Aastapäevakõne

Esitatud 23.02.2018 Inglise Kolledži pidulikul aktusel

Tere ja head saabuvat vabariigi aastapäeva kõigile!

Olen 39 aastat vana, kolme lapse isa ja peaaegu poole oma elust – 18 aastat – töötanud siit mitte kaugel Kaitseministeeriumis. Viibin Inglise kolledžis esimest korda, aga olen selle kooliga ometi lähedaselt seotud. Kaks mulle kõige olulisemat inimest väljaspool mu perekonda on selle kooli vilistlased – minu otsene ülemus ja sõber Jonatan Vseviov ning mu südamesõber ja eeskuju, dramaturg Paavo Piik. Aitäh, et olete üles kasvatanud nii ilusad inimesed ja tublid kodanikud.

Töötan Kaitseministeeriumis, aga ma ei tulnud siia teile rääkima ei sajanditagusest Vabadussõjast ega seda peagi Vabaduse väljakul meenutavast kaitseväe paraadist, ka mitte keerulisest julgeolekuolukorrast maailmas.

Kasutan hoopis võimalust ja räägin mõnest asjast, mida oleksin ise tahtnud kooliõpilasena kuulda näiteks 25 aastat tagasi mõne vanema, tundmatu, kooliaktust väisava külalise käest. Nii et lubage, et ma mõttes pühendan selle kõne muuhulgas 17-aastasele iseendale, kes oleks hädasti vajanud head nõu, kuidas olla tulevikus õnnelik inimene ja edukas Eesti Vabariigi kodanik.

Esimene soovitus, mille ma keskkooli lõpetavale ja oma elu kohati liigagi keeruliseks elanud iseendale oleksin andnud, on loobuda võimalikult kiiresti muretsemise halvast harjumusest. Viimastel aastatel on avalikku ruumi halvanud mure, räägitakse väärtuste ja nähtuste erosioonist, heade kommede, väärt asjade kadumisest maailmas. Pakun lühikese loetelu asjadest ja nähtustest, mis erinevate hiljutiste arvamusavalduste alusel Eestis praktiliselt juba hävinud, esitan neid nähtusi siin tähestiku, st mitte hävimise järjekorras:

  • Eesti keele oskus
  • Eesti rahvas
  • Eestlus laiemalt
  • Lihtne maksusüsteem
  • Lugemus ja lugemisharjumus (eriti noorte)
  • Maaelu ja põllumajandus
  • Metsad
  • Odav alkohol
  • Olümpiavõidud
  • Pedagoogika
  • Puhas keskkond
  • Suvi
  • Talv
  • Turvalisus
  • Vaba aeg
  • Vaikus
  • Vaimne tervis

Seda loetelu võib igaüks täiendada või jätkata. Aga mu esimene soovitus olekski kõiki hävingukuulutajaid, ükskõik kui armsalt nad seda ka ei tee (Valdur Mikita näiteks on väga armas näide hävingukuulutajast, eestlased olevat pea igas asjas maailma viimased mohikaanlased), sõbralikult (mitte üleolevalt, vaid ilmtingimata sõbralikult) ja rahulikult eirata ja kui tekibki mure, et noorte lugemus, põllumajandus või metsad või turvalisus vahepael kaduma läinud, siis rahunemiseks piisab sellest, kui lahti võtta Statistikaameti kodulehekülg ja vaadata, kui hästi meil viimase veerandsaja jooksul tegelikult on läinud.

Noored ei ole kunagi olnud nii mitmekesise kirjandusetarbimisega, samuti info leidmise oskusega kui täna.  Põllumajanduse konkurentsivõime ja tootlikkus on viimastel aastakümnetel mitmekordistunud. Eesti on endiselt maailma üks metsarikkamaid riike. Eesti kirjandusel, teatril, muusikal, kujutaval kunstil on õitseaeg. Veedame hetkel kõige pikemat ja turvalisemat rahuaega Eesti Vabariigi ajaloos.

Ärge uskuge neid, kes kuulutavad kadu ja kes ütlevad, et vanasti oli parem. Nad elavad minevikus ja tahavad, et ka teie oma tähelepanu raiskaksite minevikus asjatu sompamise peale. Tsiteerin esmaspäevases ETV2 “Plekktrummi” saates esinenud Tallinna Ülikooli õppejõudu Daniele Monticellit, kes ütleb, et on märganud, et “eestlastel on risk jääda minevikku kinni ja klammerduda isegi sellisesse minevikku, mida pole kunagi olnud, mis on idealiseeritud. Meil ei ole probleemi minevikuga, vaid pigem tulevikuga. Kui me oleksime suutelised jätma kõrvale selle, mis on meid minevikus eristanud ja lahutanud ja suudaksime mõelda pigem sellele, mis võiks meid tulevikus ühendada, mida me tahame veel saavutada ja koos sellel maal teha, siis läheks meil teine käik uuesti sisse”, ütleb siin pikalt elanud Itaalia õpetlane.

Jah, minevikku tuleb tunda, aga sellest tuleb osata lahti lasta. Mina parema meelega tutvungi minevikuga peamiselt tõenduspõhiselt, sh Statistikaameti veebilehe vahendusel. Esivanemaid tuleb austada, aga minevikus ei tohi elada. Ma isiklikult olen alles viimastel aastatel hakanud suutma mitte põdeda oma enda isikliku ajaloo pärast, mitte üha uuesti ja uuesti sorkida mingites ebameeldivates minevikuseikades ning seda suutnuna olen lõpetanud ka tuleviku pärast muretsemise. Noori kiputakse ülekohtuselt kujutama selliste muretute ja hoolimatute inimestena, aga mu endagi kogemus ütleb, et noored on väga tundlikud ja sageli liigagi muretsevad selle pärast, mida teised neist arvavad, kas nad on oma eelkäijate väärilised, kuidas nad tulevikus hakkama saavad.

Mures inimene on aga hirmunud inimene ja murest, nagu hirmustki, vabanemise oskus on üks õnneliku elu peamisi eeldusi. Mida varem eluterve muretuse harjumus omandada, seda lihtsam teil tulevikus on.

