Teater ja sõda

Eero Epner: Me töötame peaaegu kõrvuti ruumides, kuid minu päevatöö on teater, sinul sõda (dramatiseerin, et tekiks lihtsustatud ja seeläbi populistlik kujund). Hea meelega libiseks aga sellest tühisest ja sisutühjast sümboolikast mööda, sest kuigi sõda on alati ka sõda sümbolite pärast, oleks huvitav küsida mitte teatri ja sõja sümboolse, vaid reaalse suhte kohta. Ehk teisisõnu: kas teater saab sõdu ära hoida? Muidugi, siin tuleb küsida, mida teater hoiab ära, kui ta hoiab ära “sõda”. Ilmselt eksin kõigi sõjateooriate vastu, kuid jagaksin siiski sõja kaheks. Üks on sõda, mis toimub avalikult, ekspressiivselt: frondid, tangid, diversioonid, imbumine vastase tagalasse ja muu säärane. Seal on teatri võim piiratud ning nagu näitab ajalugu, selline sõda ei hävita teatrit, sest ta vajab teatrit ning kutsub ta endale kunstiansamblite või muude formaatide kaudu esinema, hoidmaks üleval sõdurite moraali. Ehk et teater muutub säärases sõja vormis sõja agendiks, ta tegutseb selle nimel, et sõdurid ei annaks alla ehk et sõda jätkuks. Teine on sõda, mis toimub implitsiitselt, struktuurselt: see, mis juhtub tsiviilelanikes vahetult enne sõda ja sõja ajal. Tekib verejanu, instinktiivne vägivald kasutab sõda ventiilina, leiab võimaluse vabastada end sotsiaalstetest kammitsatest ja end seejärel teostama hakata. Hannah Arendt näitab remargina oma “The Banality of Evil” raamatus, kuidas vägivald muutus sõja ajal vabatahtlikuks, inimesed võtsid ise otsa üle ning hakkasid ilma igasuguse konkreetse juhiseta peale kaebama, näpuga näitama, naabreid jälitama, vahel ka ise tapma. Ma väidan, et sellist sõda saab teater ära hoida, aga ta peab seda ära hoidma juba praegu. Tema vahendiks ei oleks aga vaid sõjatemaatika, vaid igasugune vägivalla vastu suunatud žest, kus kõige potentsiaalikamana tundub hetkel soojas voodis lebades teater, mis tegutseb inimestevaheliste suhete hierarhiseerituse vastu, kuna päris kõva vägivald tuleb neist hierarhiatest. Ehk näiteks feministlik Eesti teater (mida ma pole küll veel näinud) aitab ära hoida sõdu. Mis sina arvad? Kas Eesti teater saab sõja ära hoida?

Meelis Oidsalu: Käisin just te teatris Veiko Õunpuu / Bertolt Brechti “Ema Courage’i” kaemas. Su kommentaar võtab lavastuse moraali kenasti kokku: küsimus pole selles, millises õiguslikus vormis vägivallateod ja repressioonid ühiskonnas esinevad, vaid kui viljakale pinnale vägivaldsus mõtteviisina või üleskutsena ühiskonnas üldisemalt langeb. Ema Courage ei poolda sõda mitte seetõttu, et oleks verejanuline psühhopaat, või et valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik ta ajusid oleks edukalt komposteerinud, vaid et ta on osavõtmatu, väiklane turumutt, kelle kõik väärtused on vahetusväärtused.

Samamoodi oleks ta rahus pealt vaadanud rahuaegset rassilist lintšimist või muid jõledusi.

