Kultuurimessianismist

Tekst ilmus 18 . jaanuari Postimehes

Kui kultuuritegelasilt pärida, milles seisneb kunsti ühiskondlikkus, saab tihti vastuseks hamletlikku paatost kandva repliigi vaimu ja võimu igipõlise vastasseisu kohta. Iga kord, kui seda vastandust rõhutatakse, tekib tahtmine küsida, mida sellega ikkagi silmas peetakse.

Hamlet on sünnilt võimukandja, poliitik, kes poliitilistel eesmärkidel proovib kätt ka teatriga ning suures õiglusejanus lõpuks kuritegelikule teele pöörab. Hamleti maailmavalu pole puhas vaimuinimese maailmavalu, nagu seda tihti serveerida püütakse, vaid osalt ka ajalik, poliitiline äng – enesetapumonoloogistki kõlab «rõhuja kalkust… kohtu aeglust ja võimu jultumust».

Seetõttu ei sobi Hamlet võimu ja vaimu vastanduse, vaid nende kahe põimituse kehastuseks. Hamleti käitumises on üldinimlikke ja isiklikke motiive, ent ta on ka tavapärasest tugevama moraalse närviga poliitik, kes tarvitab kunsti valitsejate eksimuste avalikustamiseks.

Kunsti võime poliitikat avalikustada ja mõjutada olukorras, kus kunsti võimaldatava tinglikkuseta pole tegelikkusest kõnelemine enam võimalik, võib tõepoolest anda alust võimu ja vaimu vastandamiseks. Ent kui küsida, kas Eesti poliitiline kultuur ja kitsamas mõistes kultuurisfäär põhimõtteliselt oma väärtushinnanguilt või toimemehhanismidelt üksteisele vastanduvad, siis suudan loetleda enam sarnasusi kui erinevusi.

Kultuuriringkonnad armastavad end esitleda poliitika- ja ideoloogiavaba või -ülese sfäärina. Samas näiteks Mari-Liis Lille kuulus kõne loomeliitude pleenumil, mida esitati poliitikaülesest, humanistlikust positsioonist lähtudes, oleks võinud sama hästi kõlada mõne sotsiaaldemokraadi suust. Kultuuriinimeste arvamusavaldusis ja teoseiski kõlab sageli ähmast kapitalismi ja liberalismi kriitikat, mis on olemuslikult ideoloogiline, poliitiline, ent mida sageli väidetakse esindavat universaalset humanismi, igavikulisi väärtusi.

Poliitikuid ja kultuuriinimesi ühendab armastus määratlematuse, hägususe vastu. Osaliselt on see paratamatu: nii kunstis kui poliitikas on tulemused paljuski ettearvamatud ja edu kokkuleppeline. Teisalt aga kiputakse mõlemas sfääris määramatust kuritarvitama: võrrelgem riigikogulaste selgitusi valijatega kohtumiste kulude kohta teatriinimeste seletustega, kui oluline on maksumaksjal investeerida näitleja puhkusereisi, et võimaldada viimasel oma muusadega trehvata.

Hägususele vaatamata on kultuurisfäär sarnaselt poliitmaailmaga vägagi võimukeskne ega esinda sugugi loomupäraselt demokraatlikumaid instinkte kui elitaarsuses süüdistatavad poliitringkonnad. Lugege näiteks Rein Raua kultuuriruumi hierarhilist võimusuhete keskset kirjeldust novembrikuisest Müürilehest1 või küsige mõnelt näitlejalt, kui demokraatlikult nende teatrit juhitakse.

Ka suhtluskultuuris pole suuri erinevusi märgata. Kultuuriinimene väljendab end konfliktiolukorras sageli räuskava ohvrina, kelle puhul pole aru saada, kus lõpeb hirm ressursside ja sümboolse võimu kaotamise pärast ning kust algab omakasust puutumata loov idealism.

Seda loetelu võiks jätkata, ent milleks? Nii nagu on tulutu vaielda selle üle, kas Hamlet käitub pigem troonipärija, poja või lihtsalt eetilise inimesena, ei ole mõtet vaielda ka selle üle, kas kultuur on puhtam kui poliitika või poliitika räpasem kultuurist. Kellegi äravalituse või räpasuse eeldusel põhinev messianistlik suhtlusmudel on üksteisemõistmist pärssiv ja sellisena ühiskondlikku arutellu sobimatu sõltumata sellest, kas seda viljeleb peaminister või poeet.

