Mikiga või Mikita

Selina Kyle: Look, you wouldn’t beat up a woman any more than I would beat up a cripple.

[she kicks wounded Batman and he falls]

Selina Kyle: Of course, sometimes exceptions have to be made.”

Filmist “The Dark Knight Rises” (2012) 

Kuigi Valdur Mikita esitleb end „Lingvistilises metsas“ vabamõtlemise  metoodikuna, on ta teos ennekõike häbenematult ideoloogiline kõneakt. Mikita algne eesmärk turgutada loovmõtlemise abil rahvuslikku eneseteadvust pole halb. Samuti mõjub „Lingvistiline mets“ kiiduväärt üleskutsena praktiseerida loovmõtlemist igapäevaelus. Küll aga on kurjast, et Mikita müstifitseerib ja politiseerib loovmõtlemise meetodi ning rakendab selle repressiivse ideoloogilise kõneviisi teenistusse.

Rakenduspsühholoogias on juba mõnda aega tegeldud loovmõtlemise demüstifitseerimisega. Loova mõtlemise võtteid kasutavad tänapäeval peale kunstiringkondade laialdaselt nii ettevõtjad, teadlased, poliitikud kui ka bürokraadid. Loovmõtlemine on leidnud tee ka sõjaliste operatsioonide planeerimisse, mida ei käsitleta sugugi enam lineaarse ja mehhaanilise kalkuleerimisena – viimased arengud Ukrainaski tõestavad militaarstrateegide ja -taktikute kasvavat loomingulisust. Ühesõnaga: loovmõtlemine ei ole ammu enam pelgalt väheste valitud kultuuriheeroste või nõidarstide teema.

Mikita propageerib ning kasutab „Lingvistilises metsas“ muuhulgas järgmisi levinud loovmõtlemist ärgitavaid tehnikaid[1]:

  • sensoorsete stiimulite kombineerimine (Mikita nimetab seda mitmiktajuks, sünesteesiaks);
  • nähtuste visualiseerimine (Mikital piltkirja, nägemuslikkuse väärtustamine);
  • meediumi, mõtlemist suunavate analoogiate või keskkonna vahetamine (Mikital tantsimine, laulmine, rattasõit kõnelemise asemel; puuvõra vormi kasutamine hargneva mõtlemise ergutamiseks; maale ja metsa pagemine);
  • foneetiliste ja muude assotsiatsioonide ning metafooride kriitikavaba kasutamine (Müstik-Mustik);
  • loogikareeglite eiramine, määramatuse ja salapära tahtlik ülalhoidmine (Mikita raamat on käsitletav rahvusideoloogilise piirideta mõttemaru, identiteedipoliitika simulaakrumina).

„Lingvistiline mets“ müstifitseerib asjatult loovmõtlemist. Loomingulisust peetakse rakenduspsühholoogias ja paljudes elusfäärides õpitavaks, omandatavaks omaduseks, seda praktiseerivad kõikmõeldavate elualade esindajad, tarvitades põhimõtteliselt samu võtteid, mida teatrilavastajad, kirjanikud või heliloojad. Mikita aga esitab loovmõtlemist kui puuet, kaasasündinud eripära: „Juba üsna ammu panin enda puhul tähele, et mõnes maailmataju komponendis oleks justkui midagi viltu. Läks üsna kaua aega, enne kui hakkasin kahtlustama hirmuäratavat sünesteesia-diagnoosi […] siis ma veel ei aimanud, kui hämmastavalt keeruline võib olla rääkida lihtsast ja iseenesestmõistetavast, kui need elementaarühikud, millega aju opereerib, on lihtsalt pisut valesti kokku pandud“ (lk 23) või „mind kummitab vahel üks isemoodi sünnipärane häda – ma ei suuda oma teadvusseisundeid ohjes hoida […], kuid selle asemel, et lasta ennast hospitaliseerida, olen ma üritanud vormida sellest väikesest deviantsusest midagi positiivset“ (lk 57). Selliseid viiteid loovmõtlemise võimele kui haruldasele puudele leidub raamatus veel. Ühelt poolt võib Mikita enesekohaseid lausungeid pidada lihtsalt tõdemuseks või tõendiks loovmõtlemise elitistliku käsitluse (mille järgi tõelist loovust esineb ainult lavakoolis, Räniorus, Kremlis või hullumajas) kohta Eesti ühiskonnas. Teisalt aga pagendab Mikita loovmõtlemise häiriva enesestmõistetavusega kaasasündinud hälbivate isikuomaduste valda.

