Lauri Lagle lavastajakeelest

Tekst ilmus värskes Teater NO99 ajakirjas

Idealism. „Untitled’is“ laseb Lagle vaataja kannatust proovile pannes Risto Kübaral lavapõranda kaltsuga puhtaks nühkida. „Suures õgimises“ käseb ta gurmaan Margus Prangelil kapsa ära põletada, et see bakteritest vabastada. Mart Koldits sõitleb Laglet tema „Untitledi“ hügieenitundlikkuse pärast: “Peategelase eskapism. … Ta nagu ei aktsepteeriks endas teisi ja ühiskonda. Ta arvab, et kusagil ta sees peaks olema midagi täiesti oma. … Sellepärast ka selline “mina olen üksik lill maailma sitamere keskel” elutunnetus, mis oi-oi kui palju kannatusi tekitab. [—] Mul on tunne, et see on kunstnikuhingega inimeste seas üsna levinud probleem, et ei julgeta kapist välja tulla ja endas ühiskonda aktsepteerida. Sulgutakse mingisse idealismi. Ja mida rohkem sa ümbritseva vastu võitled, seda võimsamaks see vaenlane läheb.” Mu arust teeb Koldits Laglele liiga. Lagle ei ole kultuurimessianist ega idealist, nagu tema põlvkonnakaaslane Uku Uusberg, kes opereerib Rahmaninovi, inglite ja pasunakooridega. Lagle hügieenitundlikkus ei ole idealistlikult eluvõõras, eskapistlik seebireklaam. Lagle ei ole ka eraklik mässuline marginaal. Lagle on hüperrealist. Kui Priit Võigemast „Suures õgimises“ üle õla veetud valgest torust puhast, läbipaistvat okset purskab, siis see pole eskapism. Kes on palju oksendanud, selle jaoks on okse puhas. Nii nagu talulapse jaoks on puhas sitt ja doonori jaoks veri. Mulle meeldib mõelda, et Lagle jaoks tähendab idealism puhtaks pestud põrandat; et teater ei ole Lauri Laglele pühapäev, vaid kolmapäev.

Ihu. Inga Salurand maalib „Kolmapäevas“ alasti ülakehale elundi-atlase, annab vaatajaile anatoomiatunni. „Suures õgimises“ hõõrub Eva Klemets kana ihu enne ahju pistmist harjumatu aupaklikkusega ja Priit Võigemast oksendab kummaliselt dekoratiivse valge toru kaasabil puhast vett. Lagle on kehakultuurlane, ta aktsepteerib ihu, ei tee temast numbrit või sõna, laseb tal laval olla, häbita, häbenematuseta. „Untitled’i“ kohta kirjutab Madis Kolk tabavalt, et „see on teater, mis tuletab meelde teatri põhiolemust, et jah, loomulikult genereerib lava tähendusi, kuid ennekõike peab lavaelul olema kohalolu väärtus, alles seejärel, kui üldse, saab seal midagi ka „tähistada”, „sümboliseerida” ja „tõlgendada”.“ Ihud ja objektid on Lagle laval kohal enne tähendusi ja tõlgendusi. Inga Salurand ei tegele enesepaljastamise, elundi-striptiisiga, vaid meenutab vaatajaile, et elundid on kohal, laval, koos Ingaga. Kana on enne ahju pistmist teatrikunstilises mõttes sama palju kohal, sama palju tähelepanu väärt kui Eva Klemets. Suur valge dekoratiivne toru puhast vett oksendava Priit Võigemasti õlal pole lavale veetud mitte oksendamise tähistamiseks, vaid selle teostamiseks. Toru Võigemasti õlal ei ole kohmakalt semiotiseeritud soolikas. Ta ei tähista Priidu enda söögitoru. Ma ei osanud lavastust etendusejärgselt jäärapäiselt semiotiseerida, mõtestada püüdes lõpuni selle valge toruga midagi peale hakata, teda kuhugi (nt Priidu sisse) ära paigutada. Aga „Suur õgimine” ei oleks seesama lavastus, kui seda „üleliigset“ toru poleks laval olnud, ja minu mõtted sellest lavastusest poleks needsamad mõtted, kui nende mõlgutamist poleks nii viljastavalt seganud see valge toru. Alles tükk aega hiljem sain aru, et ma ei pea toru kohalolekut laval kuidagi Priidu ihu kaudu õilistama või – veel hullem – psühhologiseerima Priitu selle toru kaudu. Priit Võigemast ja valge toru on lavapartnerid, kummalgi on laval oma roll: üks öögib ja teine pritsib vett.

Intuitsioon on miski, mis osutab kas suurele andele või meistri vilumusele. Lagle meister veel olla ei saa – ta on selleks liialt noor. Võib-olla on Lagle andekas? Mulle meeldib mõelda, et ta on kuradi hea intuitsiooniga lavastaja, et ta ei lavasta õpetajaid või iidoleid või traditsiooni järele aimates, et ta hoiab oma lavastusi enda lähedale. Hiljuti rääkisin sellest mõttest heale tuttavale ja ta – norija nagu ta on – kukkus kohe osatama: „intuitiivne… mida sa mõtled sellega, et intuitiivne, mida see sõna üldse tähendab?“ Intuitiivsust on pahatihti samastatud impulsiivsuse, emotsioonisõltlikkuse, tundlikkusega, aga minu arvates tähendab intuitsioon eelkõige julgust püsida oma aistingute siruulatuses, julgust kobada – ei, mitte pilkases pimeduses, vaid – päise päeva valguses. Üha uuesti ja uuesti aistida olukordi ja inimesi ja tõdemusi, mis on ilmselged. Julgust (kui täiesti mitte-intuitiivselt etümoloogiasse põigata) vaadata asjade sisse, mis on nii argised, nii ilmselged, et me neile enam ei mõtle, neid tähele ei pane, neid aistida ei märka ega oska. „Kolmapäev“ algab üdini intuitiivselt: neli naist kõnnivad koju, see on monotoonne, loomulik, väsinud aga kiirustav, üldsegi mitte teatraalne, argine kõnd. Ja see kestab (lava-ajas) nii kuradima pikalt, see kontsaklobin. Üldsegi mitte teatraalne. Ei mingit koreograafiat. Ei mingit kunsti. Puhas aisting.