22. I Vaba Lava teatrisaalis.

Mart Kase kutsub „Eesti ajaloo“ alguses vaatajat üles kujundama ajaloo suhtes isiklikku seisukohta. Üleskutse illustreerimiseks näitab lavastaja fotot endast oma maakohas köögiviljapeenarde vahel. Selline varbaid pidi mullas ja heas mõttes kodukootud (paikne) ajalootunnetus on armas, iseasi, kas Kase oma isamaatunde ja Valdur Mikita „Lingvistilisest metsast“ saadud lugemiselamuse väljendamiseks on valinud õige meediumi. Teatri vormi kasutatakse „Eesti ajaloos“ illustratsiooniks. Juba asjaolu, et lavastaja peab vajalikuks oma sõnumi publikule etenduse alguses ja lõpus ise lausuda, näitab mõningast kunstilist abitust, mis ei pruugi kokkuvõttes olla aga halb, sest seda enam on nähtaval Kase ja tema iidoli Valdur Mikita rahvuslik minakõne.

Minakõne on miski, mida iga inimene katkematult peab. Inimene jälgib end iga päev kõrvalt, satub olukordadesse, käitub neis kuidagi ning hindab enese ja teiste käitumist, teeb järeldusi selle kohta, milline ta on või pole. Samasugust minakõnet peetakse ka etnose tasandil, eestlasest ja eestlusest kõneldes. Ega Lennart Mere „Hõbevalgem“, Valdur Mikita „Lingvistiline mets“, Mart Kase lavastus või Sirbi hiljutine esseevõistluski väljenda muud kui katseid peegeldada või arendada eestlase kollektiivset minakõnet. Sellelt ei eeldata faktipõhisust, tõesust ega loogilist sidusust, sellise kõne laused võivad olla suvaliste sündmuste, olukordade, esemete, kommete ja nendega seonduvate emotsioonide kämbud.

Nii räägib Kase oma lavastuses juhuslikult tekkinud perekondlikust kombest valmistada igal riiklikul tähtpäeval põdralihakotlette: „Ja sellest päevast alates valmistan ma kotlette iga kord, kui midagi juhtub. Mis toimus 20. augustil? Eesti taasiseseisvus. Aga 29. märtsil? 2004 Eesti astus NATOsse. Aga 1. mail 2004? Eesti astus Euroopa Liitu. [—] Esimest korda tegin ma poisikesena kotlette samal päeval, kui toimus Balti kett, ma mäletan seda kirge. [—] Ootan kannatamatult päeva, millal saan jälle põdraliha kotlette valmistada.“ Eestlus seostub peale põdralihast kotlettide Kasele ka puupliidiga: „Puupliitidega köökides on Eesti ajalugu peidus. Me ei saa oma lugu maailmale rääkida. [—] Eesti on nii marginaalne suures pildis. Aga meie puupliidid ei ole marginaalsed.“ Seega näeme, et rahvusliku minakõne lauseid võib moodustada ka pelgalt kulinaarsete eelistuste pinnalt. Tõsi, nii Kase kui ka Mikita rahvusteadvuses on olulisel kohal kodukoha floora ja fauna – ega ilmaasjata tammu etenduse alguses lavale mammut, etendus lõpeb aga Kase maakodu aknast avaneva vaatega põllule.

Kase lootuses, et „Eesti inimesed oskavad ise elada nagu muuseumieksponaadid“, et enese ajaloolisuse taju oleks osa argipäevast, et ajalugu oleks isiklik ja igas hetkes elav, mitte ajalootunnis õpitav asi, ei puudu humanistlik taotlus. Ajalooliselt välja kujunenud eluviisi väärtustamine annab inimese eneseteadvusele konkreetsed, aistitavad ankrud. Paiksed rituaalid ja unikaalne looduskeskkond on heal juhul emotsionaalse turvatunde ja seega vaimse tervise allikas. Ent olmelise puupliidirahvusluse puhul kerkib siiski küsimus, kas tegu pole pelgalt eluviisimoega, omamoodi hipsterlusega. „Eesti ajalugu“ paneb küsima, kas olmeline eneseteadvus saab olla kestlik.