Me näeme telerist söögi alla ja peale hambapastade ja hügieenisidemete reklaame, aga ka hing vajab täpselt samasuguseid hügieeniharjumusi nagu on hammaste pesu. Ma ei pea silmas religiooni, vaid seda, et meil oleks oskus ja harjumus mitte lasta ühelgi negatiivsel mõttel ega kogemusel end kuidagi defineerida või kammitseda. Nii nagu head, nii ka halvad teinekord lihtsalt juhtuvad, me ei ole nende juhtumiste summa ega tagajärg. Hoopis see, kuidas praeguses hetkes või tulevastes hetkedes olla ja käituda otsustame, määrab, kes me oleme, kelleks pidevalt, igapäevaselt üha uuesti saame. Tundke juba praegu huvi, kuidas sellist ehitavat, ettevaatavat ja elujaatavat hingehoiakut kujundada ja te teete oma tulevikuminadele tohutu teene! Palju asjatut piina jääb olemata. Arutage seda teemas tunnis ka oma klassikaaslastega ja õpetajatega ja mitte möödaminnes, vaid korduvalt ja konkreetsete eluliste näidete varal.

Muretus ja õnnelikkus ei tohi tähendada eskapismi, põgenemist kuhugi paralleelreaalusesse või asendustegevustesse, sulgumist tehislikku turvatundesse. Muretus eeldab mh ka julgust taluda konflikte, jääda ka tüli kestel (ja uskuge mind, töiseid ja eraelulisi tülisid ja vastasseise tuleb teil tohutult) rahulikuks ja – isegi kui rahu on kadunud – suuta end konflikti osapoolena kõrvalt vaadata ja vajadusel olukorda või ennast rahulikult ja loovalt, see tähendab kõigile kasulikult või silmiavaval moel, lahata. Üks olulisemaid oskusi, mida oleksin tahtnud, et omal ajal üheksakümnendatel kool mulle ellu kaasa oleks andnud, on targa tülitsemise oskus. Tülitsemine on kunst. Tüli tuleb harjuda taluma ja väärtustama. Iga pinge omab loovat potentsiaali, aga seda näeb ainult siis, kui me ise oma tunnetel ei lase end pimestada. Konfliktid ja kriisid elus võivad olla tõelised kingitused, kui vaid osata head ja õiget tüli ära tunda. Olge loovad ja suuremeelsed tülitsejad, mitte väiklased tülinorijad.

Teine soovitus, mille ma 17-aastasele iseendale annaksin, täiendab eelmist ja kõlab ehk trafaretsena, aga kui ma saaksin midagi noorele Meelisele öelda, siis ütleksingi kindlasti, et ole suuremeelne, südamlik ja hooliv. Mäletan, kui palju meil koolis – ma õppisin Tallinna Prantsuse Lütseumis -, aga ka hiljem ülikoolis, räägiti intelligentsuse, lugemuse ja tarkuse olulisusest edasise eduka elu kujundajana. Aga mida ma üsna pea pärast kooli lõppu märkasin ja –uskuge või mitte, aga teie elu muutub üsna kardinaalselt peale kooli – oli see, et mitte ilmtingimata kõige mu andekamad klassikaaslased pole jõudnud elus kõige kaugemale, vaid need, kes on lisaks taibukusele ka kõige lihtsamalt öeldes silmapaistvalt head inimesed.

Hea inimene ei tohi ega saagi definitsiooni järgi olla mingi kasu pärast, aga siiras headus, hoolivus, ja südamlikkus, mis avalduvad ka kõige väiksemates asjades, aitavad muuhulgas ka karjäärile tohutult  kaasa. Inimesed oskavad seda hinnata ja mitte sellepärast, et seda oleks  – nagu metsasid, eesti rahvast ja kõike muud, mida eelmises punktis käsitlesin – kuidagi liiga vähe, vaid et seda saab alati olla rohkem. Headuse tasuvuskõver ei ole tegelikult kõver, vaid üsna püstine sirgjoon. Liikuge mööda seda tõusujoont ja te tõusete ka ise hoopis uutesse kõrgustesse, millest te kunagi poleks osanud unistadagi. Isikuomadusi ei hinnata võib-olla koolis nii ametlikult kui muid andeid, aga tulevikus saab teie isiksusest teie kõige olulisem hinneteleht.

Headuse kohta on mul veel selline kogemus, et headus ei ole saavutatav ainult tunnete või hoiaku jõul. Headuse üks eeldusi on empaatiavõime, empaatia eeldab aga mõistuse oskuslikku ja energiakulukat kasutamist. Headus võib olla väsitav, aga ta on tohutult tasuv. Väga palju on räägitud võõravihast, mis mõnede filosoofide järgi olevat osaliselt bioloogiliselt meisse sisse kodeeritud. Tegemist on väga tugeva emotsiooniga, mida saab mõnikord hallata ainult mõistuse jõul, sellega, et me mõtleme ennast kellegi teise olukorda. Me ei saa kunagi päriselt tunda seda, mida tunneb keegi teine, küll aga saame end mõelda tema olukorda ja mõelda tema olukorrale põhjus-tagajärg seostes. Pelk tundepõhine, emotsioonipõhine sallivus või liberaalsus võib olla teinekord sama pime kui rassiviha. Nii et tõeline headus ei ole lihtsalt hingeline poos, vaid pidev ning mõistuse- ja sihipärane töö, millel on tohutu tasu hea enesetunde ja teistelt vastu saadava helluse ja tähelepanu näol. Ma ei räägi seda kõike siin kui headuse musternäidis. Vastupidi – ma räägin siin kui inimene, kes on ise kogenud, kuidas hoolimatus mingites inimsuhtelistes detailides võib heaolu rikkuda.