Loovmõtlemise müstifitseerimine on probleem, sest loovmõtlemisel on demokraatlikes poliitilistes suhetes keskne roll. See võimustab inimesi, annab neile subjektsuse, autonoomsuse, valitsevast võimusüsteemist ja kultuuriraamist väljaspool mõtlemise oskuse ja seega vabaduse arendada oma poliitilist subjektsust. Loovmõtlemise müstifitseerimine vähendab aga „lihtinimese“ võimalusi (poliitilisele) subjektsusele, taandades ta publiku staatusesse. Mikita ei ole siinjuures mingi erand. Loometegevuse argipäeva salapärasusse mähkimine ja loometehnikate romantiseerimine on kultuurisfääres tavapärane mainekujundustrikk, millega publik meeleldi kaasa läheb ja millelt kunstnik ohtralt sotsiaalset kapitali kasseerib.

„Lingvistilises metsas“ pannakse toime ka üks teine roim nii loovmõtlemise kui demokraatlike väärtuste suhtes: see on universaalse mõttemeetodi ideologiseerimine, loovmõtlemise meetodiga seotakse konkreetne rahvus ja tema soovitavad eluviisid.  Mikita esitab loovmõtlemist kui müütilisest, metsikust korilusajast pärinevat aaret ning rahvuslikku eripära, mida tuleb globaliseeruva ja manduva maailma eest kaitsta: „vahest ongi Eesti üks neid salapäraseid paiku maamunal, kus see 50 000 aasta vanune eluvorm hakkab ennast vähehaaval tunnetama“ (lk 66); „meie keel on aidanud säilitada ja edendada mitmiktaju“ (lk 31);  „inimene peaks iga hinna eest alal hoidma metsikut mõtlemist“ (lk 66). Isiklikust hälbest – sünesteesiast – saab vaid mõne lehekülje jooksul muretu märkamatusega tervet eurooplust negatiivselt defineeriv rahvuslik eripära: „Vahest parim, mis minuga on juhtunud, on see, et vanemad ei pannud mind lasteaeda. Selleks ajaks kui kooli läksin, olid Lõuna-Eesti maastikud minu sees eurooplasele kohase tunnetusmudeli juba lõplikult tuksi keeranud. Minust sai sünesteet.“ (lk 70)

Ühelt poolt võiks ju väita, et Mikita väärtustab loovat mõtlemist niivõrd, et näeb vajadust seda käsitada  rahvusliku väärtusena. Teisalt teeb Mikita loovmõtlemisest ühe kogukonna osaduse atribuudi ja seob mõttemeetodi konkreetse ideoloogia ja eluviisi – korilusega. Vaimsete ja käitumuslike praktikate jäik normatiivne liitmine on pigem omane autoritaarsele või totalitaarsele ühiskonnale kui demokraatlikule.  Kohati tundubki, et Mikita on ürgsetest kultuurikihtidest sinimustvalgeid kivistisi jahtides üles kaevanud ka oma nõukaajas veedetud lapsepõlve ladestunud kihistusi, nt samastab ta nõukogude ühiskonna sundpaiksust neoliitilise („loomuliku“, soovitava) eluviisiga (vt lk 159) ning tunneb veidi kõhedakstegevat erutust eesti teadlaste võimaliku osaluse üle nõukogude allveelaevade radarisüsteemide väljatöötamisel (lk 83).

