Milles seisneb kultuurilehe poliitilisus?

Kaur Kenderi Sirbi-kaaperdamine ja rühmituse ZA/UM kodulehel avaldatud Sirbi visioonidokument tekitas poliitilise tormi kõrval üle tüki aja mõningast arutelu ka selle kohta, mida ja kellele kultuurilehes kirjutama peaks. Enim kriitikat pälvis ZA/UMi Sirbi-visioonidokumendi ettepanek asendada ebakonstruktiivne võimukriitika tsiviliseeritud poliitilise diskussiooniga. ZA/UM-laste visioon on revolutsionääridele kohaselt hulljulgelt naiivne, aga küsimus, mida nende manifest tõstatas, väärib ikkagi küsimist: kas ja kuidas peaks kultuurileht olema poliitiline?

Kultuuriringkondade võimukriitilisust on seni mõistetud peamiselt kui riigivõimu teostamise kriitikat, ent võim ei ole nähtus, mis eksisteerib ainult parteikontorites, riigikogus ja valitsuses. Võimu omatakse ja teostatakse lisaks poliitilisele ja majanduselule ning meediale ka kultuurisfääris, mis omab ühiskonnas tugevat retoorilist autoriteeti, mida vajadusel sugugi kasutada ei kardeta. Ent kas kultuurileht peab vaid esindama ja propageerima kultuuriüldsuse sättumusi ja aitama igal võimalikul juhul kultuuriringkonnil oma kultuurilist võimu ühiskonnas teostada või peaks ta ka kultuurilise võimu teostamise (ja üleüldse kultuuri) suhtes kriitiline olema? Kas kultuuriajakirjandus peaks olema kultuurist distantseerunud samal kombel kui poliitikaajakirjandus poliitikast?

Kui Sirbi esimesed leheküljed välja arvata, on kultuurileht seni olnud arvustustekeskne. Nõustun nendega, kes ütlevad, et puudu on olnud ajakirjanduslikkusest. Rohkem võiks ehk olla persoonilugusid, ja mitte seltskondlikkuse mõttes (see «seltskonna-jutt» mõjus ZA/UMi visioonis veidrana), vaid selleks, et anda praktikutele, loojatele enam häält.

Praegu töötab Sirp peamiselt väljastpoolt sissepoole, st «väline» kriitika paitab või nahutab kunstiteoseid ja kunstnikke, kuid varasemal ajal olid nt Sirbis ja Vasaras leheküljelised intervjuud kunstnike-näitlejate-heliloojatega täiesti tavaline asi. Tõsi, intervjuusid tehakse praegugi, ent küsimus ei ole ainult persoonides, vaid ka kultuuriorganisatsioonides toimuvas. Kus on lood teemadel «Miks Teatri NO99 trupp laguneb?»,  «Kellele on vaja ERSOt?», «Kuidas juhitakse Eesti Teatriliitu?», «Miks lahkuvad inimesed Tallinna Kunstihoonest» jms?  Ma ei pea silmas arvamuslugusid, vaid just nimelt uurivat ajakirjandust: minnakse kohale, räägitakse erinevate osapooltega jne.

Kultuuriajakirjandus on jätnud kasutamata potentsiaali kultuurivaldkonna-sisese kriitilise diskussiooni elavdamiseks, rääkimata võimalusest heita pilku aktuaalsetele teemadele seestpoolt, sealhulgas küsida selle järele, kuidas kultuurisfääris endas võimu teostamisega lood on, ja hoida kultuuris valitsevat võimu oma tähelepanuga tervislikus pinges. See eeldaks muidugi ka, et kultuurileht on poliitiliselt sõltumatu, st et peatoimetaja ametisse nimetamisel oleks tagatud erapooletus, piisav protseduuriline hügieen ja läbipaistvus. Kultuuriajakirjanduse juhtimine tuleb poliitilise lõa otsast vabastada, sest vastasel juhul samastatakse igasugune kultuurikriitika võimutruuduse või kultuuriringkondade võimukriitika tasalülitamise katsetega ning kultuurikriitiline diskussioon ühiskonnas osutub võimatuks.