Nii Mikita kui ka Kase rahvuslik minakõne ja seda toetav ajalookäsitus põhineb kahel nähtusi vääristaval omadusel: asjade ja nähtuste kestvusel ja unikaalsusel. Need omadused vabastavad minakõne laused poliitilisest ja ideoloogilisest laetusest, kuivõrd nii eestlase kestvus kui ka unikaalsus ulatuvad Kase ja Mikita käsitluses ideoloogiate ja poliitika eelsesse aega. Selle tõenduseks loeb Uku Uusberg etenduse alguses katkendi Mikita raamatust: „Eesti ja eestlaste identiteet pole mitte jääajajärgne, vaid müütilises mõttes kindlasti jääajaeelne. Eesti lugu hakkab pihta määratult kaugemalt kui Eesti ajalugu. Eesti kultuurimüüdi alguspunkt tuleks viimasest jääajast nihutada vähemasti kuussada miljonit aastat tahapoole. Hämarasse ürgaega.“ Kohe pärast seda marsib lavale äärmiselt unikaalne pesueht eesti mammut, „Euroopa viimane mammut,“ kes „võis ringi kobistada kusagil Tartumaa kandis“.

Asjaolu, et Mikita jätab eestimaise kultuuriruumi unikaalsuse ja kestvuse otsinguil sündmuste või olude poliitilise tausta targu kaalumata, ei vabasta tema rahvuslikku minakõnet ometi poliitilisest taagast. Mikita on ürgsetest kultuurikihtidest sinimustvalgeid kivistisi jahtides üles kaevanud ka oma nõukaajas veedetud lapsepõlve ladestunud kihistusi, nt samastab ta nõukogude ühiskonna sundpaiksuse neoliitilise („loomuliku“, soovitava) eluviisiga (vt lk 159) ning tunneb veidi kõhedakstegevat erutust eesti teadlaste võimaliku osaluse üle Nõukogude allveelaevade radarisüsteemide väljatöötamisel (lk 83). Seda suhtumist utreerides võib järeldada, et kui just eestlased olid need, kes Nõukogude Liidu esimese tuumapommi tarvis kütuse kaevasid, siis ei saa ju tuumasõdagi üdini halb olla.

Kuigi krambivaba suhtumine minevikku võib olla vabadusetunde ja eneseväärikuse allikas, peitub siin teadvustamata poliitilise objektsuse risk. Teadvustamatus ja intuitiivsus, mis rakenduvad Mikita minakõnes, ei pruugi viia sugugi uute värskete eestluseideedeni, vaid pelgalt avaldada varasematest perioodidest sügavalt juurdunud mõtteid ja hoiakuid, kinnistades seega (ebateadlikult) omandatud poliitilist (nt kommunistlikku) ideoloogiat ja elulaadi, esitades seda samal ajal millegi poliitikaülese – eestlase müütilise enesetaju – pähe. Kase lavastuses tehakse tubli samm Mikita kultuurieugeenilises projektis edasi: mammutite ja ürgtaimede kõrval näeme laval metsinimest, tuhandeaastast eestlast Ülot (Uku Uusberg), kellelt telesaatejuht (Mari-Liis Lill) üritab tulutult välja peilida põnevaid fakte Muinas-Eesti poliitiliste olude kohta. Ülo ei hooli poliitikast ega suurt millestki, mis ühiskonnas toimub: „Mina lihtsalt olen. Ma olen lihtsalt,“ lausub ta tüütule ajakirjanikule.

Kase lavastus puudutab põgusalt ka rahvusliku enesetaju konstrueerituse probleemi (käpiknukustseenis Lydia Koidula, Kreutzwaldi ja Carl Robert Jakobsoniga, kristluse ja maausundi konflikt), ent järeldused, mis tehakse tõdemusest, et kultuur ja rahvuslus võivad olla ülalt alla rahvale ette söödetud poliitilis-religioosne produkt, on vildakad. Kase ja Mikita rahvusliku minakõne põhiline probleem on, et ei „Lingvistiline mets“ ega „Eesti ajalugu“ vii lugejat uute rahvuslike identiteedilätete avastamiseni, kingi neile kultuurilist enesemääramise rõõmu ja vabadust, vaid juhatab poliitilise ja kultuurilise objektsuse, passiivsuse võssa. Mikita ja Kase arvates piisab, kui eestlase enesetaju rajaneb uhkusel selle üle, et kunagi 11 000 aastat tagasi elas Tartus üks mammut või et ta ise elab nagu museaal ja kasutab XIX sajandi keskpaigas Eesti taludesse ilmunud köögitehnikat. Ent nagu näitab Eesti tegelik ajalugu, võivad nii elulaadid kui ka maastikud olla konkreetsete tänapäevalgi elujõuliste poliitiliste ideede ja jõudude, mitte müütiliste mammutite ja ürgsete jäälaamade vormitud. Mul on Järvamaal sajandivanune maakodu, mida jõudumööda taastan, ja noored tammepuud, mille tõrud ma oma kätega Rava tammikust korjasin ja idandasin. Seega mõistan täiesti, miks maamaja kööki, maastikuvaadetesse ja mammutihammastesse kapselduv rahvuslik enesetaju „müüb“. Sooja pliidi ees kotlette mugida on kirjeldamatult mõnus.