Kuigi loovmõtlemine võib olla poliitilisuse subjektsuse ja vabaduse allikas, peitub selles ka risk poliitiliseks objektsuseks: teadvustamatus ja intuitiivsus, mis loovmõtlemises rakenduvad, ei pruugi viia sugugi uute mõteteni, vaid pelgalt avaldada inimeses juba sügavat juurdunud mõtteid ja hoiakuid, kinnistades seega (ebateadlikult) omandatud ideoloogiat, esitades seda samal ajal millegi uue, värske pähe. Hasso Krull väidab, et Mikita retoorika on „topeltretoorika […] kahekordne mäng, mis ühest küljest pöörab kinniskujutelmad ümber, teisest küljest aga loob juba uue mõiste, ütleb terakese tõtt, mis on kosutav ja värske nagu allikavesi“.[2] Ent Mikita ei vii „Lingvistilises metsas“ lugejat uute rahvuslike identiteedilätete avastamiseni, vaid juhatab tagasi turvaliste ja levinud kultuuriideoloogiliste stampide, tähistajate ning kultuurilis-poliitilise objektsuse rüppe. Selleks, et loovmõtlemise meetod oleks viljakas, viiks millegi tõeliselt uueni, on vaja loovmõtlemise viimases faasis kasutada kriitilist mõtlemist, et eraldada seemned setetest. Mikita ei kasuta targu allikaviiteid, ei huvitu oma näidete ja oletuste tõeväärtusest ega päritolustki, andub loovmõtlemise asemel sisekõnele, soovmõtlemisele. Oma leidude peal Mikita kriitilist mõtet rakendanud ei ole ja seetõttu on „Lingvistiline mets“ poolikuks jäänud loovmõtte akt.

Erinevalt Hasso Krullist[3] ei näe ma Mikita megalomaanilistes assotsiatsioonides eestlasliku alaväärsuse mängulist ümberpööramist. Minul tekkis raamatut lugedes silme ette hoopis kujutluspilt kolkainimesest, kes tajub oma kultuurikuuri (seda, mille tagasein nii võluva sundimatusega ära kukub) teravalt tühjana ja kes erinevate pähetulevate assotsiatsioone ja metafooride abil proovib sellest kuurist kujundada suveniiripoe, mille riiuleilt leiab kõike alates sinimustvalgeks võõbatud mammutihammastest kuni kalastuslandiks taotud Lenini ordeni ja võrokeelse „Sõrmuste isandani“. Ajaloost võib tuua näiteid, kuidas alaväärsustunne juhatab messianismini ja messianism omakorda suletuse ja sallimatuseni. „Lingvistiline mets“ on messianistlik, enesessesuletud, ideoloogiline teos.

Messianistlikule mõttelaadile omaselt kirjeldab Mikita globaliseeruvat maailma manduva, hävivana ning omistab eestlaslikule korilusele maailma päästva, lunastava ülesande: „Me oleme võib-olla üks viimaseid põlvkondi, viimaseid kultuure inimkonna kuldajastul, „kelle jaoks maa peal oli veel piisavalt ruumi“. Eesti maainimesed ehk ongi viimased päris-maalased ka hoopis üldisemas mõttes“ (lk 150), „Eesti kultuur on omamoodi varjupaik teadvuse haruldaste mustrite jaoks. Jäine vaikus tungib igalt poolt peale, maailm on kommunikatsioonikatastroofi lävel“ (lk 113), „Globaalkultuur õgib ja hävitab maailmas viimseid perifeerse teadvuse saari“ (lk 140). Messianism kajastub ka Mikita ihaluses „rekonstrueerida endale protoetniline jääajaeelne ajalugu“ (samas), võõbata pankrannikud, ürgolendid ja mammutid sinimustvalgeks: „meie arhitektuur on seega umbes 500 miljonit aastat vana“ (lk 107), „meie elamist valgustavad ja soojendavad ürgolendid“, „trollibussi kiirendusega kaasnev ürgheli pärineb ordoviitsiumist“ (lk 108), „meie mänguasjad on arvatavasti üldse ühed maailma vanimad“ (lk 109) jne. Kui oleme äravalitud, siis peame seda ju olema täitsa aegade algusest, enne teisi ja „nii võib eesti kultuurist leida ka päris vanu asju – palju varasemast ajakihist, kui on näiteks sumeri tsivilisatsioon“ (lk 123). Ka inimliigi tunde- ja mõttetegevus pärinevat Eestist (lk 135).

