Vanamees ja mereäärne kinnisvara

Tallinna Linnateatri / Von Krahli Teatri / Martti Helde lavastuse “Vanamees ja meri” Arvustus ilmus tänases Eesti Ekspressis 

Hemingway romaani “Vanamees ja meri” tugevuseks on peetud kaasahaaravat jutustuslaadi. Raamatut läbiv tegevus – kalapüük – kui ka tegevuspaik meri on tõlgendusvõimalusist juba eos tulvil, sestap on mõistetav, miks autor panustab tegevuse ja peategelase mõtete võimalikult vahetule kirjeldamisele ega trügi targutustega lugeja ja loo vahele.

Martti Helde üritab oma lavastusega kasutada algmaterjali tugevust, luua tehniliste vahenditega võimalikult realistlik, aistitav mereline atmosfäär. Samas  on ta koos dramaturg Jim Ashileviga nõuks võtnud Hemingway lihtne kalamehejutt ikkagi sümbolistlikule tüütule tõlgendusele allutada. Hallipäist ja habemikku vanameest, kes kogu lavastuse vältel paaditaolise esemega lavapõrandal seilab, kehastavad lisaks Tõnis Niinemetsale (merele minev vanamees) ja Andres Otsale (merelt naasev vanamees) kuus kangelasarhetüüpi, kes surmtõsisel ilmel kordamööda lava väisavad.

Lavastust reklaamiti rõhutatult kui visuaalteatri näidet. Kas valgustehniliste lahendustega tekitatud võimalikult realistlik veepinna imitatsioon puitpõrandal on visuaalteater? Meri on meeleline paik, mis pakub tugevaid aistinguid. Mere elutruu visualiseerimise risk on, et kujutuse realistlikkus ei haara vaatajat lavastusse, vaid meenutab hoopis mõnesaja meetri lähedal loksuvat päris merd, kajakaid ja suve. Teatri eelis kino ees on, et seal on tinglikkus ja metafoorne kujutus OK, seal ei pea realistlikkusega üle pingutama. Kui terve etenduse laval viibiv tantsijate rühm saab mere kujutamisega suurepäraselt hakkama, siis milleks veel arvutiga loodud lained ja taevas? Visuaalteater ei ole pelgalt see, kui näitleja on vait ja arvuti näitab pilti. Helde lavastus meenutas kohati rohkem Windows’i kuulsat avakuva kui täisverelist lavastust. Mulle tundub märksa põnevam see visuaalteatri suund, mida ajab Teater NO99, kes on viimasel ajal edukalt lepitanud kujutava kunsti ja teatri elemente, kelle lavale mahuvad korraga nii põnevad objektid kui head osatäitmised.

“Vanamehes ja meres” oli ikka paar elusat hetke ka, üks neist, kui näidati suurel ekraanil Evelin Võigemasti peopesa aeglaselt mööda soonilist jämedat laevaköit liikumas, samal ajal kui ta läbitungiv pilk harpuunina sõjakat Ivo Reinokit puuris. Siis tuksatas mu riiete all üks arhetüüpne elund hetkeks. Ja lainetust kujutavat tantsutruppi oleksin vaatama jäänudki.

Lavastuse aluseks olnud dramaturgia tundus olevat guugeldamise tulemus, polnud tunda, et keegi oleks end materjali tõlgendajana kehtestanud. Küpse dramaturgia asemel oli ideede tasandil kokku nikerdatud lähenemine, millel teatrikunstiline väljund puudus. “Vanamehe ja mere” eri komponendid on lavale mehhaaniliselt kokku pandud, ilma et neile antaks võimalust omavahel vastastikku mänguliselt ja etteaimamatult seguneda – aga selles ju peitubki teatrikunsti suurim loominguline potentsiaal. Isegi näitlejatöö võis vaevata tükeldada instruktsioonide loeteluks – 1. astu hästi aeglaselt; 2. tõsta pilk mõtlikult paremale üles; 3. vaata pingsalt kaamerasse…

Mõisted “arhetüüp” ja “klišee” asetsesid selle lavastuse klahvistikul kõrvuti. Näitlejad kehastasid arhetüüpe, aga ka näitlejate mäng laval oli ühe näitekunsti klišee taasesitus: näitleja kui mõtlikkuse, sügavmõttelisuse, süvenunud-oleku etendaja. Mul iseenesest pole ka klišeede teadliku kasutamise vastu midagi, aga siis oleks võinudki võtta veel mõne pärli näitlejatöö klišeede keest ja seda rida lõpuni ajada. Kui kasutada näitlejaid pelgalt riidepuudena või mannekeenidena, siis tasub kogu üritus paisutada näiteks moedemonstratsiooniks ja seeläbi omaenda sügavusetaotluste üle irvitada. Kujutan ette, et kui neil samadel näitlejatel palutaks parodeerida näitlemisvõtteid, siis ega paroodiad palju  “Vanamees ja meri” rollidest erineks. Ehk valis Helde liigsest austusest näitekunsti vastu just säärase, kangutatud, distantseeritud lähenemise näitlejatööle?  Kostüümidega oldi vaeva nähtud, aga need pärinenuks justkui järjekordsest Hamleti uustõlgendusest, mille haakuvus realistlikkust taotleva ookeaniatmosfääriga oli nõrk.

Dramaturg Jim Ashilevilt oleks ometi eeldanud irooniat. Lavastuse alguses ette mängitav raadiointervjuu Hemingwayga annab selleks ohtralt ainest. Hemingwayd intervjueerib keegi daam, kes ta romaani pealetükkivalt ja jällegi sümbolistlikult tõlgendab. Lindilt on kuulda, kuidas kirjanik alguses tõrgub oma lihtsa kalapüügiloo üle filosofeerimast, aga siis järsku annab survele järgi ja hakkab kaasa lalisema. Võib-olla oli Hemingwayl mingi plaan selle prouaga ja seepärast ajas nii rumalat juttu, a mine tea, ehk ta oligi nartsissist seks ajaks, kes end ise liig tõsiselt võttis. Ehk oli tal katus kultuuriauhindadest ära sõitnud? Nii juhtub paljude loojatega, kelle looming neist enestest suuremaks osutub. Ka selle lavastuse autorid võtsid end liiga tõsiselt.

Surmtõsine humanitaar mõjub heal juhul väikekodanlikuna, nii nagu mõjus ka etenduse kommertsiaalne raam. Lavastus etendub ühe suursponsori ehitusjärgus olevas merelähedases korterelamus. Seriaalides näeme tihti agressiivset product placement’i, st et teatud firma tooted asetatakse stseenidesse nähtavale kohale. Aga kuidas nimetada seda, kui teos asetatatakse toote sisse? Viimast asjaolu ei jäetud etenduse lõppedes külastajaile üsna naljakal ja pealetükkival kombel välisuksel meelde tuletamast.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s