MUHE ON UUS MUST

Nukuteatri “Dorian Gray portree” arvustus ilmus tänases EE-s.

Meelis Oidsalu

Nukuteater on Oscar Wilde’i „Dorian Gray portreed“ lavastades teinud ainuüksi seepärast oivalise valiku, et nende esistaar Mart Müürissepale istub dekadentliku dändi roll kui valatult. Wilde’i skandaalne romaan pole enam kui sajand hiljem aktuaalsust kaotanud ning mõjub Eestis viimasel ajal esile kerkinud viktoriaanlike meeleolude taustal sama muhedana, nagu mõjuks vikerkaarevärviline lipp Vao külla suunduval mootorrattal.

Müürissepa Dorian Gray on raamatu algversioonidele (mida autor hiljem sündsamaks kärpis) truult biseksuaalne, nimiosaline mängib selle tõiga liigagi ilmseks: koketeeriv maneer, millega sire noormees laval Nukuteatri vanameeste kõhukesi silitab, on üsna veidralt koomiline. Tarmo Männardi kehastatud Basil Hallwardi käperdamine ja suudlemine enne seda, kui Dorian ta tapab, mõjub aga suisa naksitralli vägistamisena. Dorian Gray portree autorile, oma modelli jumaldavale kunstnik Basil Hallwardile endale pole lavastaja-dramaturg Vahur Keller homoseksuaalsust inkrimineerinud – Männardi väljapeetud ja südamlikus esituses on Basil Doriani ilu, mitte tema ihu ori.

Mait Müürissepa soolise ümberkehastumise võimes võisime TV3 tuntud laulusaate vahendusel kõik veenduda, ent tema lavaline homoseksuaalsus jääb veidi lihtsustatuks ja väliseks. Sellele vaatamata on Müürissepp muidu laval nimiosalise vääriliselt hea. Kolme tunni sisse oleks mahtunud veidi enam nartsissismi varjundeid, ent Müürissepp ei vaju kordagi ära, hoiab rolli kolm tundi vinnas, ka ta lavakõne on teatrisõbra kõrvale mesimagus kuulata.

Dorian Gray küünilist sõpra, lord Henryt, etendanud Andres Roosilehe kõnetehnika lisas lavastusele kummalise võõrutusefekti: pidevalt oleks justkui TV6 kähiseva kurguhäälega vahetekstide lugeja lavastusse sekkunud. Roosilehe aforisme pilduv tegelaskuju jäi tegevustikust distantseerituks, literatuurseks vaimutsejaks. Ka stseenis, kus lord Henry toob Dorianile teate tema näitlejannast kallima Sibyl Vane’i enesetapust ja kus Roosilehel on võimalus tegelaskuju suhet Dorianiga psühholoogiliselt nüansseerida, jääb lord Henry kiretuks sõnumitoojaks, kuivaks targutajaks.

Lavastust on kritiseeritud dramatiseeringu originaalitruuduse eest – mina seda ei tee. Esseistlikkus ja tegevustik, filosoofia ja tunded on Kelleri tekstis kenasti tasakaalus, ka lavastajana on Keller osanud õigetel hetkedel tekstiküllaste stseenide vahele kujundlikke füüsilisi figuure, videoplaane või ruumimänge pikkida. Doriani ja ta sõprade teatrikülastuse stseen, kus Heliose kinosaali sisustatud teatriruum ümber pööratakse (publik vaatab kümmekond minutit peaosalisi, kes omakorda publiku selja taga etendatavat näitemängu jälgivad), on lavastuse võimsamaid.

Noort näitlejannat Sibyl Vane’i esitav Jaune Kimmel näib alguses ehk liigagi lapsikuna, meenutades kangesti Kapten Granti tütart Nukuteatri eelmise aasta suvelavastusest, aga seda efektsem on Kimmeli naiselik küpsus Dorianiga lahkumineku stseenis. Äge näitlejanna on Viljandis sirgumas.

Ainuke, millega lavastus põhjalikult alt läheb, on Wilde’i raamatu keskse kreedo – dekadentsi – esteetiline väljendamine. Esimest vaatust lõpetav hooramaja-stseen, mis peaks tantsulis-erootilises vormis väljendama lord Henry ja Doriani allakäiku, on kuidagi… saamatu. Dekadents on nii Wilde’ile kui tema raamatukangelastele kunstiliik omaette, Kelleri lavastuse dekadendid mõjuvad harrastajatena, ei ole nii rafineeritud perverdid kui võiks.

Enam julgust oleks oodanud kostüümikujunduselt. Kitšilikud või kunstiliste taotlustega kostüümid oleksid ajastutruude, tolmununa mõjuvate rõivaste asemel asjakohasemad olnud. Nukuteatri enda väljareklaamitud lavastus žanrimääratlus – „visuaaltragöödia“ – mõjub punnitatuna, videokujundus jääb (kui lõpp välja arvata) dekoratsiooni rolli, olgugi vinge ja viimseni põhjendatud. Nutika lahendusena ei paigutatud lavale traditsioonilist lamedat ekraani (mis teatris sageli plassina mõjub), ekraani kohustusi täitnud lavalaest rippuvate valgete keede grupp toimis ühtviisi kulissi kui ruumilise ekraanina.

Lõpustseenis, kus Dorian Gray antikristusena – pea alaspidi, käed õieli – ripub, kuvatakse sellele „ekraanile“ lahke silmavaatega vanainimeste näolappe. Keller vastandab vanurite küpse enesekindluse dändi igavese nooruse kompleksi varjus pesitsevale ebakindlusele. Dorian ja tema mentor lord Henry ajavad bravuuri autentsusega segi – „meie rass on kaotanud julguse,“ nendib Henry lavastuse hakul. Keller tuletab eri rahvusist vanainimeste rahust pakatavaid ilmeid kuvades meelde üht teistviisi enesekindluse, autentsuse-tunde leidmise moodust: elutarka muhedat rahu, millest on võimalik osa saada vaid musta kaduvikuga silmitsi seista julgeval moel. Säärane muhe rahulik enesetaju kulub bravuurika dekadentliku rahvusluse laineharjal marjaks ära.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s