Mikita teksti ideoloogilisus avaldub ka raamatu retseptsioonis. Hasso Krull, kes on Mikita teose suhtes muidu tabavalt kriitiline, üritab argumentide ammendudes „Lingvistilist metsa“ oma autoriteedi jõuga legitimeerida: „Viimast tõdemust võikski lühidalt nimetada Mikita teose programmiks. See programm ei pruugi igale lugejale läbinähtav olla, ja sel juhul pannakse „Lingvistiline mets“ ebamäärase muigega käest. Segadusse sattunud lugeja näeb Mikita raamatus ilmselt mingit patriotismi, traibalismi või primitivismi uuendatud vormi, paigutades ta kuhugi jalgpalli, Eurovisiooni ja vabaõhumuuseumi rehetarede kõrvale. Niisuguse tõlgenduse vastu „Lingvistiline mets“ minu meelest kaitstud ei ole, kuigi see on loomulikult tõlgendus, mille kaudu teost mõista ei saa.“[4] Krulli viimane lause osundab, et tegemist on tekstiga, mis legitimeerib end lugeja lojaalsuse läbi, usu läbi, et loetu taga ikkagi on midagi, mis on rohkemat kui see, mis lugejale näha on. Lugejalt oodatakse teatud lugemissättumust, mis võimaldab teksti õigesti mõista. See sättumus on oma subjektsusest loobuva inimese sättumus.

Mihkel Kunnus lahendab „Lingvistilise metsa“ legitimeerimise probleemi leebemalt: „LMist võib iga mõne lehekülje järel leida mõne väite, mida eraldiseisvana oleks raske vaadelda millegi muuna kui megalomaaniasse paisutatud enesetähtsustusena, mis küll ei koondu autorinimesse, vaid jääb lahkelt rahvuse ja kodumaa juures pidama. LMis on kümneid variatsioone väitest „Eesti on maailma kõige tähtsam ja erilisem koht”. Mikita ei tekita endale Spengleri kombel vaenlasi seetõttu, et ülbuseni surmtõsisest prohvetist eristab teda eneseiroonia ja huumor ning sulge haarama ei ole pannud teda mitte kosmilistes mõõtmetes üleolekuveendumus, vaid pigem informeeritus olulisimatest globaalprotsessidest…“[5]

„Lingvistilist metsa“ ei legitimeeri autori iroonia, sest irooniat on Valdur Mikita pihtimuslikus kirjatükis sama palju kui Jaan Tätte lauludes. Mikita legitimeerib end siira, häbenematu ideoloogilisusega. Krull kirjutab, et Mikita „legitimatsioon on puhtalt narratiivne […]  Narratiivne legitimatsioon ei vaja mingeid erilisi protseduure, mis edasiantavat teadmist tõestaksid ja õigustaksid, vaid ainult seda, et keegi meile midagi jutustaks ja me oskaksime teda kuulata. Me ei usu tema juttu mitte sellepärast, et ta viitaks mingile jutustusevälisele kriteeriumile, mis jagatavat teadmist tõestab: me usume tema juttu lihtsalt sellepärast, et ta ise on seda kuulanud, sest seda jutustas talle keegi, kes oli seda ise kuulanud jne. Jutustaja ise on jutustuse osa, ja kuulates saab ka kuulaja jutustuse osaks; kui jutustaja jutustab omaenda kogemusest, annab ta kuulajale sellega õiguse juttu edasi rääkida, mis muudab kuulaja omakorda kogemuse osaks.“ Krull peab narratiivset legitimatsiooni omaseks suulisele poeetikale, kuid jätab mainimata, et tema kirjeldatud narratiivne legitimatsioon on üdini tunnuslik ideoloogilisele (mh ka repressiivsele)  kõnetamisele.

Ideoloogilisele kõnetamisele on omane, et:

    • kõne „õige“ mõistmine seotakse eos lojaalsusega, teisitimõistmise või mõistmatuse demonstreerimine tähendab kõneleja (eluõiguse) haavamist (Mikita seob oma kõneviisi sünnipärase puudega, invaliidi aga teadupärast ei lööda);
    • tekitatakse pilt välisest ohuolukorrast või üldisest allakäigust (Mikita eshatoloogilised ökokatastroofi kirjeldused);
    • kõneleja ammutab autoriteedi mitte tulevikuvisioonist, vaid minevikust, kaotatud müütilisest kuldajast (Mikita kasutab raamatus läbivalt aastaarve nagu hinnasilte – mida vanem miski nähtus on, seda hinnalisem);
    • teatud kogukonnale, etnosele omistatakse maailma päästev missioon (Mikital eestlaste koriluslik eluviis kui inimkonna ainuvõimalik vastus globaalsele ökokatastroofile);
    • väidete tõeväärtuse määrab nende sobivus esitatud narratiivi, faktid peavad kohanema narratiiviga, mitte vastupidi, üksikute väidete vaidlustamine tähendab nende kontekstist meelevaldset väljarebimist (see sättumus avaldub korduvalt Mikita teose retseptsioonis);
    • nähtuste iseloomustamiseks kasutatakse inimese baasvajadusi puudutavaid hinnangukategooriaid (Mikital on head, soovitavad nähtused „puhtad“, „loomulikud“, „metsikud“);
    • kriitiline mõtlemine ja ratsionaalne, st tasavõrdne argumenteeritud debatt välistatakse eos (Mikita: „tänapäeva maailmas on kõik liialt lahterdatud, liiga süsteemne, ülemäära reeglipärane. See, millest inimesel on tegelikult puudus, on „mõnus hämarolek“ (lk 42) või „peaaegu kõikide suurte probleemide puhul paistab mõtlemine olevat üsna kasutu. Mõtlemisega lahendatakse inimese elus päris edukalt väikeseid asju, kuid väga harva suuri“ (lk 60) jne).