Kas loovinimene peab jooma? Vestlus Jürgen Roostega

Meelis Oidsalu (MO): Oled sa kuulnud sellisest kampaaniast nagu Tipaton Tammikuu? Mina polnud, aga nüüd korraldati Soome-Eesti maavõistlus kainuses ja otsustasin, et luban endale ka joomavaba jaanuari.

Jürgen Rooste (JR): See on Soomes juba aastaid vana ettevõtmine – tüübid, kes detsembri lõpus pisut üle pingutasid joomisega, võtsid jaanuari vabaks. Mul on tunne, et natuke see joomakultuur on nii siin- kui sealpool lahte muutumas, et selline Jim Morrisoni moodi ennast põletav loojatüüp pole enam väga hinnas, keegi ei viitsi temaga enam jännata, ta ei tule koosolekule kohale, ei pea kokkulepetest kinni ja seepärast temast sageli ei saagi enam Jim Morrissoni. Jim Morrissoniks saadakse tänapäeval rohkem Jim Morrissoni näideldes. Mitte, et ma nüüd enesehävitamist õigustaks kuidagi, aga samas tuleb meelde, mis hiljaaegu Lars von Trier ütles kuskil, et loobub joomisest ja narkootikumidest ja vist ka filmitegemisest, sest ta selge peaga ei oska, mis on muidugi kurb. Muide, mul seda tunnet ei ole.

MO: Von Trieri filmide põhjal võiks just arvata, et need on veidi liiga kaine tüübi tehtud.

JR: Ta kuskil mingis intervjuus ütles just, et ta on aastaid olnud käest ära ja kardab, et tal ei tule ideid. Mina seda niiväga ei usu, kuigi tean ka seda tunnet. Kunagi Pentti Saarikoskiga oli see, ta eksabikaasad on kirjutanud oma mälestusis, et kui ta jõi väga kõvasti – ja ta jõi ikka väga kõvasti –, siis mingil hetkel, kui pikemalt juua, siis keeletunnetus kaob ära. Loovust arvatakse olevat joomisega seotud, aga võin enda pealt öelda, et teinekord on vastupidi: kui pead kuu või paar kainust, siis hakkavad mingid mootorid tööle, keel töötab, fantaasia töötab, tekib mingi selgus ja värskus. Kusagilt lugesin ühest rottide peal tehtud uurimusest, et rotid, kes alkoholisõltuvusest vabanesid, et nende ajurakud taastusid ja nad mingil hetkel muutsid märksa intelligentsemaks aga ka agressiivsemaks kui teised rotid.

MO: Alkohol on depressant, sealt see kaine roti agressiivsus vast.

JR: Alkohol võib küll depressant olla, aga ka maailma asjadest arusaamine ja üleüldse nutikam olemine on depressant, sest siis sa saad aru alles kui mäsa on olukord su ümber ja mingis mõttes ongi nii, et seda üksikumana ennast tunned. Ja siis aitab iroonia või sarkasm või alkohol.

MO: On kainus loomupärane seisund või midagi kunstlikku ja ebaloomulikku? Mõtlen kasvõi seda Tipaton Tammikuu kampaaniat, mulle sellised kampaaniad üldiselt ei meeldi, eriti kui nad tegelevad sümptomitega, milleks alkoholisõltuvus on. Idee programmilisest karskusest tundub kahtlane, selles on midagi meeleheitlikku. Aga ju siis olukord ongi meeleheitlik.