Kolmas ja viimane soovitus vabariigi aastapäeva eel kõlab ehk veel trafaretsemalt, isegi iidselt, tammsaarelikultki: tehke oma tööd südamega ja kui te leiate, et te töö teid ei huvita, siis ärge häbenege näida heitlikuna ja vahetada ameteid, kuni olete leidnud endale sobiva. Kõige õnnetum inimene on see inimene, kes suurema osa oma ärkveloldud ajast tegeleb asjadega, mis teda ei eruta. Valige omale amet, kuhu te tahate minna, mitte kuhu te peate minema. Siin on aga üks suur AGA. Ametite ja tegevuste huvitavus sõltub suuresti selles, kui palju te olete nõus nende nimel pingutama. St et mingi tegevuse tõeline olemus ja mekk avaneb siis, kui te olete seda ükskord ka täie rauaga ja kogu hingest teinud. Nii et selleks, et aru saada, kas mingi töö või tegevus teile ka tegelikult hingelähedane on, tuleb esmalt püüda seda teha kõigest hingest.

Mida ma veel olen tähele pannud on see, et ka need, kes on kirglikult pühendunud oma erialale ja oma eriala tõelised tipud, et nad tegelevad ka oma hobidega sama kirglikult ja et need hobid on sageli hoopis teisest puust kui põhitöö. Ma ise tegelen hobi korras teatrikriitikaga ning luuletamisega, ma ei pea seda oma põhikutsumuseks ega end mingiks suureks teatriasjatundjaks või poeediks, aga ma olen tohutult tänulik, et olen saanud nende tegevuste kaudu tutvuda hoopis teistsuguselt mõtlevate inimestega, kes aitavad mul maailmast teisiti aru saada ning pakuvad mu töisele, sõjakale ajupoolele aktiivset ja harivat puhkust.

Et alustasin oma kõnet sellega, kuidas eestlane kipub sünnipäeva tähistama, nagu oleks see viimane, loen siia lõppu ühe oma luuletuse, mille pealkiri on “Maailmalõpp”

KOHVIK KUS ME LÕUNATAME ON POPULAARNE

SEST SIIN ON ALATI VÄHE RAHVAST

AINULT JUMAL ISTUB KÕRVALLAUAS

ÜHEL TASSIL TULEB KÕRV KÜLJEST

JUMAL TEEB NÄO NAGU LOEKS PINGSALT LEHTE

“VENEMAAL SAID KÕIK INIMESED OTSA”

HÜÜAB KEEGI

JA ÜHEL ISAMAALISEL KUJUL TULEB KÕRV KÜLJEST

TELLIME ŠAMPANJA EESTI KOMBE KOHASELT JÕHVIKATEGA

JA SIIS KÜSID SA OMA TAVALISE KÜSIMUSE

JA MI

 

Nüüd sai luuletus otsa, sest saabus maailma lõpp.

Head vabariigi aastapäeva ja aitäh!

 

Advertisements

Renate Keerdi lavakeelest

Kirjutan veebruarikuises TeMuKis äsja Kultuurkapitali aastaauhinna pälvinud lavastaja Renate Keerdi lavastajakäekirjast 

Kokkuvõtvalt kolm aspekti, miks Keerdi teater oluline on:

Esiteks on Keerd suutnud kaasaegse tantsuteatri tuua peavoolu ja seda kunstilisi kompromisse tegemata. Ta teater on kaasaegne ja publikusõbralik; publikusõbralik ja samas mitte rahvalik, vaid kõrgkunstiliselt nüansseeritud. Kujutavast kunstist tuleb sellise publikusõbralikkuse ja kõrgkunstilisuse sümbioosina meelde Kris Lemsalu, kellel on Keerdiga sarnane sürrealistlik kujutuslaad ja sünk huumorimeel.

Teiseks valdab Keerd ühtviisi hästi nii sõnakunsti, kujutava kunsti kui lavakunsti vahendeid. Ja ta oskab väljendusvahendeid kombineerida nii, et keset üht stseeni tõlgitakse mingi keelend tegevuseks ja tegevus suubub omakorda installatsiooniks.

Kolmandaks on Keerd suutnud ingliskeelses kultuuriruumis poliitilisena tajutud füüsilise teatri programmilisusest puhastada. Kui Läänes on füüsilise teatri esiletõus 80ndatel seotud peamiselt vähemuste õiguste eest võitlemise või loometegevuse demokratiseerumisega rühmaloomingu näol, siis Keerd ei ole feminist ega mingi liberaalgi, ta on lavastajana autokraatlik ja tema lavastusis ei tegelda identiteedipoliitikaga, pigem on seal miskit üleisiklikku müütilisuse taotlust. Keerd teeb kaasaegset, rahvusvahelisel tasemel teatrit olemata poliitiline ja see on üsna haruldane nähe.

 

 

 

Urmas Sõõrumaale tuleks orden anda

Vastan tänases Sirbis ühele küsimusele

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine? 

Üks õnnestumistest on kindlasti kultuuri enesekorralduslik rahastus Eesti Kultuurkapitali näol, teisalt teeb rahastusallikate paljusus rahastamise ka veidi sogaseks, nt ei ole läbipaistev ega arusaadav see, mille alusel Kultuuriministeerium tegevustoetusi jagab teatritele. Külli Taro tegi kunagi Riigikontrollis töötades asjalikke ettepanekuid selle valdkonna korrastamiseks, mu meelest tuleks see auditiaruanne järgmise kultuuripoliitika kirjutamiseks välja otsida.

Teatrite puhul, tundub mulle, läheb palju raha mingite konkreetsete loomerühmadega seotud kinnisvara kõpitsemisele. Ott Karulini poolt kunagi välja käidud ja väga valulise vastuvõtu osaliseks saanud avatud teatrimajade süsteem võiks olla märksa levinum. Üleüldse on teater meil kunstivaldkonnist eelisrahastatud, aga ma pole siiani aru saanud, mispärast õigupoolest (ilmselt on siin otsustavaks kõrged külastatavusnumbrid).

Üks asi, mis mulle muret teeb, on igasugu kultuuriprodutsentide ahnus ja suhtumine loojatesse. Mul on tuua üks konkreetne hiljutine näide ühest loojast, kes kutsuti looma riiklikut tähtsust omanud taiest ja kes ei teadnud kuni viimase hetkeni, palju on projekti kogueelarve ja kui palju tema ja ta tiim üldse honorari saavad. Raha jagajad peaksid kindlustama, et Gucci kottidega eputavad aferistid loomeinimesi kimbutama ei pääseks. Loojad peavad saama õiglase tasu.