Mikita „Lingvistilist metsa“ lugedes turgatas mitu korda pähe paralleel Jaak Aaviksoo 2011. a märtsis ajalehes Diplomaatia avaldatud ja kultuuriringkondade pahameelt pälvinud artikliga „Infokonfliktid ja enesekaitse“. „Lingvistiline mets“ on justkui kirjutatud toonase kaitseministri  sõnastatud maksiimi „riigil on õigus emotsionaalsele enesemääratlusele“ tõendamiseks. Ometi ei mäletata „mõnda teist sellist raamatut, mis oleks kaasa toonud nii laia spektriga lugejaskonna nõnda üksmeelse, kuid mitmehäälse tunnustuse“.[6]Arusaadaval põhjusel ei kiidetud Eesti Vabariigi valitsusliikme kasulike valede lembust avalikkuses heaks: demokraatlikus riigis ei saa võimur ka riigi huvides valetada, sest rahvas, kes võimu teostajaid kontrollib, peab saama oma kontrolli teostamiseks võimul olijatelt tõest ja ainult tõest informatsiooni. Kui totalitaarses riigikorralduses on harjutud, et võimurid kasutavad valdavalt ideoloogilist suhtlusviisi ning (ridade vahel) tõerääkimine on usaldatud kultuuriringkondade hoolde, siis demokraatlikus riigis on ideoloogilise kõnetamise vabadus antud kultuuripraktikuile. Selles seisnebki kultuuriringkondade võim, mida ma keeldun nimetan sümboolseks, sest ta on täpselt sama reaalne ja tegelik kui poliitiline võim. Ja et igasugu eitust kunstiliste väljendusaktide sisu suhtes defineeritakse tsensuurina, on ainult kultuuripraktikute endi otsustada, kuidas nad oma võimu kasutavad.

[1] Eestikeelse ülevaate loovmõtlemise tehnikatest ja meetoditest saab nt Anti Kidroni üllitatud raamatust „Leidlik meel“ (Kirjastus Mondo, 2000).

[2]Hasso Krull, „Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku“ (Vikerkaar 4–5, 2014)

[3] Samas

[4]Samas

[5]Mihkel Kunnus, „Geniaalne, Watson!“, Sirp 13.03.2014

[6]Samas

Advertisements

Teater NO99. Mu naine vihastas. 7. juuni muljed.

Foto: NO99

Kummardus lavastajatele ambitsiooni eest, idee lavastada poolteisetunnine fotosessioon hotellitoas on ülikõva. Mulle saalist jäi mulje, et näitlejad ei olnud ideed päris lõpuni omaks võtnud ja otsisid turvatunnet publiku reaktsioonidest, liiga palju mängiti publikusse ja liiga vähe teineteisele. Ei nõustu Marek Tammega, kes 20.05 Postimehes kiidab Ulfsakit ja Klemetsit suurepäraste rollide eest ja kellele „nende mäng meenutas Marcello Mastroianni ja Sophia Loreni omaaegseid kuulsaid duette.“ Näitlejatöö tasemel oli see lavastus pigem lähemal Eino Baskinile kui Mastroiannile, st üheplaaniline suht kare jant, ka lõpustseenis ei toimunud vajalikku registrinihet, mis oleks eelnenud ekshibitsionistliku hullamise hella inimlikku tundetooni mähkinud. Hotellituba on küll kole kitsas, aga mõni roll oleks sinna täitsa ära mahtunud – kasvõi nt Gert Raudsepa kurvast mehest oleks tahtnud natuke rohkem teada. Reivistseen töötas samas ülihästi, noored olid oma elemendis, mingi hoopis puhtam, ehedam energia tuli täiega läbi.

