Kotleti maitsega Eesti

Arvustus ilmus 13.02 Sirbis

OÜ Mõte ja Vaba Lava „Eesti ajalugu“, autor ja lavastaja Mart Kase, kunstnik Kristina Lõuk, valguskunstnik Priidu Adlas, videorežissöör Teele Kase, graafika autor Martin Pedanik, koreograaf Jaan Ulst, helikujundaja Tom-Olaf Urb ja grimmikunstnik Kaia Pihlak. Mängivad Mari-Liis Lill, Andres Mähar, Bert Raudsep ja Uku Uusberg. Esietendus 22. I Vaba Lava teatrisaalis.

Mart Kase kutsub „Eesti ajaloo“ alguses vaatajat üles kujundama ajaloo suhtes isiklikku seisukohta. Üleskutse illustreerimiseks näitab lavastaja fotot endast oma maakohas köögiviljapeenarde vahel. Selline varbaid pidi mullas ja heas mõttes kodukootud (paikne) ajalootunnetus on armas, iseasi, kas Kase oma isamaatunde ja Valdur Mikita „Lingvistilisest metsast“ saadud lugemiselamuse väljendamiseks on valinud õige meediumi. Teatri vormi kasutatakse „Eesti ajaloos“ illustratsiooniks. Juba asjaolu, et lavastaja peab vajalikuks oma sõnumi publikule etenduse alguses ja lõpus ise lausuda, näitab mõningast kunstilist abitust, mis ei pruugi kokkuvõttes olla aga halb, sest seda enam on nähtaval Kase ja tema iidoli Valdur Mikita rahvuslik minakõne.

Minakõne on miski, mida iga inimene katkematult peab. Inimene jälgib end iga päev kõrvalt, satub olukordadesse, käitub neis kuidagi ning hindab enese ja teiste käitumist, teeb järeldusi selle kohta, milline ta on või pole. Samasugust minakõnet peetakse ka etnose tasandil, eestlasest ja eestlusest kõneldes. Ega Lennart Mere „Hõbevalgem“, Valdur Mikita „Lingvistiline mets“, Mart Kase lavastus või Sirbi hiljutine esseevõistluski väljenda muud kui katseid peegeldada või arendada eestlase kollektiivset minakõnet. Sellelt ei eeldata faktipõhisust, tõesust ega loogilist sidusust, sellise kõne laused võivad olla suvaliste sündmuste, olukordade, esemete, kommete ja nendega seonduvate emotsioonide kämbud.

Nii räägib Kase oma lavastuses juhuslikult tekkinud perekondlikust kombest valmistada igal riiklikul tähtpäeval põdralihakotlette: „Ja sellest päevast alates valmistan ma kotlette iga kord, kui midagi juhtub. Mis toimus 20. augustil? Eesti taasiseseisvus. Aga 29. märtsil? 2004 Eesti astus NATOsse. Aga 1. mail 2004? Eesti astus Euroopa Liitu. [—] Esimest korda tegin ma poisikesena kotlette samal päeval, kui toimus Balti kett, ma mäletan seda kirge. [—] Ootan kannatamatult päeva, millal saan jälle põdraliha kotlette valmistada.“ Eestlus seostub peale põdralihast kotlettide Kasele ka puupliidiga: „Puupliitidega köökides on Eesti ajalugu peidus. Me ei saa oma lugu maailmale rääkida. [—] Eesti on nii marginaalne suures pildis. Aga meie puupliidid ei ole marginaalsed.“ Seega näeme, et rahvusliku minakõne lauseid võib moodustada ka pelgalt kulinaarsete eelistuste pinnalt. Tõsi, nii Kase kui ka Mikita rahvusteadvuses on olulisel kohal kodukoha floora ja fauna – ega ilmaasjata tammu etenduse alguses lavale mammut, etendus lõpeb aga Kase maakodu aknast avaneva vaatega põllule.

Kase lootuses, et „Eesti inimesed oskavad ise elada nagu muuseumieksponaadid“, et enese ajaloolisuse taju oleks osa argipäevast, et ajalugu oleks isiklik ja igas hetkes elav, mitte ajalootunnis õpitav asi, ei puudu humanistlik taotlus. Ajalooliselt välja kujunenud eluviisi väärtustamine annab inimese eneseteadvusele konkreetsed, aistitavad ankrud. Paiksed rituaalid ja unikaalne looduskeskkond on heal juhul emotsionaalse turvatunde ja seega vaimse tervise allikas. Ent olmelise puupliidirahvusluse puhul kerkib siiski küsimus, kas tegu pole pelgalt eluviisimoega, omamoodi hipsterlusega. „Eesti ajalugu“ paneb küsima, kas olmeline eneseteadvus saab olla kestlik.