Praeguse kultuuripoliitika põhialuste valdkondadest on mu meelest vaeslapse staatuses arhitektuur ja disain. Siin on kõige suuremaid vajakajäämisi ja kasutamata võimalusi kasvõi meie pealinna näol, mis oleks võinud areneda hoopis kaunimaks ja funktsionaalsemaks. Aga kõik ei ole veel kadunud ja riiklik sekkumine võiks siin olla jõulisem. Need kaks valdkonda on elukeskkonna ja elanikkonna enesehinnangu kujundamisel määrava tähtsusega, aga seni pole eriti aru saada, et neid oluliseks peetaks. Urmas Sõõrumaa oma Rotermanni kvartaliga on siin rohkem ära teinud kui Eesti riik. Talle tuleks selle eest orden anda ja temast eeskuju võtta.

 

Ühiskondlikust andestamisest

Mu jaoks on arusaamatu selline nähtus nagu ühiskondlik andestus. Ainus, kellelt Tiit Ojasoo selle juhtumi puhul on andestust vajanud ja kellelt tal on olnud võimalik seda saada, on tema rünnaku ohver. See on tema ja ohvri vaheline asi. Seadus näeb ette, kuidas selliste juhtumite puhul toimub konflikti lahendamise väline vahendamine. Nende kahe inimese vahel on toimunud õiguslikult vahendatud lepitusmenetlus. Lisaks on Ojasoo teatrijuhi kohalt taganedes tunnistanud moraalset vastutust. Seadusega ette nähtud välise sekkumise täiendamine mingi muu tema isiku ja Teatri NO99 vastase survemeetmega nõuab erakorralisi asjaolusid.

Avalikkuse täiendav surve oleks õigustatud ainult juhul, kui oleks kahtlusi, et Ojasoo on oma võimupositsiooni kuritarvitades sundinud ohvrit lepitusmenetlusega nõustuma või keelanud teda üldse tõeseid tunnistusi andmast, aga see ei ole nii, pole ka sellist kahtlust. Ojasoo on süüd tunnistanud, läbinud menetluse ja saanud ka karistuse, kaotades positsiooni teatrijuhina.

Ilmselgelt on sel huvigrupil, kes presidendile kirja saatis, taju, et midagi on naiste positsiooniga ühiskonnas laiemalt valesti. Ja ses osas võib neil olla õigus. Ühe inimese- Tiit Ojasoo – tuntust kasutatakse antud juhul sellele probleemile tähelepanu tõmbamiseks. Presidendile tehtud pöördumisele hinnangut andes on oluline neid kaht asjaolu lahus hoida. Tõenäoliselt ongi üheaegselt nii, et naistel on ühiskonnas põhjust rahulolematuseks ja et Tiit Ojasoole tehakse antud juhul liiga, sest ei osata seda rahulolematust kuidagi küpsemalt ja mõjusamalt artikuleerida.

Kui selle kirja autorid on tõesti mures naiste õiguste pärast, siis oleks oodanud saadud tähelepanu viljakamat kasutamist mingi laiema agenda või ettepanekute näol, et mida president või teised võimukandjad saaksid naiste heaks ära teha? Teise inimese tuntuse ja piinlike eksimuste kasutamine planguseinana, kuhu loosungeid kleepida või veel hullem, süljetopsina, kuhu sülitades üksteise võidu oma poliitilist südikust demonstreerida, ei ole õige ega aita kedagi edasi, vaid tekitab ka nende loosungite ja süljelärakate autorites valearusaama, nagu nad oleks ka tegelikult midagi vägivalla all kannatavate inimeste jaoks ära tehtud. Ei ole ju.

Antud juhul piiratakse mitte ainult ühe loomeinimese, vaid terve loomingulise kollektiivi eneseväljendusõigust ühe huvigrupi poliitilise enesekehtestamise eesmärgil ja see on loomuldasa ebademokraatlik.

Justiitsminister oleks võinud piirduda sellega, et meil on seadusega ette nähtud, kuidas selliste konfliktide lahendamist väliselt vahendatakse ja seadusega ettenähtule lisanduva välise sekkumise jaoks peab olema mingi väga kaalukas põhjus. Mina seekord jäin Reinsalu uskuma, kui ta ütles, et ta pole robot, ta avaldus tuli piisavalt äkki. Oleksin pigem kriitiline hoopis Marina Kaljuranna puhul, kelle hilinenud kriitline avaldus presidendi suhtes oli loogikavaba (ühelt poolt ütleb ta, et ühiskondlikku andestuse kontseptsiooni ei tunnista – mis tähendab, et pole ka ühiskondliku andestuse vajadust – teisalt aga, et rahvas oleks pidanud ikkagi NO99-t mitte valides kohut mõistma Ojasoo üle) ja mõjus robotliku enesepositsioneerimise üritusena president Kaljuranna suhtes.

Septembris ei loo

ALKOHOL JA KIRJANDUSLIK LOOVUS – SOOME KOGEMUS

Tiit Hennoste, Looming nr 8, 1986

Sellise pealkirjaga artikkel ilmus mullu ajakirjas “The Journal of Creative Behaviour” (nr. 2, lk. 120-136). Anja Koski-Jännes vaatleb seal, kuidas on alkohol seotud loomisprotsessiga. Aluseks on talle kirjanike eneste kogemused ja seletused, mis avaldatud ankeedivastustes oma loomeprotsessi kohta.

Uurimused näitavad, et mõned inimgrupid joovad liiga palju. Näiteks on Soomes diagnoositud kirjanike, näitlejate ja ajakirjanike hulgas alkoholismi kaks korda enam kui meeste hulgas üldiselt. Mitme suurkirjanikud on olnud tugevad joojad (Kivi, Leino, Sillanpää, Waltari). Küsimus alkoholi ja loovuse suhtest on vana ja seda on paljudest aspektidest uuritud. Kirjanike alkoholilembust on seostatud traditsiooniga, boheemliku elustiiliga, üksildusega. Alkoholis on nähtud alateadvuslike jõudude vabastajat, reaalusest erinevasse maailma viijat, aga ka vahendit, mille abil ülitundlik ego tõrjub tagasi hirme ja rahulolematust. Joomist on alati seotud selliste iseloomujoontega nagu emotsionaalne ebastabiilsus, kartlikkus, kalduvus meeleheitehoogudele ja enesetapmisele.