Kultuuriajakirjanduse võimukriitilisus ei peaks seisnema ainult selles, et peatoimetaja (utreerin ega viita siin ühelegi konkreetsele isikule) laseb igal reedel törtsu kärbsemusta kultuuriministri või valitsusjuhi pintsakuhõlmale. Kultuurileht võiks senisest enam angažeerida kultuuriinimesi ühiskondlikult mõtlema ning olema poliitilised, võtma sõna ka muudel juhtudel kui ainult siis, kui keegi on kloostriaeda õunaraksu roninud, treenima kultuuriinimesisse igapäevase poliitilise aktiivsuse instinkti. Kunstniku väljendusvabadust tõlgendatakse sageli õigusena teha, mida süda lustib, ja olla, kuidas hing ihaldab, kultuuriajakirjandus võiks aga kultuuriinimesi sagedamini torkida ja kaasata neid ühiskondlikku debatti, teha neid nähtavaks ka väljaspool kultuuriüritusi, suunata neid puhta kaemuslikkuse juurest enam poliitilise aktiivsuse suunas.

Kultuuritegelastest arvamusliidrite kõnepruuk, eriti kui nad (vaimuinimesele sageli omase looritatud põlgusega) poliitikast ja poliitikutele kõnelevad, pole tihti karvavõrdki kaalutletum, mõistlikum ega empaatilisem poliitikute endi kõnest. Ühiskondlikus arutelus ei paku vaimuinimesed sarnaselt poliitikutega teinekord messianistliku indlemise kõrval midagi sisulist, edasiviivat, arutelu võimaldavat. Kultuuriinimene peab lisaks kaemusele õppima ka poliitiliselt adekvaatselt (loe: mõjusalt, osavalt, organiseeritult) käituma, ühiskondlikult tegutsema, oma retoorilist võimu veidikegi osavamalt kasutama, kui seda on isiklikuks minevad sõnavõtud või küünalde asetamine Sirbi toimetuse uksemademele.

Poliitringkonnad on oma retoorilises vilumuses kultuuriringkondadest aastakümneid eespool. Perioodilist hüsteeriat (mis teatud olukordades ja võib-olla ka praegu osutub adekvaatseks võimukriitika vahendiks) võiks  täiendada igapäevase poliitilise ettevaatava hoolsusega ja poliitilise eneseteadlikkuse kasvuga. Ma ei pea silmas kultuuriringkondade erakonnastamist, alustada võiks elementaarsest huvist nt omaenese kultuurilehe ja üleüldse selle suhtes, millised on kultuurivaldkonna organisatsiooniline hügieen või kultuurilise võimu teostamise ja kasvatamise võimalused.

Hea näide on käesoleva nädala alguse Müürilehes ilmunud Rein Raua artikkel kultuuriajakirjandusest. Mulle tundus see ühe vähese kaine katsena keset pingelist õhkkonda veidi rahulikumalt asjade üle arutleda, seal oli argumenteeritud üdi, mille üle vaielda saab. Ma olen nõus Rein Rauaga, et Sirp võib teatud määral ollagi kultuuriringkondade sisene asi – lihtsalt ta on seda olnud liiga ettevaatlikult, liiga eneseküllaselt, liiga mugavalt, grupikalli vormis. Kultuurikriitiline platvorm aga Eestis praktiliselt puudub.

Sirp pole seni olnud ka kunstipoliitiliselt eriti aktiivne. Kultuurilehe toimetaja roll on olnud (mõningate eranditega) pigem vahendaja oma. Kohati igatseks rohkem näha toimetajat kui kuraatorit, mis tähendab, et ta peaks tegema valikuid, analüüsima oma valdkonnas toimuvat, üldistama. Seda ei saa muidugi teha äärmuslikult, üleolevalt ega dialoogivõimetult. Ent praegu järgnevad pärast kolmandat lehekülge laias laastus «loomeliitude seinalehed», kus räägitakse kõigest võrdselt ja (mõningate eranditega) ka võrdselt sooja tooniga.  

ZA/UMi visioonidokumendis leidis laialdast emotsionaalset vastukaja mõte kaasata Sirpi videomängude arvustused. Kultuuriväljaande üks poliitilisuse tahke on kahtlemata see, mida üldse kultuurina defineerida ja kajastada. Ei oska videomängude kunstiväärtuse kohta midagi arvata (kuigi New Yorki Moodsa Kunsti Muuseumis nägin tervet eraldi videomängudele pühendatud näitusesaali), ent põhimõtteliselt huvitab mindki, kas ja millal võiksid näiteks popkultuuri (ja ma ei pea siin silmas Hollywoodi filme) akadeemilised käsitlused kultuurilehte jõuda.