Nii Mikita kui ka Kase rahvuslik minakõne ja seda toetav ajalookäsitus põhineb kahel nähtusi vääristaval omadusel: asjade ja nähtuste kestvusel ja unikaalsusel. Need omadused vabastavad minakõne laused poliitilisest ja ideoloogilisest laetusest, kuivõrd nii eestlase kestvus kui ka unikaalsus ulatuvad Kase ja Mikita käsitluses ideoloogiate ja poliitika eelsesse aega. Selle tõenduseks loeb Uku Uusberg etenduse alguses katkendi Mikita raamatust: „Eesti ja eestlaste identiteet pole mitte jääajajärgne, vaid müütilises mõttes kindlasti jääajaeelne. Eesti lugu hakkab pihta määratult kaugemalt kui Eesti ajalugu. Eesti kultuurimüüdi alguspunkt tuleks viimasest jääajast nihutada vähemasti kuussada miljonit aastat tahapoole. Hämarasse ürgaega.“ Kohe pärast seda marsib lavale äärmiselt unikaalne pesueht eesti mammut, „Euroopa viimane mammut,“ kes „võis ringi kobistada kusagil Tartumaa kandis“.

Asjaolu, et Mikita jätab eestimaise kultuuriruumi unikaalsuse ja kestvuse otsinguil sündmuste või olude poliitilise tausta targu kaalumata, ei vabasta tema rahvuslikku minakõnet ometi poliitilisest taagast. Mikita on ürgsetest kultuurikihtidest sinimustvalgeid kivistisi jahtides üles kaevanud ka oma nõukaajas veedetud lapsepõlve ladestunud kihistusi, nt samastab ta nõukogude ühiskonna sundpaiksuse neoliitilise („loomuliku“, soovitava) eluviisiga (vt lk 159) ning tunneb veidi kõhedakstegevat erutust eesti teadlaste võimaliku osaluse üle Nõukogude allveelaevade radarisüsteemide väljatöötamisel (lk 83). Seda suhtumist utreerides võib järeldada, et kui just eestlased olid need, kes Nõukogude Liidu esimese tuumapommi tarvis kütuse kaevasid, siis ei saa ju tuumasõdagi üdini halb olla.

Kuigi krambivaba suhtumine minevikku võib olla vabadusetunde ja eneseväärikuse allikas, peitub siin teadvustamata poliitilise objektsuse risk. Teadvustamatus ja intuitiivsus, mis rakenduvad Mikita minakõnes, ei pruugi viia sugugi uute värskete eestluseideedeni, vaid pelgalt avaldada varasematest perioodidest sügavalt juurdunud mõtteid ja hoiakuid, kinnistades seega (ebateadlikult) omandatud poliitilist (nt kommunistlikku) ideoloogiat ja elulaadi, esitades seda samal ajal millegi poliitikaülese – eestlase müütilise enesetaju – pähe. Kase lavastuses tehakse tubli samm Mikita kultuurieugeenilises projektis edasi: mammutite ja ürgtaimede kõrval näeme laval metsinimest, tuhandeaastast eestlast Ülot (Uku Uusberg), kellelt telesaatejuht (Mari-Liis Lill) üritab tulutult välja peilida põnevaid fakte Muinas-Eesti poliitiliste olude kohta. Ülo ei hooli poliitikast ega suurt millestki, mis ühiskonnas toimub: „Mina lihtsalt olen. Ma olen lihtsalt,“ lausub ta tüütule ajakirjanikule.