Loomisprotsessis tuuakse tavaliselt välja 4 faasi, mis on formuleeritud Graham Wallase poolt kaheksakümnendatel aastatel: preparatsioon, inkubatsioon, illuminatsioon ja verifikatsioon. Iga faasi kestus seejuures on individuaalne. See skeem puudutab ainult loomise produktiivset, mitte reproduktiivset külge. Ilma teatud taastumiseta pole aga pikaajaline produktiivsus võimalik. Seetõttu toob A. Koski-Jännes juurde restitutsioonifaasi, mille ajal toimub enese taastamine uueks loomeaktiivsuse tsükliks.

Preparatsioonifaasi saab vaadelda kaheti. Laias mõttes on see elukogemuste hankimine, kirjandusliku eneseväljenduse õppimine, enese identifitseerimine kirjanikuna. On autoreid, kes leiavad, et nad poleks saanudki kirjanikeks ilma alkoholita. Alkohol aitab saada teadlikuks reaalsuse erinevaist vormidest ja eralduda tavaelu mallidest. Enamik kirjanikke ei kõnele aga alkoholist, vaid kohvikuelust ja pidudest. Kunstikohvikud on elu- ja kirjanduskogemuse allikad. Seal saadakse tuttavaks vanade kirjanikega, luuakse sidemeid. Oluline on loominguline seltskond, kaaskirjanike ergutav kriitika, kirjanduse tegemise köögipoole nägemine. Rõhk on seega sotsiaalsetel kontaktidel, mida kohvikud ja alkohol hõlbustavad.

Kitsas mõttes on preparatsioonifaas konkreetse töö teema, probleemide jms. valimine, materjali kogumine ja organiseerimine. Siin mainitakse alkoholi harva. See on ka loomulik, sest planeerimine vajab tugevat kontsentratsiooni, mida alkohol nõrgestab. Aga on ka autoreid, kes kasutavad alkoholi teadlikult oma sisemiste ressursside mobiliseerimiseks.

Teisalt kõneldakse ka otseselt alkoholi vastu: ta teeb sotsiaalsed suhted pealiskaudseks, degenereerib inimest ja lihtsalt takistab kirjutamist.

Inkubatsioonifaasis pannakse töö tavaliselt teatud ajaks kõrvale. See on intensiivse elamise aeg. Tööst sel ajal teadlikult ei mõelda, teemad ja ideed kuhjuvad alateadvuses. Kuna sel faasil nähtavaid tulemusi pole, arvavad kirjanikud selle enamasti mitteloovaks ja ei kommenteeeri ka alkoholi osa selles. Olemasolevad andmed viitavad sageli tugevale vahelduvale joomisele. Kõige pingutavam on vahetult kirjutamiseelne aeg. Kirjanikud on sageli rahutud, kergesti ärrituvad. Stressi leevendatakse teadlikult alkoholiga. Ka peab alkohol paljude arvates aitama kaasa illuminatsioonihetke tekkimisele.

Teisalt kõneldakse alkoholist kui tealdikust eneselammutamisevahendist, kui pole suudetud leida töö otsustavaid ideid.

Illuminatsioonihetkel mõistab autor äkki midagi väga olulist oma töö kohta. Need mõistmishetked on ennustamatud ja seotud tugevate meeldivate elamustega. Üldlevinud usu järgi on väike alkoholiannus hea vahend illuminatsiooni stimuleerimiseks. Kõneldaks ka värskete ideede tulekust pärast pikemat joomisperioodi. Eksperimentaaluuringud on andnud vastuolulisi tulemusi. Üldjärelduseks võiks pakkuda, et soodsate tingimuste korral võib väike alkoholiannus aidata uute assotsiatsioonide või originaalsete ideede genereerimisel, kuid sama ajal väheneb nende ideede sobivus töö jaoks ja madaldub kvaliteet. Soomerootsi kirjanik Ch. Kihlman, kes on asja põhjalikult uurinud, väidab, et alkohol ei aita luua midagi uut, kuid võib aidata välja tuua süvateadvusest ideid, millele muidu on raske ligi pääseda. Igal juhul seovad paljud kirjanikud alkoholi kasutamise ja illuminatsiooni, kuid väga vähesed kasutavad alkoholi selle esilekutsumiseks.

Verifikatsioonifaas on tegelik kirjutamisprotsess. See on kõige kurnavam aeg nii vaimses kui füüsilises mõttes, samal ajal ka kõige distsiplineeritum, eriti romanistidel. Ülivaldavalt ei jooda selles faasis üldse, ka muidu tugevad joojad on siin ranged. Kui üldse juuakse, siis veidi töö algul, enese irrutamiseks välismaailmast, n.-ö. stardikiirenduseks.

Mittejoomist põhjendatakse sellega, et alkohol hävitab enesekontrolli, madaldab kirjutatu kvaliteeti, väsitab ja teeb kirjutusmasinaga trükkimise võimatuks.

Restitutsioonifaas on seotud nii päevase töötsükliga kui kogu vastava teose loomistsükliga. Esimesel juhul kasutatakse taastumiseks pärast tööd alkoholi. On ka grupp autoreid, kes teevad mõnenädalaste töötsüklite vahele paaripäevaseid joomispause enese tühjaksraputamiseks. Vähestel autoritel eisnevad sellised tahvlipuhastamised ka kogu töö lõpul. Oluline võib alkohol olla töö lõpetamisele järgneva depressiooni ja tühjuse leevendajana ning vahepeal lõtvunud sotsiaalsete kontaktide taastamise abistajana.

Kokku võttes: joomine kõigub koos loomisprotsessiga. Lisaks üldistele alkoholi tarvitamise põhjustele kasutavad kirjanikud seda ka spetsiifilistel eesmärkidel: enese eraldamiseks tavamaailmast, kogemuste hankimiseks, oma vaimsete ressursside mobiliseerimiseks.