Praegusest enam ootaks seda, et kultuurileht oleks koht, mis jaksaks ja oskaks paigutada siinset kultuuri rahvusvahelisse konteksti. Teeks seda, mida tegi «Eesti ajalugu vol III» ristisõdadega: ei käsitleks eesti kultuuri eneseküllaselt, vaid võrdluses ja kontekstides. See sisaldab muuhulgas ka välisautorite arvustuste tellimist eesti kirjanike, heliloojate jt teostele, väliskriitikute küllakutsumist.

Senisest enam võiks olla Sirbis ka meediakriitikat, arutlust ja kriitikat selle üle, kuidas ajakirjandus ühiskonnas oma võimu teostab. Aga eks see kõik nõuab ka rohkem raha ja ma annan endale aru, et leheruum on piiratud ja kõike head korraga ei saa.

On kahju, kui see skandaal piirdub poliitskandaaliga, kui selle varjus mängitakse maha võimalus rääkida kultuurist laiemalt, kultuurilehest laiemalt. Skandaalis on alati positiivne potentsiaal arenemiseks. Skandaal on miski, mis on võimalik vaid demokraatias. Demokraatia on skandaalidega elamise, konfliktide haldamise kunst, erutuse ja probleemide üksteisest eraldamise kunst. Skandaalidega kipub olema see häda, et erutuse vaibudes kaob ka huvi ning avalikule erutusele ei järgne avalikku arutelu selle üle, mida toimunust õppida. Sellise arutelu võimaldamiseks võiks kultuurileht olla ideaalne koht.

P.S. Kultuurilehe kaaperdamisest võiks kujundada iga-aastase traditsiooni. Mitte, et Kender igal sügisel toimetusse sisse murraks, aga näiteks võiks kord või paar aastas lasta ühe numbri Sirpi koostada mingil täiesti alternatiivsel ja perifeersel kultuuriseltskonnal, kes saaks võimaluse Rein Raua artiklis kirjeldatud kultuuri sise- ja välisringide vahelised seinad lõhkuda ja oma revolutsioonilise tuhina sel viisil välja elada. Sümpaatne oli ka Jan Kausi ettepanek luua lehe juurde erinevaid kultuuriringkondi esindav lehekriitiline nõukoda.

P.P.S. Kui Rein Lang oleks kultuurilehe etteotsa surunud Kaur Kenderi asemel Betti Alveri, kas siis oleks üldse mingit skandaali tekkinud?

Ruumimaagiast

Tekst ilmus värskes TMK-s.

 1.

Minu esimene „ruumimaagiline” kogemus pärineb eelmise kümnendi algusest, mil töötasin Kaitseministeeriumis protokolliülemana. Muu hulgas oli mu ülesanne korraldada Sakala tänava ministeeriumihoones, selles, mille teises tiivas asub teater NO99, kõrgete külaliste vastuvõttu. Tol ajal oli Eesti riigil suur unistus pääseda lääne eliitklubidesse NATOsse ja Euroopa Liitu ning seetõttu oli iga lääne valitsustegelase vastuvõtt omamoodi etendus, mille eesmärk oli tõestada, et Eesti on midagi enamat kui postsovetlik Ida-Euroopa, et oleme võimelised arenema sama ilusateks ja tarkadeks kui lääneeurooplased. Igas protokollilises etenduses on omad poliitilised ja kultuurilised nüansid: autoritaarseid riike iseloomustab ülevoolav paraadlikkus ja punnitatud tseremoniaalsus külaliste võõrustamisel, see oli omane ka nõukogude aja ametlikule protokollile, samas kui meie läänepartnerid olid ametlikus suhtluses galantselt sundimatud, mitteametlikud.

Esimene asi, millega iga Kaitseministeeriumi sisenev inimene kokku puutub, on ministeeriumi välisukse juurest üles fuajeesse viiv paraadlik trepp. Trepp asub välisuksele nii lähedal, et hooletu siseneja võib selle otsa suisa komistada. Sellest trepist ei saa üle ega ümber. Välispoliitiliselt valmistas trepp minister Luigele tõsist muret. Küsimus oli nimelt selles, et halva ilmaga ei olnud võimalik saabuvat külalist maja ees tänaval tervitada ja ministril tuli kõrget külalist kätelda ülemisel trepimademel. Kui kõrge külaline oli välisuksest sisenenud, oma võõrustajaga silmsideme loonud ja hakanud mööda treppi üles ronima, sattusid võõrustaja ja külaline hetkeks ebameeldivasse ja ebavajalikku võimusuhtesse: NATO kandidaatriigi minister vaatas ülevalt alla, kuidas NATO liikmesriigi valitsusliige ebamugavalt järsust trepist üles ronida puhib. Luik vabandas trepi pärast oma külaliste ees ja seletas, et see oli eelmise ajastu pärand ning et trepist ei ole võimalik muinsuskaitseliste nõuete tõttu ka kuidagi vabaneda. Sellest trepist jäi meile, võõrustajaile, suhu halb maitse, trepimaitse. Ja ega minister trepiga kohanenudki, lõpuks ta lihtsalt loobus külaliste kätlemisest fuajees ja palus nad austusavalduste saatel oma neljanda korruse kabinetti talutada.