Aga juba ainult idee pärast tasub kindlasti vaadata.

Hinnang: 6/10

Paljastagem lõplikult esteeditsevad antipatriootlikud teatrikriitikud!

Äsja ilmus Eesti Teatriliidult Maimu Valteri kirjutatud huvitav teos Eesti Riiklikust Teatriinstituudist.

Üks huvitavamaid kohti raamatust on lõik omaaegsest (02.03.1949 Rahva Hääles ilmunud) anonüümsest ajaleheartiklist “Paljastagem lõplikult kodanlik-esteeditsevad antipatriootlikud teatrikriitikud”, mille kaasabil teatriteadlane ja kriitik Karin Kask oma tegevuse eest vangi mõisteti.

Kask istus vangis 1950-1954.

„„Sirbis ja Vasaras” (nr 29 ja 31 1948) kirjutab Karin Kask läbi kahe numbri ulatuva pika artikli „Loomingulisest tööst RT „Vanemuise” sõnalavastuse alal”. See artikkel on tervenisti kirjutatud kodanliku esteetika vaimus, teatri loomingulist tööd vaadeldakse ainult vormi ja tehnika seisukohalt, formalistlikult. Maskeerides ennast mõne nõukoguliku värvinguga lause vahele pistmisega teatritöö hindajaks sotsialistliku realismi positsioonidelt, juhib ta tegelikult teatri realismilt vormiga eksperimenteerimisele. […] Kriitiku järgi tuleb välja, et teater, kes on otsustavalt võtnud sotsialistliku realismi meetodi oma töö aluseks, ei suuda vajalikul kunstilisel kõrgusel lavastada Shakespeare’i. Selle asemel et süüdistada formalistliku meetodiga töötavat lavastajat, kes ei süvenenud sotsialistliku realismi meetodisse, peksab esteeditsev kriitik nõukogude teatrit. Kogu artiklit läbib tuntud kodanliku kriitika vaade, nagu vajaksid Shakespeare’i näidendid mingit erilist vormi, mida meie teatritel pole veel õnnestunud leida. Selletaolist vormikultust hõõgub kogu artiklist, kusjuures paigutatakse ühte lahtrisse nii nõukogude kui ka kodanlik teater. Ta lausub sõna-sõnalt: „Niisamuti tuleb nentida, et meie teatril (kaasa arvatud ka kodanliku teatri lavastusi) on veel vähe kogemusi Shakespeare’i tõlgitsemise alal.”

Juba kriitiku keel reedab temas sajaprotsendilist formalisti. Kogu aeg joonte, piltide, värvide, värvitoonide, nüansside, kunstilise taseme ja tehnika täiuse paraad! […] Muide, see on samalt autorilt samas ajalehes juba teine artikkel, mis on pühendatud „Vanemuisele” 1948. aastal. Ka esimeses artiklis (nr 3, 17. I 1948) pole sõnagi näidendite sisulisest lahtimõtestamisest nõukogude inimese kujutamisel, idee väljatoomisest, teema lahendamisest. Niisama apoliitiliselt, nagu teatri repertuaari tervikuna, vaatleb K. Kask ka üksikuid lavastusi ja näitlejate mängu. […] Siin viskab kriitik ühte patta nii tulise bolševiku-väejuhi kui ka apoliitilise professori ja Ameerika Wall Streeti hai kujud ja võrdleb neid ühesuguse kiretu erapooletusega ainult näitleja meisterlikkuse seisukohalt. Kogu ülevaade on läbi viidud samas vaimus, kogu aja on arvustaja südamemureks ainult näitleja meisterlikkuse ja ansambli professionaalsuse küsimus, mis avaldub lõppkokkuvõttes järgmistes sõnades: „Me tahame näha „Vanemuist” teatrina, kus lavastaja kavatsus teostub näitlejate võimetes, ja lakata mõõtmast eraldi seda, mis lavastaja tahtis anda ja mida näitlejad suutsid.” Kujuka näite sellest, milliseid tagajärgi võib anda kodanlike esteeditsevate, roiskunud kriitikameetodite järjekindel harrastamine, annab K. Kase ulatuslik artikkel „Muljeid „Vene küsimuse” kahest lavastusest”: („Sirp ja Vasar” nr 22, 31. mail 1947.) See meie näitekirjanduse ilusamaid võite […] äratab kriitik Kases huvi ainult niipalju, kui palju see võimaldab vaadelda kahe teatri („Estonia” ja „Vanemuise”) lavastusi nende „detailide, eredamate värvitoonide ja teravamate kontuuride pärast”. Terve neljaveeruline artikkel koosnebki ainult kummagi lavastuse „värvitoonide ja varjundite” vaatlemisest, kusjuures näidendi ideele pole pühendatud ainustki sõna! Selles artiklis ei näe me nõukogude kriitikut, oma kodumaad armastavat tulist propagandisti, vaid külma, ükskõikset kosmopoliiti, kodanlikku esteeti, kellele nõukogude ühiskonna huvid on täiesti võõrad.