Alkoholi kasutus on enam seotud loomise reproduktiivsete kui produktiivsete külgedega. Teadliku kontsentratsiooni aegadel jäetakse ta kõrvale, uute läbielamuste hankimisel ja alateadvusse takerdunute väljatoomisel aga kasutatakse. Nii tekivad vahetult enne ja pärast tegelikku kirjtuamisprotsessi suurjoomise perioodid, verifikatsioonifaasis aga ei jooda praktiliselt üldse. Oluline on, et kirjutamine põhineb oma vaimsete jõudude kasutamisel. Kui suurte alkoholikoguste tarvitamine halvendab kognitiivseid funktsioone rohkem kui korduv, kuid mõõdukas joomine. Situatsiooni komplitseerib veel see, et verbaalsed võimed ei nõrgene nii kergesti kui abstraktsioonivõime. Seetõttu ei märka paljud kirjanikud oma tunnetuse allakäiku enne, kui on juba hilja.

 

Teater ja sõda

Eero Epner: Me töötame peaaegu kõrvuti ruumides, kuid minu päevatöö on teater, sinul sõda (dramatiseerin, et tekiks lihtsustatud ja seeläbi populistlik kujund). Hea meelega libiseks aga sellest tühisest ja sisutühjast sümboolikast mööda, sest kuigi sõda on alati ka sõda sümbolite pärast, oleks huvitav küsida mitte teatri ja sõja sümboolse, vaid reaalse suhte kohta. Ehk teisisõnu: kas teater saab sõdu ära hoida? Muidugi, siin tuleb küsida, mida teater hoiab ära, kui ta hoiab ära “sõda”. Ilmselt eksin kõigi sõjateooriate vastu, kuid jagaksin siiski sõja kaheks. Üks on sõda, mis toimub avalikult, ekspressiivselt: frondid, tangid, diversioonid, imbumine vastase tagalasse ja muu säärane. Seal on teatri võim piiratud ning nagu näitab ajalugu, selline sõda ei hävita teatrit, sest ta vajab teatrit ning kutsub ta endale kunstiansamblite või muude formaatide kaudu esinema, hoidmaks üleval sõdurite moraali. Ehk et teater muutub säärases sõja vormis sõja agendiks, ta tegutseb selle nimel, et sõdurid ei annaks alla ehk et sõda jätkuks. Teine on sõda, mis toimub implitsiitselt, struktuurselt: see, mis juhtub tsiviilelanikes vahetult enne sõda ja sõja ajal. Tekib verejanu, instinktiivne vägivald kasutab sõda ventiilina, leiab võimaluse vabastada end sotsiaalstetest kammitsatest ja end seejärel teostama hakata. Hannah Arendt näitab remargina oma “The Banality of Evil” raamatus, kuidas vägivald muutus sõja ajal vabatahtlikuks, inimesed võtsid ise otsa üle ning hakkasid ilma igasuguse konkreetse juhiseta peale kaebama, näpuga näitama, naabreid jälitama, vahel ka ise tapma. Ma väidan, et sellist sõda saab teater ära hoida, aga ta peab seda ära hoidma juba praegu. Tema vahendiks ei oleks aga vaid sõjatemaatika, vaid igasugune vägivalla vastu suunatud žest, kus kõige potentsiaalikamana tundub hetkel soojas voodis lebades teater, mis tegutseb inimestevaheliste suhete hierarhiseerituse vastu, kuna päris kõva vägivald tuleb neist hierarhiatest. Ehk näiteks feministlik Eesti teater (mida ma pole küll veel näinud) aitab ära hoida sõdu. Mis sina arvad? Kas Eesti teater saab sõja ära hoida?

Meelis Oidsalu: Käisin just te teatris Veiko Õunpuu / Bertolt Brechti “Ema Courage’i” kaemas. Su kommentaar võtab lavastuse moraali kenasti kokku: küsimus pole selles, millises õiguslikus vormis vägivallateod ja repressioonid ühiskonnas esinevad, vaid kui viljakale pinnale vägivaldsus mõtteviisina või üleskutsena ühiskonnas üldisemalt langeb. Ema Courage ei poolda sõda mitte seetõttu, et oleks verejanuline psühhopaat, või et valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik ta ajusid oleks edukalt komposteerinud, vaid et ta on osavõtmatu, väiklane turumutt, kelle kõik väärtused on vahetusväärtused.

Samamoodi oleks ta rahus pealt vaadanud rahuaegset rassilist lintšimist või muid jõledusi.

EE: Naaskem siiski korraks selle sümboolika juurde, et me töötame kõrvuti ja vahel tervitame üksteist kaugelt teatri kohvikus, kuhu sa üle väikese siseõue – ainus, mis meid lahutab – jalutad. Kumb aitab sõda rohkem ära hoida, kas sina või mina? Kas kaitseministeeriumi asekantsler või kaevanduse kanaarilind (ütlen seda muidugi nii irooniliselt kui võimalik)? Ma väidan, et sina. Ma ei usu kanaarilindudesse. Esiteks võivad nad olla hüsteerilised. Nad hakkavad tiibadega rapsima juba siis, kui gaasikraani pole lahtigi keeratud. Nad võivad hakata sõjast rääkima siis, kui sõjaohtu tegelikult pole ja näitavad end seeläbi paremal juhul rumalatena, halvemal juhul muutuvad aga propaganda osaks. Ma väidaksin, et praegu ongi Eestis muutunud “sõda” populismi tööriistaks, mille kasutamine poliitikas oli eriti intensiivne enne viimaseid valimisi. Selle asemel, et kõneleda reaalsetest mügarikest meie elude lõimes, hakati reaalsust looma: väideti, et sõjaoht on reaalne ja seetõttu peavad ka lahendused (ehk “valige meid”) olema reaalsed. Kui Eesti teater hakkab sellises kontekstis samuti rääkima sõjaohust, on ta populistlik ja osake propagandast. Sina ei ole minu teada seevastu kunagi rääkinud avalikult sõja tulekust, sa ei tematiseeri avalikkuses sõda, ja seega on sinu (ja kaitseministeeriumi) vaikimine rohkem sõjavastane kui Eesti teatri võimalik sõjast kõnelemine – te ei aita ehitada üles illusiooni võimalikust sõjast. Eesti teatri üks väheseid võimalusi sõjast kõnelemiseks on seega mitte näidata “sõja ohtu”, vaid sõjaohu absurdsust ning selle propagandistlikku natuuri. Või siis üldse vaikida. Kuidas sulle tundub, millises kontekstis toimib praegu see, kui Eesti teater räägiks või vaikiks sõjast?