JR: Kampaania korras ei olegi võimalik tõeliselt kaine või sõltuvuste-vaba olla. Küsimus ei ole ju ainult alkoholis, vaid sõltuvuskäitumises ja sõltuvusi võib olla ka täiesti karskeid, ka neid, mis lähedaste ja enda elu samamoodi hävitavad. Siin tekibki küsimus, et kes on need täiesti sõltumatud? Kuskil zen-budismis on need koolkonnad olemas, näiteks üks mu lemmikuid Jaapani luuletaja Ikkyu Sojun või siis ka Allen Ginsberg on sellest kõnelenud, et oluline pole suuta millestki loobuda, vaid suuta loobuda ka loobumisest.

MO: Karskusest rääkides, Vooglaiu ja Pulleritsu suhtumises pehmodesse ja pededesse on ju ka (sugulise ja soolise) karskuse-taotlust? Karskus kui mentaliteet võib võtta kummalisi vorme?

JR: Kui hakkad nõudma samu väärtusi kõigilt, siis jõuadki sinna, kus on Putini Venemaa. Putin on muidugi kaval, kõik muud kraanid on kinni keeranud v.a. viinakraanid. Kui Putin hakkab tegema Gorbatšovi ja viinakraani ka kinni keerab, siis ta võetakse maha ja riik laguneb.

Aga pehmud ja peded … mul on tunne, et meil siin Eestis on ka mingi vaenusõltuvus, vajadus vihata pisemat-nõrgemat. Siuke argus või hirmumentaliteet, et kergem on võidelda tolle pisemaga, kellest ohtu pole. Sest suured ja tugevad on ju ohtlikud. Valime siis kedagi, keda on niiii lihtne vihata. Ses mõttes, kui Eesti kuidagi oleks vabam vaimus ja arendaks inimeste individuaalsust-isepäisust, et see ongi väärtus, mitte ühesugune elukaerajaanikargamine. Siis võiks vist olla mõni viinakraan isegi lahti rohkem, ma ei tea …

MO: Nende kraanidega vist ongi nii, et tuleks tegeleda allikatega, põhjustega, mis jooma või sõltuma ajavad, mitte ainult kraanidega. Et me ei räägiks karskusekampaaniates ainult sellest, mis on joomise kulu ühiskonnale või karskuse tulu. Kui viime karskuse-arutelu pelgalt sportlike näitajate peale, siis see ei toimi, väärtused on olulised. Samas januse looma vastu aitab ainult tugev lukk.

JR: Minu võitlus alkoholiga ei lõpe kunagi. Praegu ma veel ei ole karske, ma mingis hetkes näen ennast, et võiksin olla kaine, aga siis ongi vaja, et see muu hullus ja loovus töötab nii kõva vungiga, et mul pole alkoholi järele vajadust, et ma olen alkoholita rohkem purjus kui teised joomase peaga.

MO: Ja ikkagi on vaja olla millestki joobunud?

JR: Elust, armastusest, inimestest, sellest, et ma olemas olen, sest kõige hullem asi mis maailmas on tuimus ja ükskõiksus, tõsi, teinekord kui on mured või valud siis jood ennast tuimaks, alkohol toimib ka valuvaigistina. Aga muidugi, tegelikult on mu eesmärk mitte juua …

MO: Kas joobumuse vastand peab alati olema igavus ja tuimus? Zeni juurde tagasi tulles, seal pole mingit tuimust, seal saad laksu osavõtmatusest.

JR: See on teistsugune osavõtmatus, ma räägin sellisest, mis ilma alkoholita – või koos alkoholiga – langeb ikka teleka ette diivanile lonti.

MO: Sa õigustad ikkagi seda Jim Morrissoni hoiakut, annad joobumusele ja enesepõletamisele mingi eetilise või moraalse hinnangu, et joobumus on parem eluhoiak seetõttu, et on kirglikum,  kaastundlikum. On ju loovtehnikaid, kus loovuse eelduseks on pigem rahu ja enese ego piiridest lahti ütlemine. Sotsiaalne kokkulepe näib olevat selline, et loovusega ja loovisikutega kaasneb joobumus või joove. Et olen täpselt nii suur geenius, kui suurt valu pean suurest viinapudelist vaigistama. Samas nagu sa enne mainisid, siis looming on nii kuradi energiamahukas tegevus, et seal peaks edu andma just enesekontroll ja säästlik põlemine, et oled terve inimene aga loov, nagu Sven Grünberg nt?