Kase lavastus puudutab põgusalt ka rahvusliku enesetaju konstrueerituse probleemi (käpiknukustseenis Lydia Koidula, Kreutzwaldi ja Carl Robert Jakobsoniga, kristluse ja maausundi konflikt), ent järeldused, mis tehakse tõdemusest, et kultuur ja rahvuslus võivad olla ülalt alla rahvale ette söödetud poliitilis-religioosne produkt, on vildakad. Kase ja Mikita rahvusliku minakõne põhiline probleem on, et ei „Lingvistiline mets“ ega „Eesti ajalugu“ vii lugejat uute rahvuslike identiteedilätete avastamiseni, kingi neile kultuurilist enesemääramise rõõmu ja vabadust, vaid juhatab poliitilise ja kultuurilise objektsuse, passiivsuse võssa. Mikita ja Kase arvates piisab, kui eestlase enesetaju rajaneb uhkusel selle üle, et kunagi 11 000 aastat tagasi elas Tartus üks mammut või et ta ise elab nagu museaal ja kasutab XIX sajandi keskpaigas Eesti taludesse ilmunud köögitehnikat. Ent nagu näitab Eesti tegelik ajalugu, võivad nii elulaadid kui ka maastikud olla konkreetsete tänapäevalgi elujõuliste poliitiliste ideede ja jõudude, mitte müütiliste mammutite ja ürgsete jäälaamade vormitud. Mul on Järvamaal sajandivanune maakodu, mida jõudumööda taastan, ja noored tammepuud, mille tõrud ma oma kätega Rava tammikust korjasin ja idandasin. Seega mõistan täiesti, miks maamaja kööki, maastikuvaadetesse ja mammutihammastesse kapselduv rahvuslik enesetaju „müüb“. Sooja pliidi ees kotlette mugida on kirjeldamatult mõnus.

Advertisements

Kas loovinimene peab jooma? Vestlus Jürgen Roostega

Meelis Oidsalu (MO): Oled sa kuulnud sellisest kampaaniast nagu Tipaton Tammikuu? Mina polnud, aga nüüd korraldati Soome-Eesti maavõistlus kainuses ja otsustasin, et luban endale ka joomavaba jaanuari.

Jürgen Rooste (JR): See on Soomes juba aastaid vana ettevõtmine – tüübid, kes detsembri lõpus pisut üle pingutasid joomisega, võtsid jaanuari vabaks. Mul on tunne, et natuke see joomakultuur on nii siin- kui sealpool lahte muutumas, et selline Jim Morrisoni moodi ennast põletav loojatüüp pole enam väga hinnas, keegi ei viitsi temaga enam jännata, ta ei tule koosolekule kohale, ei pea kokkulepetest kinni ja seepärast temast sageli ei saagi enam Jim Morrissoni. Jim Morrissoniks saadakse tänapäeval rohkem Jim Morrissoni näideldes. Mitte, et ma nüüd enesehävitamist õigustaks kuidagi, aga samas tuleb meelde, mis hiljaaegu Lars von Trier ütles kuskil, et loobub joomisest ja narkootikumidest ja vist ka filmitegemisest, sest ta selge peaga ei oska, mis on muidugi kurb. Muide, mul seda tunnet ei ole.

MO: Von Trieri filmide põhjal võiks just arvata, et need on veidi liiga kaine tüübi tehtud.

JR: Ta kuskil mingis intervjuus ütles just, et ta on aastaid olnud käest ära ja kardab, et tal ei tule ideid. Mina seda niiväga ei usu, kuigi tean ka seda tunnet. Kunagi Pentti Saarikoskiga oli see, ta eksabikaasad on kirjutanud oma mälestusis, et kui ta jõi väga kõvasti – ja ta jõi ikka väga kõvasti –, siis mingil hetkel, kui pikemalt juua, siis keeletunnetus kaob ära. Loovust arvatakse olevat joomisega seotud, aga võin enda pealt öelda, et teinekord on vastupidi: kui pead kuu või paar kainust, siis hakkavad mingid mootorid tööle, keel töötab, fantaasia töötab, tekib mingi selgus ja värskus. Kusagilt lugesin ühest rottide peal tehtud uurimusest, et rotid, kes alkoholisõltuvusest vabanesid, et nende ajurakud taastusid ja nad mingil hetkel muutsid märksa intelligentsemaks aga ka agressiivsemaks kui teised rotid.

MO: Alkohol on depressant, sealt see kaine roti agressiivsus vast.

JR: Alkohol võib küll depressant olla, aga ka maailma asjadest arusaamine ja üleüldse nutikam olemine on depressant, sest siis sa saad aru alles kui mäsa on olukord su ümber ja mingis mõttes ongi nii, et seda üksikumana ennast tunned. Ja siis aitab iroonia või sarkasm või alkohol.

MO: On kainus loomupärane seisund või midagi kunstlikku ja ebaloomulikku? Mõtlen kasvõi seda Tipaton Tammikuu kampaaniat, mulle sellised kampaaniad üldiselt ei meeldi, eriti kui nad tegelevad sümptomitega, milleks alkoholisõltuvus on. Idee programmilisest karskusest tundub kahtlane, selles on midagi meeleheitlikku. Aga ju siis olukord ongi meeleheitlik.