MO: Jälgin samuti murega, kui sõjatrumme kasutatakse poliitilise konkurentsi või avatud debati summutamiseks. Kui Reformierakonna esimeest valimisreklaamis Ämari lennurajal seismas nägin, taustaks liitlaste hävitajad – see ajas südame pahaks ja mitte ainult minul ministeeriumis. Valimisplakatil rahva raha eest lõbusalt trummi tagunud Savisaar, Mutli ja Sarapuu tunduvad selle kuritarvituse kõrval väikeste sulidena.

Põhjus, miks Kaitseministeerium sõjast ei pasunda, peitub ilmselt selles, et tegevused, mida teinekord kriitiliselt sildistatakse võidurelvastumisena, on meie jaoks riigihalduslik rutiin. Sõjalise enesekaitse võime arendamine võtab aastakümneid aega. Iseseisvuse taastudes pärisime eelmiselt riigikorralt nt haigla- ja teatrivõrgu, aga mitte sõjaväge – see tuli nullist rajada. Sõjaline kaitse on iga riigi poolt pakutav normaalne avalik teenus, nii nagu sisejulgeolek või meditsiiniline abi. Meie teenuse teeb eriliseks see, et ta on veel lõpuni välja arendamata, me kasvaksime ja areneksime ka ilma igasuguse ohupildi muutuseta. Seda kriitiliselt “võidurelvastumiseks” tituleerida ei ole põhjust. Samas olen nõus nendega, kes ütlevad, et me meedia pasundab sellest plaanipärasest ja rutiinsest avaliku teenuse arendustegevusest liialt tihti ja valjusti. Igast saabuvast liitlaste tankist ei pea AK-sse eraldi reportaaži tegema. Õnneks ma pole teatris näinud sellist sõja heroiseerimist, nagu eesti kinos. Loodetavasti rohkem sõjafilmide tootmise peale meil raha ei raisata, need on olnud kõik küündimatud ja nõmedad.

EE: Olen lähtunud eeldusest, et sõda on igal juhul halb ning sõja heroiseerimine 50ndate võtmes teatris justkui lubamatu. Kuid kas on sõda tingimusteta halb? Kui mõelda sõjast mitte tema tavamõttes, vaid siiski korraks laiemalt, teatud mentaliteediseisundina, siis Hasso Krull on kõnelenud ajaloo kahekäigulisest iseloomust: igavus ja vägivald. Sõda on kahtlemata vägivald, kuid ta pole vähemalt igavus. Kas tänane Eesti teater võiks olla “sõjakam”, “rünnata” mingeid valupunkte, või peaks tema üleüldine mentaliteet olema tänasel päeval, mil tegelikkust niivõrd tugevalt dramatiseeritakse ja emotsionaalselt paisutatakse, ollagi… igav. Olla sõja vastand?

MO: Teatri ja sõja vastandamine ei olegi nii lihtne, sest, oleme ausad, mõlemad on sügavalt kultuurilised nähtused. Sõda on kultuuriga sügavamalt seotud, kui seda tunnistada tahame. Ajalooliselt on sõjapidamise viisid ja põhjused olnud tihedalt seotud religioosse või kultuurilise traditsiooniga. Teame sõjakultuure, kus rituaalidest, tavadest kinnipidamine on olnud olulisem sõja tehnoloogilisest või taktikalisest efektiivsusest, kus sõda etendatakse sama palju kui sõditakse. Ja see rituaalsuse, etendamise printsiip ei ole ainult ajalooline, bushido- või rüütlikultuuriga seotud, nähtus. Vabaduse väljakule püstitatud Vabadussõja võidusammas või sealsamas toimuvad paraadid on sõja rituaalsuse jätkuva elujõu kehastus. Et me vabadussammas on kristaljas, klaasist, toob sõja rituaalsuse aspekti veelgi sümboolsemalt esile, sest protestantlikes (nii nagu ka islamistlikes ja judaistlikes) kultuures on moraalne puhtus ja vägivald olnud omavahel seotud: sõjas rakendatava vägivalla intensiivsust peeti sõjamehe taotluste puhtuse ning vägivalla õigustatuse tõenduseks. Näeme seda täna ka islamiterroristide puhul.

Sõda on võigas, aga sõja kasulikkust pole põhjust salata. Palju on räägitud sõja ja tehnoloogilise progressi seotusest, antiik-demokraatiagi olevat alguse saanud ateenlaste lahingukamraadlusest – seaduse ja surma ees on kõik võrdsed. Ent kasulikkus ei tee sõda moraalseks või heaks. Nii nagu sõja jõle olemus ei välista õiglaseid ja üllaid sõdu – nt puhtalt enesekaitseks või humanitaarkatastroofi (genotsiidi) peatamiseks peetud lahingud. Tõsi, ka nende õigustuste taha võib varjata võikusi, nagu lähiajalugu näitab. Enne sõjalist sekkumist peab olema kindlus, et absoluutselt kõik muud võimalused on ammendatud.

Hasso Krulli vägivalla ja igavuse vastanduse juurde tulles: ma ei ole viidatud tekstiga kursis, aga sellises aforistlikus stiilis vahendatuna tundub väide ohtlikult lihtsustav. Ka “sõja ja rahu” dihhotoomia ise tundub ahtake ning ohtlik. Sõda kui mingi teispoolsus, pahupidipööratud rahuaeg – ses vastanduses veikleb mu jaoks petlik lubadus uuenemiseks, puhastumiseks, ülendamiseks, nagu iga kord valimiste eel. Sõda võib olla tüütu, igav, kurnav ja mis kõige jõledam – argine, rutiinne – Süüria ja Ukraina näidetest piisab selle tõenduseks.

