Jalutu stand-up

Tekst ise ilmus 11. märtsi Eesti Ekspressis, lõppu olen lisanud järelmärkuse

KARJUVALT KALLIS KODUMAA

Jaak Printsi monolavastus “Kodumaa karjed” on meelevaldne kollaaž iseseisvusaja kõnekaist repliikidest, kõnedest, spordiülekannetest, loosungitest, kuulutustest, laulusalmidest. Eero Epneri eestvedamisel möödunud Arvamusfestivaliks koostatud ja seal esmaesitatud tekst meenutab Indrek Koffi auhinnatud hüsteerilist kirjandusteost “Eestluse elujõust”, mis samuti koosnes üksteise otsa lükitud juhuslikest, ent tuttavlikest kõnekatketest. Selliste tsiteerivate tekstide taotlus pole originaalsus, vaid esinduslikkus, mitte informeerimine, vaid meenutamine ja meenutustega publikus ühisosa tekitamine, milles vaataja “mina” võiks osa saada “meist”.

Põhimõtteliselt võiks Teater NO99 igaks etenduseks sööta näitleja Printsile ette erinevaid iseseisvusajal avalikku mällu talletunud tekstilõike, tulemus erineks rütmi, energia ja tonaalsuse, aga mitte sisu poolest, sest lavastuse sisu ei ole tekstiga edastav informatsioon, vaid magushapu meie-tunne.“Kodumaa karjed” meenutavad meile, kui suures osas kodumaa-tunne väljendubki karjetes, kui suur osa sellest, mida me peame ühiskondlikuks, poliitiliseks või rahvuslikuks identiteediks, põhineb koos kuuldud ja ühiselt kogetud katkendlikel lausetel ning repliikidel.

Kõnekunsti ja poliitika vahekordi on mõtestatud ja uuritud Antiik-Kreekast alates ning ka ekspertidel on sageli nende kahe vahele raskusi selge piiri tõmbamisega, valimisreklaamidest tüdinud televaatajast rääkimata. Valgustuslike vaadetega filosoofid (alates Platonist) on ühiskondliku debati ideaalseks mudeliks pidanud dialektilist ratsionaalset arutelu. Sellises arutelus saavad vastanduvad seisukohad enne otsuse langetamist võrdväärselt ja avalikult kaalutud ning retoorilisi võtteid ei kasutata iga hinnaga oma seisukoha näiva õigsuse, vaid läbipaistvuse huvides. Demokraatiat kummitav  dilemma on, et õiglane ja võrdväärne arutelu eeldab ranget distsipliini, jäika välist kontrolli, see on aga omakorda miski, mille väljendusvabadust esikohale seadev demokraatia välistab. Ega Platongi põhjuseta demokraatiat põlanud.

Demokraatlik eestlane üritab olla Platonist parem ja elab sarnaselt teiste Lääne väärtusi austavate rahvastega keset sõgedat kõnekoosolekut, katkematut kõrvulukustavat karjumist (meenutagem kooseluseaduse väsitavat “debatti”). Et selline debateerimisviis on väsitav, siis vajab ta treenimist ja harjumist. Eks äsjased valimistulemused osutagi tekkinud väsimusele, otsekui ahju alt astusid Toompea lossi saali lihtsa jutu ja klaari silmavaatega mehed, kes teavad täpselt, kes on must ja kus asub uks.

Jaak Printsi sütitavalt energiline pooleteist-tunnine katkematu kõne on nauditav ega väsita, publiku peale ei karjuta ning seda tundlikumalt lavastus demokraatia karust kaisutust mu arvates edasi annab. Kõnekoosolek mõjub iseenesest teatrisaalis võõrana, kuulu järgi plaanitakse lavastusega Eesti-tuuri, mis Eestit vallanud üleüldise monolavastuste maania valguses on igati mõistetav ja rentaabel mõte. Kriitikas on lavastust jõutud juba poliitiliseks teatriks ja stand-up’iks nimetada, ent kummagi määratlusega ei saa kuidagi nõustuda. Stand-up on iseenesest poliitilise teatri üks huvitavamaid vorme, selle keskmes on poliitilisse diskussiooni reaalajas järjepidevalt sekkuv kunstnik, kes kannab ise ette oma teksti, võtab ise poliitilisi seisukohti, ent teeb seda tavapärasest säravama retoorilise teadlikkuse ja külmema närviga. Stand-up kunstnik on ühtlasi staar-kodanik –  ühiskondliku olukorra kaine, terane ja empaatiline kommentaator, kelle satiir ei võõranda publikut poliitikast, vaid teeb meid kamraadlikeks kaasosalisiks meie enda ühiskondlikus “viletsuses”. Jaak Prints ja Co “Kodumaa karjed” vaataja poliitilist teadvust ei rikasta ega teravda, siin pelgalt esitatakse tuntud ja tuhmunud hitte, tõeline stand-up on Eestis veel tundmata žanr. Aga demokraatliku tegelikkuse talumise treeninguna toimib see lavastus hästi.

Järelmärkus. Mind häiris nii “Kodumaa karjete”, ent häirib ka kõikide teiste nn stand-up etenduste puhul, kui jäetakse mulje, nagu oleks näitleja sisuliselt panustanud või suisa ise komponeerinud oma teksti. NO99 lavastuse afišil ja veebilehel seisab tavapärase autorinime kohal lakooniline “Prints”, kuigi põhitöö tegid tekstiga (mis oli lavastust kandev element) Eero Epner ja Kaarel Oja. Nädalavahetuse Postimehe “Arteris” on foto Piret Krummist ja Katariina Tammest allkirjaga “neis naistes on nalja ja teravust”, kuigi nali ja teravus on pigem dramaturgide Paavo Piigi ja Diana Leesalu oma. Sama probleem oli NO99 “Kunstikoolide” esimese hooaja saadetega, kus noored näitlejad rääkisid pisarsilmil ilmselgelt liiga keerulist juttu oma eeldatava lugemuse kohta. Selge see, et ka kõige kõvematel stand-up tegelastel on tagatuba, neile kirjutatakse suuremal või vähemal määral tekste ette, aga nad on vähemalt ise oma repertuaari aktiivsed kujundajad ja nende poliitiline subjektsus on kestvam kui ühe ette antud teksti esitusaeg. Väidan, et pole olulist vahet poliitbroileri ja wannabe stand-up kunstniku vahel – kumbki pole poliitiline subjekt, vaid kellegi teise mõtete ja veendumuste kuulekas vahendaja (kuigi taotletav kuvand on vastupidine) – ja ses mõttes on teatrikultuur me poliitilise kultuuriga suht ühel joonel (teen küll vist pigem liiga meie poliitikutele selle võrdlusega). Kõige lähemal seisab mu kirjeldatud stand-up’i ideaalile Kinoteatri manifestide sari, kus päris inimesed (ka näitlejad) räägivad asjadest nii, nagu neist arvavad. Erakordne on   Linnateateri näitleja Henrik Kalmeti suutlikkus käigu pealt ühiskonnaelu valupunkte irooniliselt aga intelligentselt kommenteerida. Lootust on.

Advertisements