JR: Kampaania korras ei olegi võimalik tõeliselt kaine või sõltuvuste-vaba olla. Küsimus ei ole ju ainult alkoholis, vaid sõltuvuskäitumises ja sõltuvusi võib olla ka täiesti karskeid, ka neid, mis lähedaste ja enda elu samamoodi hävitavad. Siin tekibki küsimus, et kes on need täiesti sõltumatud? Kuskil zen-budismis on need koolkonnad olemas, näiteks üks mu lemmikuid Jaapani luuletaja Ikkyu Sojun või siis ka Allen Ginsberg on sellest kõnelenud, et oluline pole suuta millestki loobuda, vaid suuta loobuda ka loobumisest.

MO: Karskusest rääkides, Vooglaiu ja Pulleritsu suhtumises pehmodesse ja pededesse on ju ka (sugulise ja soolise) karskuse-taotlust? Karskus kui mentaliteet võib võtta kummalisi vorme?

JR: Kui hakkad nõudma samu väärtusi kõigilt, siis jõuadki sinna, kus on Putini Venemaa. Putin on muidugi kaval, kõik muud kraanid on kinni keeranud v.a. viinakraanid. Kui Putin hakkab tegema Gorbatšovi ja viinakraani ka kinni keerab, siis ta võetakse maha ja riik laguneb.

Aga pehmud ja peded … mul on tunne, et meil siin Eestis on ka mingi vaenusõltuvus, vajadus vihata pisemat-nõrgemat. Siuke argus või hirmumentaliteet, et kergem on võidelda tolle pisemaga, kellest ohtu pole. Sest suured ja tugevad on ju ohtlikud. Valime siis kedagi, keda on niiii lihtne vihata. Ses mõttes, kui Eesti kuidagi oleks vabam vaimus ja arendaks inimeste individuaalsust-isepäisust, et see ongi väärtus, mitte ühesugune elukaerajaanikargamine. Siis võiks vist olla mõni viinakraan isegi lahti rohkem, ma ei tea …

MO: Nende kraanidega vist ongi nii, et tuleks tegeleda allikatega, põhjustega, mis jooma või sõltuma ajavad, mitte ainult kraanidega. Et me ei räägiks karskusekampaaniates ainult sellest, mis on joomise kulu ühiskonnale või karskuse tulu. Kui viime karskuse-arutelu pelgalt sportlike näitajate peale, siis see ei toimi, väärtused on olulised. Samas januse looma vastu aitab ainult tugev lukk.

JR: Minu võitlus alkoholiga ei lõpe kunagi. Praegu ma veel ei ole karske, ma mingis hetkes näen ennast, et võiksin olla kaine, aga siis ongi vaja, et see muu hullus ja loovus töötab nii kõva vungiga, et mul pole alkoholi järele vajadust, et ma olen alkoholita rohkem purjus kui teised joomase peaga.

MO: Ja ikkagi on vaja olla millestki joobunud?

JR: Elust, armastusest, inimestest, sellest, et ma olemas olen, sest kõige hullem asi mis maailmas on tuimus ja ükskõiksus, tõsi, teinekord kui on mured või valud siis jood ennast tuimaks, alkohol toimib ka valuvaigistina. Aga muidugi, tegelikult on mu eesmärk mitte juua …

MO: Kas joobumuse vastand peab alati olema igavus ja tuimus? Zeni juurde tagasi tulles, seal pole mingit tuimust, seal saad laksu osavõtmatusest.

JR: See on teistsugune osavõtmatus, ma räägin sellisest, mis ilma alkoholita – või koos alkoholiga – langeb ikka teleka ette diivanile lonti.

MO: Sa õigustad ikkagi seda Jim Morrissoni hoiakut, annad joobumusele ja enesepõletamisele mingi eetilise või moraalse hinnangu, et joobumus on parem eluhoiak seetõttu, et on kirglikum,  kaastundlikum. On ju loovtehnikaid, kus loovuse eelduseks on pigem rahu ja enese ego piiridest lahti ütlemine. Sotsiaalne kokkulepe näib olevat selline, et loovusega ja loovisikutega kaasneb joobumus või joove. Et olen täpselt nii suur geenius, kui suurt valu pean suurest viinapudelist vaigistama. Samas nagu sa enne mainisid, siis looming on nii kuradi energiamahukas tegevus, et seal peaks edu andma just enesekontroll ja säästlik põlemine, et oled terve inimene aga loov, nagu Sven Grünberg nt?