JR: Aga millist osa Grünbergi loomingust kuulad, kas seda vanemat või uuemat? Ma täiesti usun, et see loovuse tunne on olemas inimese sees ka ilma alkoholita, lihtsalt mu jaoks on inimesena talumatu elada seene või samblikuna. Ma tean ka väga taltunud ja kaineid inimesi, kes kogu aeg põlevad, sa näed, et nende sees on see tuli ja see on samasugune kirg. Kalju Kruusa näiteks põleb vägagi, mina ei tea, et ta väga palju alkoholi tarbiks, joob teed ja on vaikne, pigem sissepoole loomuga, aga nii looja kui inimesena vastab päris hästi sellele Herakleitose jõele: ta ei ole kunagi sama kui sinna astuda, olgu see jõgi siis veest või laavast. Siin on see küsimus, et kes sind panevad otsima, kas mitte need, kes on ebakindlad ja kirglikud ja küsivad… mina olen alati tundnud, et kõige hirmsamad on inimesed, kes teavad vastuseid. Kes tulevad su juurde ja ütlevad, et tegelikult on ühiskonnas meil niiviisi.

MO: See on ju samuti valmishoiak, et pead ennast põletama, et luua, see on samamoodi kõiketeadja seisukoha võtmine hoiakulisel tasemel, et ma tean, et just joobumine ongi loovuse võti. Kas luuletaja, kes igal võimalusel joobub, pole iseennast liiga valmis vastanud? Kui kunstnik ütleb, et tema asi ongi põledes küsimusi küsida, kas selles hoiakus ei peitu mingi väga valmis ja ette ära põletatud maailma alge?

JR: Eks see ole samamoodi, et kui keegi tuleb rääkima, et põlemine ongi tähtis, et ainuke õige kunstnik ongi see, kes ennast hävitab, ainuke päris on see, kes joob lõpuni, siis teda ilmselt ei saa uskuda. Karl Martin Sinijärv ütleb selle kohta, et talle meeldivad eric-claptonid rohkem kui jim-morrissonid, et claptonid on ka sellised tüübid, kes aeg-ajalt eksivad, mingi hetk nad leiavad teistsuguse sisemise rahu ja nende kunst on selline süvenemine, mingi mõtisklus, mis on sama valus, kui see leekiv põlemine. Ja siis võibki Morrisson mõjuda õhukesena, nartsissistlikuna. Aga on ka neid vaja, kes pidevalt mässavad ja põlevad, eriti tähtis on noorele näha, et ebakindlus on OK. Et kui meid õpetatakse, et sa pead saama terveks täiskasvanud inimeseks, siis see on ju totrus. Võib-olla see tekitabki minus sellise võitlusvaimu, miks ma kipun kaitsma rahutuid hingi, aga nad ongi heidikud, nad on kogu aeg ühiskonnas heidikud, neid ikka tõrjutakse…

MO: Minu arust ei tõrjuta. Ärevat ja segaduses poeeti ei tõrju keegi, meile meeldib lugeda Õhtulehest mingist tüübist, kes kusagil turvaliselt loob, joob ja kakleb ja on samamoodi nagu meie, lihtinimesed, vähem või rohkem perses omadega. See teadmine lohutab ja annab ettekäände ka poest läbi minna ja pudel viina osta, mõelda, et ma olen ka väikestviisi rebel nüüd. Aga kui kaine naiskunstnik kõnnib selge pilgu ja paljaste nibudega kusagil külavahel, siis on see kuidagi ebameeldiv. Ühiskondlik tellimus on pigem ikka selle ärajoonud tüübi järele. Normist võid hälbida ainult siis, kui samm sees, igasugune erinevus peab olema millegagi seletatav – haiguse, geniaalsuse või joobega.

JR: Käisin hiljuti JMKE kontserdil, laval seisavad geniaalsed tüübid, kes aegajalt võivad juua, aga võivad ka mitte juua, justnagu Sokrates Platoni „Pidusöögi“ alguses, aga kui sa vaatad seda fännihordi, siis on päris palju tüüpe, kes on lihtsalt ennast pehmeks joonud ja kelle jaoks see ongi see kaup, et sina lood minu eest ja mina joon meie mõlema eest. Villu Tamme laulab küll „Tahan kord saada selliseks, nagu on Villu või Freddy või Rott või Striit. Nad on nii vaimukad, nad on nii vabad ja kogu aeg juua täis. Sest kui on joogid sees, ongi anarhia!“, aga ta teeb seda ilmselge irooniaga. See, et sa normidest hälbid, ei võimalda sul olla avaram või erilisem. See tähendab, et hälbid nagu lollakas.