EE: Üks asi, mis mind on huvitanud Eesti teatri ja sõja puhul, on lahingute taastamine. Need on teatraalsed rituaalid, mille eesmärgiks on rekonstrueerida kunagised sõjasündmused. See, mida aga rekonstrueerida püütakse, ei ole mitte ajaloolised faktid (tean lahinguid, mida taastatakse maali järgi, mille autor kunagi lahingut ei näinud), vaid emotsioonid. See tähendab: teatraalseid vahendeid kasutatakse sõjaemotsiooni taaselustamiseks. Kui väita, et teater peaks tegema kõik endastoleneva sõja ärahoidmiseks, siis kas tema vahend saab olla ennekõike sõjaemotsioonide näitamine: lein, traagika ja muu säärane? Küsin seda just sinult, sest minu arvates suhtud umbusuga sellesse, kui teater vajutab ainult emotsioonipedaali ning jätab muud närvilõpmed tegevuseta – mis võimalus teatril sellel väljal on?

MO: Mitte ainult sõda ei tule ära hoida. Esmalt on vaja töötada selle nimel, et rahu ei muutuks sama halvaks kui hea sõda. Ka minu põhitöö on mh parema rahu võimaldamine, mitte ainult heaks sõjaks valmistumine. Kui tekib tunne, et asi kipub tõesti hüsteeriliseks minema, siis saab teater emotsioone maha võtta ja peaks sekkuma, taaselustama rahu-emotsiooni, meenutama seda aega, kui sõjahüsteeria ise tundus mõeldamatu hullusena.

EE: Kas, miks ja kuidas võib tänane Eesti teater õhutada patriotismi, soovi asuda ohu korral relvile?

MO: Patriotismi seostamises valmisolekuga surra ja tappa on mu jaoks midagi olemuslikult vastuvõtmatut. Ma ei peaks inimesi, kes keelduvad isiklike veendumuste pinnalt vägivalda riigi kaitseks kasutama, kuidagi vähem väärtuslikeks või patriootlikeks. Mahatma Ghandi oli edukas nii patsifisti kui patrioodina. Sõjaks on ainult üks legitiimne põhjus ja see on kaitse surmava massilise rünnaku vastu. Inimelude kaitseks võib relvile kutsuda küll, ma ei näe siin midagi ebamoraalset ega sobimatut.

EE: Kas teater on üldse sõjavastaseks võitluseks parim relv? Kino (mida ka mainid) suudab ju sõjareaalsust paremini taastada, teater peab rääkima lõhkevatest pommidest, rebenenud jäsemetest ja hirmunud pilgust hobuse silmis vaid kujundite keeles. On see üldse tõsiseltvõetav, kui teater tegeleb millegi nii kujuteldamatu ja kujunditesse mahutamatuga kui “sõda”?

MO: Ma usaldan sõja käsitlemisel ka filmikunstis dokumentaalset lähenemist enam kui fiktsiooni. Kui paljud üldse on sõda kogenud? Igasugu kujundlikkus õilistab seda soovimatut nähtust. Iseasi, kui pärast sõjalist konflikti üritaks teater kujundlikul moel vaenupooli lepitada või traumajärgset ühiskondlikku depressiooni leevendada.

Sõjavastase kunsti puhul paistab teinekord silma kramplikkus, vähene nüansseeritus. Kordan ennast, aga põhiprobleem ei ole selles, kas hetkel on sõda või rahu, vaid selles, millised väärtused valitsevad. Ka sõjavastane kunst peaks sõja ja rahu eksliku vastanduse levitamisest hoidumiseks vältima kramplikku, nüansseerimata sõjavastasust.

EE: Uusreaktsionäärid (SAPTK jt) on korduvalt rääkinud sõjandusterminoloogias, võrrelnud enda missiooni rüütlite omaga, kasutanud lahinguretoorikat, riietunud kostüümidesse, mis sümboliseerivad “võitlust” jne. Alles hiljuti kirjutasid nad näiteks: “Me peame taas püstitama vertikaali, me peame kesktalast kinni haarama, telgi uuesti üles tõstma ja maas lamavad killud õigesse järjekorda asetama. Ainult siis islam ei võida ja me suudame anda sümboolse ja miks mitte ka reaalse lahingu, mis aitab kaasa selles osalejate vaimsele uuestisünnile.” Need, kelle jaoks säärane lähenemine tundub infantiilne, rumal või julm, kuulevad väiteid, et sõda on niikuinii juba käimas ja meid rünnatakse (islami, liberalismi, sotsialismi, geide jne) poolt. See tähendab: nähakse potentsiaali nii sümboolse kui reaalse sõja jaoks ning see pole riik riigi vastu, vaid läbinisti ideoloogiline sõda, kus tõesti tuleb üks hetk haarata hang, mõõk, puuvai või automaat. Mida saab kaitseministeerium sellises olukorras teha? Mida Eesti teater? Mida sina ja mina?

MO: Kultuuriliste troopide kasutamine poliitikas on levinud nähtus ja mitte ainult autoritaarses. Sõja-kujundit kasutas oma majanduspoliitilise programmi läbisurumisel edukalt Margaret Thatcher, ka Huntington kirjutab tsivilisatsioonide kokkupõrkest, ent on ometi salongikõlbulik… Probleem on ühelt poolt selles, et reaalne oht ja hirmud ei ole omavahel alati seoses, teisalt hirm võib osutuda isetäituvaks ennustuseks. Hirmul ei ole mitte ainult suured silmad, süsteemne ja sihipärane hirmumine ise on hooimatuse ja vägivalla-akt teiste suhtes. Igasugune riigipoolne “psühholoogilise kaitse” operatsioon või sõjavastasus kunstis saab edukas olla ainult sel juhul, kui selle tulemusena hirmu need kaks omadust avalikuks saavad.

 

Tekst ilmus tänases Tsoonis