JR: Aga millist osa Grünbergi loomingust kuulad, kas seda vanemat või uuemat? Ma täiesti usun, et see loovuse tunne on olemas inimese sees ka ilma alkoholita, lihtsalt mu jaoks on inimesena talumatu elada seene või samblikuna. Ma tean ka väga taltunud ja kaineid inimesi, kes kogu aeg põlevad, sa näed, et nende sees on see tuli ja see on samasugune kirg. Kalju Kruusa näiteks põleb vägagi, mina ei tea, et ta väga palju alkoholi tarbiks, joob teed ja on vaikne, pigem sissepoole loomuga, aga nii looja kui inimesena vastab päris hästi sellele Herakleitose jõele: ta ei ole kunagi sama kui sinna astuda, olgu see jõgi siis veest või laavast. Siin on see küsimus, et kes sind panevad otsima, kas mitte need, kes on ebakindlad ja kirglikud ja küsivad… mina olen alati tundnud, et kõige hirmsamad on inimesed, kes teavad vastuseid. Kes tulevad su juurde ja ütlevad, et tegelikult on ühiskonnas meil niiviisi.

MO: See on ju samuti valmishoiak, et pead ennast põletama, et luua, see on samamoodi kõiketeadja seisukoha võtmine hoiakulisel tasemel, et ma tean, et just joobumine ongi loovuse võti. Kas luuletaja, kes igal võimalusel joobub, pole iseennast liiga valmis vastanud? Kui kunstnik ütleb, et tema asi ongi põledes küsimusi küsida, kas selles hoiakus ei peitu mingi väga valmis ja ette ära põletatud maailma alge?

JR: Eks see ole samamoodi, et kui keegi tuleb rääkima, et põlemine ongi tähtis, et ainuke õige kunstnik ongi see, kes ennast hävitab, ainuke päris on see, kes joob lõpuni, siis teda ilmselt ei saa uskuda. Karl Martin Sinijärv ütleb selle kohta, et talle meeldivad eric-claptonid rohkem kui jim-morrissonid, et claptonid on ka sellised tüübid, kes aeg-ajalt eksivad, mingi hetk nad leiavad teistsuguse sisemise rahu ja nende kunst on selline süvenemine, mingi mõtisklus, mis on sama valus, kui see leekiv põlemine. Ja siis võibki Morrisson mõjuda õhukesena, nartsissistlikuna. Aga on ka neid vaja, kes pidevalt mässavad ja põlevad, eriti tähtis on noorele näha, et ebakindlus on OK. Et kui meid õpetatakse, et sa pead saama terveks täiskasvanud inimeseks, siis see on ju totrus. Võib-olla see tekitabki minus sellise võitlusvaimu, miks ma kipun kaitsma rahutuid hingi, aga nad ongi heidikud, nad on kogu aeg ühiskonnas heidikud, neid ikka tõrjutakse…

MO: Minu arust ei tõrjuta. Ärevat ja segaduses poeeti ei tõrju keegi, meile meeldib lugeda Õhtulehest mingist tüübist, kes kusagil turvaliselt loob, joob ja kakleb ja on samamoodi nagu meie, lihtinimesed, vähem või rohkem perses omadega. See teadmine lohutab ja annab ettekäände ka poest läbi minna ja pudel viina osta, mõelda, et ma olen ka väikestviisi rebel nüüd. Aga kui kaine naiskunstnik kõnnib selge pilgu ja paljaste nibudega kusagil külavahel, siis on see kuidagi ebameeldiv. Ühiskondlik tellimus on pigem ikka selle ärajoonud tüübi järele. Normist võid hälbida ainult siis, kui samm sees, igasugune erinevus peab olema millegagi seletatav – haiguse, geniaalsuse või joobega.

JR: Käisin hiljuti JMKE kontserdil, laval seisavad geniaalsed tüübid, kes aegajalt võivad juua, aga võivad ka mitte juua, justnagu Sokrates Platoni „Pidusöögi“ alguses, aga kui sa vaatad seda fännihordi, siis on päris palju tüüpe, kes on lihtsalt ennast pehmeks joonud ja kelle jaoks see ongi see kaup, et sina lood minu eest ja mina joon meie mõlema eest. Villu Tamme laulab küll „Tahan kord saada selliseks, nagu on Villu või Freddy või Rott või Striit. Nad on nii vaimukad, nad on nii vabad ja kogu aeg juua täis. Sest kui on joogid sees, ongi anarhia!“, aga ta teeb seda ilmselge irooniaga. See, et sa normidest hälbid, ei võimalda sul olla avaram või erilisem. See tähendab, et hälbid nagu lollakas.

