Barbarella – tegelik arvustus

Tänases EPLis ilmus arvustus Von Krahli lavastusele “Barbarella…” Kahjuks ilmutati lehes vigane tekst. Panen siia üles tegeliku arvustuse.

LUBAD TAPPA, LUBA ARMASTADA

Meelis Oidsalu

Von Krahli Teatri uuslavastuse “Barbarella ehk millest me räägime, kui räägime armastusest” kupleelik ja teadikult kerglane väljenduslaad on truu prantsuse koomiksite alusel valminud Roger Vadimi 1968. aasta filmi „Barbarella“ (Jane Fondaga nimiosas) tobe-popile esteetikale. Originaalitruu on ka sündmustikku käivitav jamesbondilik intriig – valitsuse agent Barbarella, kel – Bondi parafraseerides – tapmise loa asemel on “luba armastada”, saab Universumi Presidendilt (Jim Ashilevi) ülesande leida ja relvistustada maailmarahu ohustav kuri teadlane Duran Duran. Muus osas on dramatiseerijad lasknud fantaasial vabalt lennata ning kasutanud Barbarella kosmoserännakuid võimalusena kaardistada erinevaid planeete asustavaid elu- ja armutunnetusi.

Sarnaselt Roger Vadimi 1968. aasta filmile kannab lavastust peamiselt suurejooneline visuaal (mille osas on filmist šnitti võetud) ning peategelase (Liis Lindmaa) vaibumatu ekstaatiline seksapiil. Kui arvutigraafika kipub suurtel pindadel ajapikku läilalt mõjuma (veits liiga pikalt sunnitakse vaatama kosmoseavaruste nö screen-saver’eid), siis Liis Lindmaa mängib sensuaalses ja esmapilgul bimbolikus Barbarellas kehastuva naisõiguslusliku allteksti nauditavalt välja.

Barbarella elab post-seksuaalses tulevikuühiskonnas, kus vanamoodne seks oma stigmatiseerivate poosidega on põlu all kui pööbellik vulgaarsus. Seks on ses utoopias ka oma füüsilisis ilminguis igati egalitaarne – partnerid neelavad enne vahekorda tableti ja jäävad seksi ajaks peopesad vastakuti identsetes asendites istuma. Kangelanna areng algab hetkest, mil ta universumi äärealadel seigeldes taasavastab ühiskondliku põlu alla sattunud arhailise füüsilise seksi ning oma üllatuseks leiab selle olema üpriski meeldiva. Barbarella jätkab oma seksuaalsuse avardamist ja heidab meeleldi ühte teel kohatavate meesterahvastega ja mitte ainult pragmaatilisil põhjusil (et kosmoselaevale kütust või tagaaetava Duran Durani kohta infot välja pumbata) või seepärast, et tal on selleks valitsuse eriluba. Barbarella ei leia füüsilisel seksuaalsuhtel ühtki kardetud kõrvalnähtu – need ei röövi Barbarellalt tema sõltumatust ega mõjuta enesetunnet. Vastupidi – keelatud seksuaalne kogemus vabastab hingepiinadest vigase ingli (Ott Kartau särab kõigis oma rollides), pärast kangelanna algatatud karnaalset embust saab tagasi lennutahte.

Ülevoolavale seksuaalsusele vaatamata pole Barbarella mingi kosmosehoor. Barbarella süüdimatus sensuaalsuses avalduv sooneutraalne naisõiguslus ei nõua traditsiooniliste lähisuhete ümberdefineerimist ja seeläbi naiste vabastamist orjastavast seksuaalsest kohtlemisest, vaid haagib seksuaalseid praktikad üleüldse lahti ühiskonnaelu õiglase korralduse problemaatikast. Barbarella hoidub seksi ideologiseerimast ja kaitseb niiviisi omaenda vabadust ning enesemääramise õigust. Taas James Bondi parafraseerides – Barbarella avastab, et luba armastada ei ole miski, mida Universumi President valitud eriagentidele jagab, vaid miski, mis erinevalt loast tappa on sünnipäraselt kõigil ja mille litsenseerimiseks puudub riigil igasugune vajadus.

Liis Lindmaa lavapauerist hoolimata mõjub Von Krahli lavastus Roger Vadimi haiglase fantaasia taustal nagu hallika jumega naiskirjandusteadlase kuuetunnine loeng Erosest või narkojoobe ümberjutustus: kuivavõitu vaimutseva vestena. Tõsi, dramatiseerijad tõdevad teksti lõpus isegi Universumi Presidendi suu läbi, et armastusest ei olegi mõtet ülemäära jahuda – üleskutse, mis ühtib kenasti nii kangelanna Barbarella eluhoiaku kui meie hetkel veidral moel seksualiseeritud poliitilise atmosfääriga (tegelikult on küll asi vist vastupidi – kooseluseaduse debatt on pigem järjekordne seksi politiseerimise püüe ja sellisena totalitaristliku potetantsiaaliga nähtus).

Ühe teatrisõbra igavlemisest mõõtmatult olulisem probleem on aga “Barbarellas” avalduv Von Krahli Teatri vormiline enesekordus. Näiteks Elmo Nüganeni puhul pole enesekordamine patt, sest ta kunstiline kreedo näibki eeldavadki üha süvenenumat, meisterlikumat enesekordust (teatud piirini, mõistagi), ent avangardist Jalaka puhul on võõritustaotluseta enesekordus haltuura, seda enam, et Jalakas on naljahimuline avangardist ja kes see habemega nalju ikka naudib.

Von Krahli Teatri uuslavastus sobiks ehk kõige paremini neile vaatajaile, kes Von Krahli Teatriga tutvust sobitada on soovinud, ent keda hirm šokeeritud saada seni Rataskaevu tänavalt eemale on hoidnud. See von-krahli-lavastuse-laadne toode pakub ohutu sisenemise võimalust Eesti ühe ägedama teatri auditooriumi, mis pelgalt selle lavastuse näitel on sarnaselt lavastuses külastatavale planeet Poetica’le “kunagine kultuurikeskus, praegune muuseum”.

Kel aga endiselt huvitava otsingulise teatri vastu huvi, sel soovitan Kanuti Gildi poole kaeda, minge vaadake Henrik Kaljujärve soololavastust „Rising Matter”.

Advertisements