1 Rein Raud «Kultuuriajakirjanduse võlu ja valu», 18. november 2013, Müürilehe veebiväljaanne

 
 
Advertisements

Vaikimisest

Vaikusest kultuuris ja poliitikas

Tekst ilmus 11. jaanuari Postimehes

Äsjase Sirbi-skandaali üks huvitavamaid sündmusi oli fotoseeria avalikult vaikivaist kultuuritegelasist. Ühed nägid kultuuriautoriteetide kinniteibitud suudes agressiivset enesevigastamist, teised tüdimust tulutust diskussioonist, kolmandad võimu vägivalla all kannatava vaimu ausat appikarjet.

Tõnis Mäe või Kristiina Ehini ja Kristen Michali või Edgar Savisaare vaikimisel on üks oluline vahe. Kui demokraatias on poliitiku vaikimine või probleemide artikuleerimata jätmine valetamise ja võimu kuritarvitamise, korruptsiooni ilming, siis kultuuris on vaikimine ja väljenduse looritatus igapäevane enesekehtestamise ja –väljenduse viis[i]. See olemuslik erinevus demokraatliku ja kultuurilise suhtlusmudeli vahel tekitas suuteipimise aktsiooni puhul küsimuse, kuivõrd kunstilised praktikad sobivad demokraatlikku debatti.

Antoine de Saint-Exupéry kirjeldab oma „Väikeses printsis” olukorda, kus minajutustajast lendur üritab pärast hädamaandumist kõrbes tema ette ilmunud väikese printsi palvel joonistada lammast. Mõne aja pärast tekib piloodil frustratsioon, sest tal pole väikese idealisti tujude rahuldamiseks ei aega ega oskusi. Ka prints muutub üha rahulolematumaks. Lõpuks visandab lendur kasti ja kinnitab printsile, et lammas on seal sees.  Prints on rõõmus ja piloot saab asuda taas  lennukit remontima, et mitte janusse surra.

See, mida prantsuse lendur teeb, kui lamba asemel kasti joonistab, on probleemi estetiseerimine selle artikuleerimise asemel. Kast rahuldab mõlemaid osapooli: lendur säästab aega ja pälvib leidliku lambajoonistaja autoriteedi, kasti sisse peidetud lammas on aga üdini väikese printsi interpretatsiooni võimuses.

Nii lendurile kui väikesele printsile oleks olnud kasti visandamisest hoopis keerukam jätkata lammaste joonistamist. Lenduri kehva joonistusoskust ja väikese printsi idealismi arvestades oleks ühel hetkel  jõutud olukorda, kus mõlemad oleksid tundnud end kaotajaina. Lamba peitmine kasti võimaldas ennetada konflikti ajahädas lenduri ja idealistist väikese printsi vahel ning kokkuvõttes suurendas õnne koguhulka selles veidras ajutises kogukonnas.

Teibiaktsiooni, mis olemuselt oli samuti probleemi estetiseerimine selle artikuleerimise asemel, võib seega vaadelda ka poliitilise ökonoomsuse vaatenurgast.  Sisulise diskussiooni asemel pidasid need mõnikümmend kultuuritegelast poliitiliselt mõjusamaks oma hoiaku estetiseerimist ja sellisena oli tegemist ühelt poolt sügavalt kultuurse, teisalt pragmaatilise, ökonoomse valikuga.

Säärane kastide joonistamine osutub ühiskondlikuks probleemiks siis, kui see jääbki kultuuriinimese keskseks ühiskondliku osaluse vormiks, kui probleemide artikuleerimatuse tõttu jäävad välja arenemata nii lenduri joonistamisoskus kui väikese printsi reaalsustaju, kui peamine võhm läheb hoiakute kaunistamisele nende põhjendamise asemel. Kunstiliste praktikate rakendamine ühiskondlikus debatis võib olla ökonoomne, ent pikemas perspektiivis on sel demokraatiat vigastav toime, sest väsida arutelust on demokraatlikus ühiskonnas sama, mis väsida headusest.

 


[i] Vt nt Susan Sontag “Vaikuse esteetika“