MO: Sina oled joonud mõlemal pool lahte. Kas soomlase joomine erineb eestlase joomisest?

JR: Mingi asi on küll teistmoodi, nt purjus peaga kaklema minemise viis on teistmoodi. Mõlemas kultuuris on seda, aga Soomes võib ka tõsine akadeemik ühel hetkel ütelda, et nüüd lähme õue. Kakeldakse ära ja lõpuks kallistatakse ja tehakse üksteisele jooki välja. Aga üldiselt joome ikka ühtmoodi. Meil on küll see, et ühiskond on vähem valmis, seal on kõik mõnele ehk liiga valmis ja ajab jooma, joomise põhjused on ehk erinevad. Soomlastele tundub siin kuidagi vabam ja huvitavam. Eestlaste ja soomlastega on nii nagu keegi luuletaja kunagi kirjutas, et me oleme tulised nagu itaallased, aga sissepoole. Et väljast nagu mättad, aga seest hõõgvel. Teine luuletus, mis meelde tuleb, on Mauri Rausi oma: mustlased on inimrändlinnud, soomlased on inimrändrahnud.

MO: Mulle tundub, et eestlase ja soomlase joomine on nende rahvuslike stereotüüpide, mida me lapsepõlves sama lihtsasti omaks võtame nagu et 2+2=4, jätk. Et me kujutleme endale ette mingid puuded – eestlaste ja soomlaste puhul kinnisus ja kidakeelsus – ja siis hakkame neid ravima, ainult et haigus on välja mõeldud ja „ravi“ tegelik. Ise olen teinekord seltskonda minnes tundnud, et kui ei ole tuju või tahtmist ei small– ega big talk’i teha, siis on vaja tekitada kuidagi fake it till you make it konditsioon välise libesti abil. Aga see on ju puhas doping, laiskus, ma pole lihtsalt harjunud pingutama. Eestlane ei ole small-talk’is halvem kui ta on piljardis. Mõlemad on harjutamise asi.

JR: Eks see ole natuke ka keskkonnas kinni. Külmas läheb kange põletatud alkohol paremini. Tuleb meelde, kui Hardi Volmer rääkis, kuidas nad Lapimaal käisid filmimas, pakkusid kohalikele Viru Valget, need maitsesid hapu näoga nagu oleks sooja õlut joonud, endale aga kallasid joogipoolist otse mootorsaani paagist. Ma ise olen aasta aega üsna kaine olnud, sest tahan lõpuks aru saada, mis mu elus toimub. Olen nüüd ka vabakutseline, see on sama raske kui kainus, sõltuvust mitte pidada, see on raske. Ma ei ole suutnud lõpuni kaine olla, hakkan ikka mingi hetk jooma ja mõnikord palju, aga võrreldes viimase tosin aastaga mu elus olen hetkel suhteliselt kainem. Omal ajal üritasin Soome põgeneda, Põhjala sai mind kätte,  Soome sõbrad ei olnud ju ka kained. Soomes on erinevalt Eestist riigijoodiku institutsioon, sa võid olla alkohoolikuna töövõimetu. Kui oled Eestis alkohoolik, siis see on sinu mure, Soomes on leitud, et võtame nad riigi diiva alla, nad on ikkagi sotsiaalsüsteemi sees, ühtviisi pole neil kadunud lootus ühiskonda naasta. Need külapoe tagused joodikud on Eesti jaoks kadunud. Olen Soomes näinud, kuidas abirahapäevadel kõvasti tina pannakse, aga kas ei peaks seda asja võtma nii, et ühiskonnana tervikuna vastutame selle eest, kui nii suur osa inimesi on tupikusse sattunud? Mul on selline tunne, et 90ndate alguses olid küla- ja kolhoosijoodik, nad jõid, aga neil oli mingis mõttes see vaba riigi tulemisest rõõm, aga neil pole ka seda enam, nad on täiesti de-personaliseerunud. Võivad purjus peaga ju sõimata pedesid ja venelasi ja rootsi pankureid, Kallast ja Laari, aga kogukonna tunne, et ka joodik on osa sellest kõigest, see on minetatud.

Aga noh, mul endal on nüüd põhjus olla, ma armastan üht inimest. Äkki saan hakkama, ja kui ei saa, siis olen ikka üks jobukakk küll. Ühesõnaga; võitlus kestab.