EE: Naaskem siiski korraks selle sümboolika juurde, et me töötame kõrvuti ja vahel tervitame üksteist kaugelt teatri kohvikus, kuhu sa üle väikese siseõue – ainus, mis meid lahutab – jalutad. Kumb aitab sõda rohkem ära hoida, kas sina või mina? Kas kaitseministeeriumi asekantsler või kaevanduse kanaarilind (ütlen seda muidugi nii irooniliselt kui võimalik)? Ma väidan, et sina. Ma ei usu kanaarilindudesse. Esiteks võivad nad olla hüsteerilised. Nad hakkavad tiibadega rapsima juba siis, kui gaasikraani pole lahtigi keeratud. Nad võivad hakata sõjast rääkima siis, kui sõjaohtu tegelikult pole ja näitavad end seeläbi paremal juhul rumalatena, halvemal juhul muutuvad aga propaganda osaks. Ma väidaksin, et praegu ongi Eestis muutunud “sõda” populismi tööriistaks, mille kasutamine poliitikas oli eriti intensiivne enne viimaseid valimisi. Selle asemel, et kõneleda reaalsetest mügarikest meie elude lõimes, hakati reaalsust looma: väideti, et sõjaoht on reaalne ja seetõttu peavad ka lahendused (ehk “valige meid”) olema reaalsed. Kui Eesti teater hakkab sellises kontekstis samuti rääkima sõjaohust, on ta populistlik ja osake propagandast. Sina ei ole minu teada seevastu kunagi rääkinud avalikult sõja tulekust, sa ei tematiseeri avalikkuses sõda, ja seega on sinu (ja kaitseministeeriumi) vaikimine rohkem sõjavastane kui Eesti teatri võimalik sõjast kõnelemine – te ei aita ehitada üles illusiooni võimalikust sõjast. Eesti teatri üks väheseid võimalusi sõjast kõnelemiseks on seega mitte näidata “sõja ohtu”, vaid sõjaohu absurdsust ning selle propagandistlikku natuuri. Või siis üldse vaikida. Kuidas sulle tundub, millises kontekstis toimib praegu see, kui Eesti teater räägiks või vaikiks sõjast?

MO: Jälgin samuti murega, kui sõjatrumme kasutatakse poliitilise konkurentsi või avatud debati summutamiseks. Kui Reformierakonna esimeest valimisreklaamis Ämari lennurajal seismas nägin, taustaks liitlaste hävitajad – see ajas südame pahaks ja mitte ainult minul ministeeriumis. Valimisplakatil rahva raha eest lõbusalt trummi tagunud Savisaar, Mutli ja Sarapuu tunduvad selle kuritarvituse kõrval väikeste sulidena.

Põhjus, miks Kaitseministeerium sõjast ei pasunda, peitub ilmselt selles, et tegevused, mida teinekord kriitiliselt sildistatakse võidurelvastumisena, on meie jaoks riigihalduslik rutiin. Sõjalise enesekaitse võime arendamine võtab aastakümneid aega. Iseseisvuse taastudes pärisime eelmiselt riigikorralt nt haigla- ja teatrivõrgu, aga mitte sõjaväge – see tuli nullist rajada. Sõjaline kaitse on iga riigi poolt pakutav normaalne avalik teenus, nii nagu sisejulgeolek või meditsiiniline abi. Meie teenuse teeb eriliseks see, et ta on veel lõpuni välja arendamata, me kasvaksime ja areneksime ka ilma igasuguse ohupildi muutuseta. Seda kriitiliselt “võidurelvastumiseks” tituleerida ei ole põhjust. Samas olen nõus nendega, kes ütlevad, et me meedia pasundab sellest plaanipärasest ja rutiinsest avaliku teenuse arendustegevusest liialt tihti ja valjusti. Igast saabuvast liitlaste tankist ei pea AK-sse eraldi reportaaži tegema. Õnneks ma pole teatris näinud sellist sõja heroiseerimist, nagu eesti kinos. Loodetavasti rohkem sõjafilmide tootmise peale meil raha ei raisata, need on olnud kõik küündimatud ja nõmedad.

EE: Olen lähtunud eeldusest, et sõda on igal juhul halb ning sõja heroiseerimine 50ndate võtmes teatris justkui lubamatu. Kuid kas on sõda tingimusteta halb? Kui mõelda sõjast mitte tema tavamõttes, vaid siiski korraks laiemalt, teatud mentaliteediseisundina, siis Hasso Krull on kõnelenud ajaloo kahekäigulisest iseloomust: igavus ja vägivald. Sõda on kahtlemata vägivald, kuid ta pole vähemalt igavus. Kas tänane Eesti teater võiks olla “sõjakam”, “rünnata” mingeid valupunkte, või peaks tema üleüldine mentaliteet olema tänasel päeval, mil tegelikkust niivõrd tugevalt dramatiseeritakse ja emotsionaalselt paisutatakse, ollagi… igav. Olla sõja vastand?