Oma antipatriootlikku hoiakut ei näita kriitik Kask mitte ainult oma teatrikriitilistes artiklites ja ülevaadetes, vaid ta teeb seda ka praktikas. Rohkem kui aasta on ta olnud EN Kirjanike Liidu juures algajatele näitekirjanikele konsultandiks. Kõik algajate autorite näidendid on esteeditsev konsultant kvalifitseerinud kunstiliselt küündimatuks ja nõrgaks. […] Kriitik Kask loeb Tallinna Teatriinstituudis üliõpilastele Eesti teatri ajalugu. Ka vastava raamatu koostamine on usaldatud tema hoolde. Tuleb tõsiselt karta, et noorte teatrikunsti üliõpilaste kasvatamine formalistliku teatriteadlase poolt, kellele nõukogude kunst on kauge ja võõras, sisendab neile kodanlikesteetilisi vaateid. […] Eespool paljastatud kriitikute R. Kangro-Pooli ja K. Kase juures näeme sotsialistliku realismi põhimõtete järjekindlat hülgamist, formalistlikku urgitsustööd kasvava Nõukogude Eesti teatri kallal. See kõik on nimetatud kriitikute juures süsteemiks. Kunstilise kõrgetasemelisuse nõudega osavalt žongleerides, teatritehnilise „volapükiga” sisulisi, ideoloogilisi analüüse asendades on need kriitikud pidurdanud meie teatri arenemist. […] Märgitud kahe kriitiku juures pole ses suhtes tegemist juhuslike üksikvigadega, ühe või teise kriitiku ainult nõrga teadlikkusega või vilumatusega sotsialistliku realismi meetodi käsitlemisel, vaid antipatriootlike vaadete süsteemiga, mis kahjustab meie kirjanduse ja kunsti arenemist.”

NO99 – Lenni ja Kizoo

Pilt

Foto: Veiko Tubin

Lavastaja Anne Türnpu, kunstnik Martin Pedanik, muusika Lauri Kaldoja, heli Hendrik Kaljujärv, dramaturg Andra Teede. Mängivad Jaanika Arum, Marian Heinat, Linda Kolde, Veiko Porkanen, Jarmo Reha, Reimo Sagor Lavakunstikooli 26. lennust. Esietendus 4. juunil 2014 Teatris NO99.

Türnpu uurib lavalise energia loomise ja hoidmise võimalusi, kasutab selleks Eesti teatripildis värskeid ja ägedaid vahendeid. Visuaalteater, mille õnnestunumad stseenid on omaette perfoormansid. Noored näitlejad on silmapaistvalt treenitud ja suudavad energiat ühtlaselt üleval hoida.

Veidi kohmetu verbaalse narratiivi asemel oleks võinud toetuda rohkem lavastuse kompositsioonile ja rütmile, viimane pidanuks olema mitmekülgsem, sest pidev pinge hakkab juba kusagil kolmandiku lavastuse pealt iseennast sööma.  Ehk oleks võinud verbaalne tekst jääda üldse maha loomeprotsessi, hüppelauaks, lavastaja võinuks veelgi julgemalt puhast energiat ja visuaaliat usaldada – lavakujundus, muusika ja näitlejad kandnuks selle edukalt välja.

Nii et veidi poolik samm, aga väga huvitavas ja vajalikus suunas.

Hinne: 5/10