Prantsus-ma

intervjuu ilmus Draamateatri lavastuse “Kaart ja territoorium” facebooki lehel
MEELIS OIDSALU, ÕPPISID PRANTSUSE LÜTSEUMIS. MILLINE OLI SINU KUJUTLUS PRANTSUSMAAST KOOLIS? MIDA PRANTSUSMAA ISIKLIKULT SINU JAOKS TÄHENDAB?
Esmase aistitava kontakti Prantsusmaaga sain ma inimeseõpetuse tunnis, mida viis läbi kooli direktor Lauri Leesi. Mäletan häbitunnet, kui direktor Leesi õhinaga meile, noortele isastele homo soveticustele, selgitas, millised biokeemilised protsessid põhjustavad pükstest levivat heeringahaisu, kuidas täpselt kaenlaaluseid raseerida, kui tihti sokke vahetada jne. Ilmselt me hügieeni osas väga head õppijad ei olnud, sest prantsuse keele tunniski oli direktoril alati kaasas mõni Azzaro, Rabanne’i või Guerlain’i parfüüm, mida ta auhinnaks õigete vastuste eest puberteetidele pihustas. Selle juurde kuulusid
loengud haisu ajaloost prantsuse kultuuris, mh sellest, et Versailles’ lossi trepialused olid täis õukonnadaamide sitta või milliseid soovitusi tegi üks või teine 18. sajandi prantsuse mõtleja roiskleha kaotamiseks Pariisi õhust. Meeles on, et analüüsisime põhjalikult nt Baudelaire’i luuletust “Une Charogne”, seda, kuidas poeet kujutab laiba määndumist kraavis, ihu lagunemise protsessi sulandumist armutundega. Ja kuidas külastasime klassiga morgi, et ühe rasvunud mehe lahkamist tunnistada ja kuidas ma ei suutnud pärast kohvikus “Moskva” tellitud rasvaseid lihapirukaid puutuda. Kõrgmoelise parfüümi, laiba lagunemise ja puberteetide kaenlaaluste lõhn äkki ongi see mu enese kõige isiklikum, meelelisem kokkupuude prantsuse kultuuriga.

PRANTSUSMAA ON 20. SAJANDI EESTI KULTUURI JAOKS OLNUD IHAOBJEKT. MIS ON SINU ARVATES OLNUD KULTUURI, AGA KA LAIEMA PUBLIKU JAOKS PRANTSUSE-MÜÜDIS NII LIGITÕMBAVAT?
Ma ise suur frankofiil pole, laiema publiku eest suud täis ei võta, aga kui iseenda intuitiivset prantsuse-iha iseloomustada püüan, siis on ses palju vasturääkivat. Ühelt poolt on Prantsusmaa valmis mõeldud, (koolis) selgeks õpitud ja ära lahterdatud koht, mida on kultuurne ihaleda, sest seal on nii palju olulist ja iseäralist toimunud. See on selline vulgaarne, meeleline, kommertsialiseeritud prantsuse-iha, reisifirmade Prantsusmaa. Teisalt on olemas elav ja põnev intellektuaalne Prantsusmaa, mis Badiou, Ranciere’i, Balibari ja Macherey näitel hoiab elus marksistlikku mõtet. Kolmandaks tõmbab Prantsusmaa poliitilise nähtusena. Et nad on viimase kahe sajandi jooksul üle elanud nii kuradi palju režiimimuutusi ühest äärmusest teise, aga ikkagi mingid valgustuslikud ühiskondlikud alusideed 1789. aasta revolutsioonist alates muutmatuna säilitanud. See, kui tihti on Prantsusmaa riiklust muudetud, aga kuidas selle heitlikkuse all on olnud ikkagi mingi muutumatu allhoovus, mis on suurem kui riigikord… see mind ühest küljest isiklikult lohutab Eesti ühiskonna liikmena ja teisalt kohustab kaevama enda ühiskondlikkuse mõtestamisel sügavamale kui demokraatlik riigikord või etniline kuuluvustunne.
KAS PRANTSUSMAA AJAD ON SINU ARVATES MÖÖDAS?
Prantsusmaa on tänagi endiselt suurest osast inimkonnast paari sajandi võrra ees. Nt selle sama ühiskondlikkuse juurde tulles. Räägime vajadusest ja suutmatusest lahti öelda essentsialistlikust, objektiivsete tunnuste – nt etnilise päritolu – põhisest riiklusest. Prantsusmaa on seda ammu teinud ja edukalt üle elanud mitmed immigratsiooni- ja kolonisatsioonilained. Teisalt on Prantsusmaa olnud vähemalt sõnastatud poliitikate tasemel järjekindel integratsioonimudeli vastane, hoidnud ranget immigrantide kodanikeks assimileerimise joont, kartmata koloniaalajastul samas laiendada prantsuse kodaniku identiteeti mõne asumaa elanikele. Prantslaslikud riigikorralduse alusideed, et riiklus on kodanike subjektiivne ühine tahteakt, mida ollakse valmis üha uuesti (ja uute tagajärgedega) kordama või et kodanikud on riigi ees võrdsed, mis muuhulgas väljendub selles, et kodaniku ja riigi vahel ei tohi seista ühtki teist usulist või etnilist kodaniku ja riigi lojaalsussuhet “vahendavat” gruppi – need on tänagi mh ka Eesti jaoks suht ulmelised, revolutsioonilised ideed.

Advertisements