MO: Sina oled joonud mõlemal pool lahte. Kas soomlase joomine erineb eestlase joomisest?

JR: Mingi asi on küll teistmoodi, nt purjus peaga kaklema minemise viis on teistmoodi. Mõlemas kultuuris on seda, aga Soomes võib ka tõsine akadeemik ühel hetkel ütelda, et nüüd lähme õue. Kakeldakse ära ja lõpuks kallistatakse ja tehakse üksteisele jooki välja. Aga üldiselt joome ikka ühtmoodi. Meil on küll see, et ühiskond on vähem valmis, seal on kõik mõnele ehk liiga valmis ja ajab jooma, joomise põhjused on ehk erinevad. Soomlastele tundub siin kuidagi vabam ja huvitavam. Eestlaste ja soomlastega on nii nagu keegi luuletaja kunagi kirjutas, et me oleme tulised nagu itaallased, aga sissepoole. Et väljast nagu mättad, aga seest hõõgvel. Teine luuletus, mis meelde tuleb, on Mauri Rausi oma: mustlased on inimrändlinnud, soomlased on inimrändrahnud.

MO: Mulle tundub, et eestlase ja soomlase joomine on nende rahvuslike stereotüüpide, mida me lapsepõlves sama lihtsasti omaks võtame nagu et 2+2=4, jätk. Et me kujutleme endale ette mingid puuded – eestlaste ja soomlaste puhul kinnisus ja kidakeelsus – ja siis hakkame neid ravima, ainult et haigus on välja mõeldud ja „ravi“ tegelik. Ise olen teinekord seltskonda minnes tundnud, et kui ei ole tuju või tahtmist ei small– ega big talk’i teha, siis on vaja tekitada kuidagi fake it till you make it konditsioon välise libesti abil. Aga see on ju puhas doping, laiskus, ma pole lihtsalt harjunud pingutama. Eestlane ei ole small-talk’is halvem kui ta on piljardis. Mõlemad on harjutamise asi.

JR: Eks see ole natuke ka keskkonnas kinni. Külmas läheb kange põletatud alkohol paremini. Tuleb meelde, kui Hardi Volmer rääkis, kuidas nad Lapimaal käisid filmimas, pakkusid kohalikele Viru Valget, need maitsesid hapu näoga nagu oleks sooja õlut joonud, endale aga kallasid joogipoolist otse mootorsaani paagist. Ma ise olen aasta aega üsna kaine olnud, sest tahan lõpuks aru saada, mis mu elus toimub. Olen nüüd ka vabakutseline, see on sama raske kui kainus, sõltuvust mitte pidada, see on raske. Ma ei ole suutnud lõpuni kaine olla, hakkan ikka mingi hetk jooma ja mõnikord palju, aga võrreldes viimase tosin aastaga mu elus olen hetkel suhteliselt kainem. Omal ajal üritasin Soome põgeneda, Põhjala sai mind kätte,  Soome sõbrad ei olnud ju ka kained. Soomes on erinevalt Eestist riigijoodiku institutsioon, sa võid olla alkohoolikuna töövõimetu. Kui oled Eestis alkohoolik, siis see on sinu mure, Soomes on leitud, et võtame nad riigi diiva alla, nad on ikkagi sotsiaalsüsteemi sees, ühtviisi pole neil kadunud lootus ühiskonda naasta. Need külapoe tagused joodikud on Eesti jaoks kadunud. Olen Soomes näinud, kuidas abirahapäevadel kõvasti tina pannakse, aga kas ei peaks seda asja võtma nii, et ühiskonnana tervikuna vastutame selle eest, kui nii suur osa inimesi on tupikusse sattunud? Mul on selline tunne, et 90ndate alguses olid küla- ja kolhoosijoodik, nad jõid, aga neil oli mingis mõttes see vaba riigi tulemisest rõõm, aga neil pole ka seda enam, nad on täiesti de-personaliseerunud. Võivad purjus peaga ju sõimata pedesid ja venelasi ja rootsi pankureid, Kallast ja Laari, aga kogukonna tunne, et ka joodik on osa sellest kõigest, see on minetatud.

Aga noh, mul endal on nüüd põhjus olla, ma armastan üht inimest. Äkki saan hakkama, ja kui ei saa, siis olen ikka üks jobukakk küll. Ühesõnaga; võitlus kestab.