MO: Teatri ja sõja vastandamine ei olegi nii lihtne, sest, oleme ausad, mõlemad on sügavalt kultuurilised nähtused. Sõda on kultuuriga sügavamalt seotud, kui seda tunnistada tahame. Ajalooliselt on sõjapidamise viisid ja põhjused olnud tihedalt seotud religioosse või kultuurilise traditsiooniga. Teame sõjakultuure, kus rituaalidest, tavadest kinnipidamine on olnud olulisem sõja tehnoloogilisest või taktikalisest efektiivsusest, kus sõda etendatakse sama palju kui sõditakse. Ja see rituaalsuse, etendamise printsiip ei ole ainult ajalooline, bushido- või rüütlikultuuriga seotud, nähtus. Vabaduse väljakule püstitatud Vabadussõja võidusammas või sealsamas toimuvad paraadid on sõja rituaalsuse jätkuva elujõu kehastus. Et me vabadussammas on kristaljas, klaasist, toob sõja rituaalsuse aspekti veelgi sümboolsemalt esile, sest protestantlikes (nii nagu ka islamistlikes ja judaistlikes) kultuures on moraalne puhtus ja vägivald olnud omavahel seotud: sõjas rakendatava vägivalla intensiivsust peeti sõjamehe taotluste puhtuse ning vägivalla õigustatuse tõenduseks. Näeme seda täna ka islamiterroristide puhul.

Sõda on võigas, aga sõja kasulikkust pole põhjust salata. Palju on räägitud sõja ja tehnoloogilise progressi seotusest, antiik-demokraatiagi olevat alguse saanud ateenlaste lahingukamraadlusest – seaduse ja surma ees on kõik võrdsed. Ent kasulikkus ei tee sõda moraalseks või heaks. Nii nagu sõja jõle olemus ei välista õiglaseid ja üllaid sõdu – nt puhtalt enesekaitseks või humanitaarkatastroofi (genotsiidi) peatamiseks peetud lahingud. Tõsi, ka nende õigustuste taha võib varjata võikusi, nagu lähiajalugu näitab. Enne sõjalist sekkumist peab olema kindlus, et absoluutselt kõik muud võimalused on ammendatud.

Hasso Krulli vägivalla ja igavuse vastanduse juurde tulles: ma ei ole viidatud tekstiga kursis, aga sellises aforistlikus stiilis vahendatuna tundub väide ohtlikult lihtsustav. Ka “sõja ja rahu” dihhotoomia ise tundub ahtake ning ohtlik. Sõda kui mingi teispoolsus, pahupidipööratud rahuaeg – ses vastanduses veikleb mu jaoks petlik lubadus uuenemiseks, puhastumiseks, ülendamiseks, nagu iga kord valimiste eel. Sõda võib olla tüütu, igav, kurnav ja mis kõige jõledam – argine, rutiinne – Süüria ja Ukraina näidetest piisab selle tõenduseks.

EE: Üks asi, mis mind on huvitanud Eesti teatri ja sõja puhul, on lahingute taastamine. Need on teatraalsed rituaalid, mille eesmärgiks on rekonstrueerida kunagised sõjasündmused. See, mida aga rekonstrueerida püütakse, ei ole mitte ajaloolised faktid (tean lahinguid, mida taastatakse maali järgi, mille autor kunagi lahingut ei näinud), vaid emotsioonid. See tähendab: teatraalseid vahendeid kasutatakse sõjaemotsiooni taaselustamiseks. Kui väita, et teater peaks tegema kõik endastoleneva sõja ärahoidmiseks, siis kas tema vahend saab olla ennekõike sõjaemotsioonide näitamine: lein, traagika ja muu säärane? Küsin seda just sinult, sest minu arvates suhtud umbusuga sellesse, kui teater vajutab ainult emotsioonipedaali ning jätab muud närvilõpmed tegevuseta – mis võimalus teatril sellel väljal on?

MO: Mitte ainult sõda ei tule ära hoida. Esmalt on vaja töötada selle nimel, et rahu ei muutuks sama halvaks kui hea sõda. Ka minu põhitöö on mh parema rahu võimaldamine, mitte ainult heaks sõjaks valmistumine. Kui tekib tunne, et asi kipub tõesti hüsteeriliseks minema, siis saab teater emotsioone maha võtta ja peaks sekkuma, taaselustama rahu-emotsiooni, meenutama seda aega, kui sõjahüsteeria ise tundus mõeldamatu hullusena.

EE: Kas, miks ja kuidas võib tänane Eesti teater õhutada patriotismi, soovi asuda ohu korral relvile?

MO: Patriotismi seostamises valmisolekuga surra ja tappa on mu jaoks midagi olemuslikult vastuvõtmatut. Ma ei peaks inimesi, kes keelduvad isiklike veendumuste pinnalt vägivalda riigi kaitseks kasutama, kuidagi vähem väärtuslikeks või patriootlikeks. Mahatma Ghandi oli edukas nii patsifisti kui patrioodina. Sõjaks on ainult üks legitiimne põhjus ja see on kaitse surmava massilise rünnaku vastu. Inimelude kaitseks võib relvile kutsuda küll, ma ei näe siin midagi ebamoraalset ega sobimatut.

EE: Kas teater on üldse sõjavastaseks võitluseks parim relv? Kino (mida ka mainid) suudab ju sõjareaalsust paremini taastada, teater peab rääkima lõhkevatest pommidest, rebenenud jäsemetest ja hirmunud pilgust hobuse silmis vaid kujundite keeles. On see üldse tõsiseltvõetav, kui teater tegeleb millegi nii kujuteldamatu ja kujunditesse mahutamatuga kui “sõda”?

MO: Ma usaldan sõja käsitlemisel ka filmikunstis dokumentaalset lähenemist enam kui fiktsiooni. Kui paljud üldse on sõda kogenud? Igasugu kujundlikkus õilistab seda soovimatut nähtust. Iseasi, kui pärast sõjalist konflikti üritaks teater kujundlikul moel vaenupooli lepitada või traumajärgset ühiskondlikku depressiooni leevendada.

Sõjavastase kunsti puhul paistab teinekord silma kramplikkus, vähene nüansseeritus. Kordan ennast, aga põhiprobleem ei ole selles, kas hetkel on sõda või rahu, vaid selles, millised väärtused valitsevad. Ka sõjavastane kunst peaks sõja ja rahu eksliku vastanduse levitamisest hoidumiseks vältima kramplikku, nüansseerimata sõjavastasust.

EE: Uusreaktsionäärid (SAPTK jt) on korduvalt rääkinud sõjandusterminoloogias, võrrelnud enda missiooni rüütlite omaga, kasutanud lahinguretoorikat, riietunud kostüümidesse, mis sümboliseerivad “võitlust” jne. Alles hiljuti kirjutasid nad näiteks: “Me peame taas püstitama vertikaali, me peame kesktalast kinni haarama, telgi uuesti üles tõstma ja maas lamavad killud õigesse järjekorda asetama. Ainult siis islam ei võida ja me suudame anda sümboolse ja miks mitte ka reaalse lahingu, mis aitab kaasa selles osalejate vaimsele uuestisünnile.” Need, kelle jaoks säärane lähenemine tundub infantiilne, rumal või julm, kuulevad väiteid, et sõda on niikuinii juba käimas ja meid rünnatakse (islami, liberalismi, sotsialismi, geide jne) poolt. See tähendab: nähakse potentsiaali nii sümboolse kui reaalse sõja jaoks ning see pole riik riigi vastu, vaid läbinisti ideoloogiline sõda, kus tõesti tuleb üks hetk haarata hang, mõõk, puuvai või automaat. Mida saab kaitseministeerium sellises olukorras teha? Mida Eesti teater? Mida sina ja mina?

MO: Kultuuriliste troopide kasutamine poliitikas on levinud nähtus ja mitte ainult autoritaarses. Sõja-kujundit kasutas oma majanduspoliitilise programmi läbisurumisel edukalt Margaret Thatcher, ka Huntington kirjutab tsivilisatsioonide kokkupõrkest, ent on ometi salongikõlbulik… Probleem on ühelt poolt selles, et reaalne oht ja hirmud ei ole omavahel alati seoses, teisalt hirm võib osutuda isetäituvaks ennustuseks. Hirmul ei ole mitte ainult suured silmad, süsteemne ja sihipärane hirmumine ise on hooimatuse ja vägivalla-akt teiste suhtes. Igasugune riigipoolne “psühholoogilise kaitse” operatsioon või sõjavastasus kunstis saab edukas olla ainult sel juhul, kui selle tulemusena hirmu need kaks omadust avalikuks saavad.

 

Tekst ilmus tänases Tsoonis

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s