 2.

Kirjeldan Kaitseministeeriumi treppi nii üksikasjalikult seepärast, et kui mõelda meid iga päev ümbritsevale füüsilisele ruumile, siis see ruum, kuhu sünnime ja kus elame, on meile ette antud, ta on meie eest ära kujundatud, valmis tehtud enne meie sündi. Meie igapäevane füüsiline ruum on meile pärandatud. Pärandatusega seoses ilmneb üks ruumi aspekt, millest on palju räägitud ja kirjutatud: ruumi ideologiseeritus. Ruum kannab endas hoiakuid ja arusaamu inimestevahelistest suhetest, nii nagu too Sakala maja fuajee trepp kandis iganenud arusaama külaliste võõrustamisest, sellist arusaama, mille järgi külalislahkust osutati võimupositsioonilt. Seega ruum on miski, millega me oleme sunnitud käitumuslikult kohanduma. Ruumile kohandatud käitumine aga vormib meie identiteeti, seda, kelleks me iseend või kelleks teised meid me käitumise tõttu peavad.

Päritud ruumi muutmine nõuab võimu ja raha. Isegi kaitseministril ei jagunud muinsuskaitseliste piirangute tõttu võimu ministeeriumi trepi ümberehitamiseks. Nii et kui Kaitseministeeriumi trepi näidet tammsaareliku suurejoonelisusega üldistada, siis me elame ja sureme „trepimaitse” suus, suutmata päritud ruumi oma elu jooksul ise väga palju muuta. Tihti on korteriremont maksimum, mida ruumiga ette võtame. Selleks, et ruum ja sinna betoneeritud ideoloogiad ja harjumused ei saaks meid käitumuslikult allutada, et me ei peaks ruumi ja sellesse ehitatud arusaamu inimsuhetest iseendaks, tuleb meil ruumi iga päev kõiksugu argistes olukordades ületada, ruumist üle saada, nii nagu kaitseminister üritas igal hommikul Kaitseministeeriumi fuajeetrepist mitte ainult üles, vaid ka üle saada.

 3.

Üheks päritud ruumist ja iganenud arusaamadest ülesaamise mooduseks on peetud kunsti, eriti hästi aga sobib selleks teatrikunst. Kui üldse rääkida teatriruumi või teatrilava maagilisusest, siis seisneb see selles, et teatrilava on koht, kus on võimalik müstiliselt vähese ressursiga meie ümber leiduvat kivistunud, päritud ruumi ümber kujundada. Tühi teatrilava, kuhu pole veel midagi lavastatud, on ideoloogia- ja väärtustevaba ruum, mida me ei ole pärinud, vaid mis on meie, siin ja praegu elavate inimeste võimalus päritud ruumi ning ruumis kivistunud arusaamu, hoiakuid ja ideoloogiaid ümber kujundada ja seeläbi teadvustada ning uurida. Teatrilava on koht, kus on võimalik „trepimaitsest” lahti saada, kuhu võib rajada kümneid erinevaid Kaitseministeeriumi fuajeesid või kus võib lavastada kümneid erinevaid kätlemistseremooniaid, läbi mängida ja elada erinevaid ideid, arusaamu inimsuhetest ja ühiskondliku elu viisidest.

Teatri puhul on palju räägitud hetkelisusest, ajutisusest. Teatri „siin ja praegu” toimumist on peetud selle kunstiliigi suurimaks puuduseks. Teatrist räägitakse ohvrimeelselt kui aja terrori all kannatavast kunstiliigist, teatraale näib painavat igatsus tardumise, igaviku järele. Ent just lavaruumi tühjus ja võimalus sinna suhteliselt väheste piirangutega lühikese aja jooksul lavastada erinevaid ruume, teatriruumi hõlbus muudetavus ning seeläbi päritud ruumi küsimuse alla seadmise võimalus annab teatri ajutisusele ja hetkelisusele vabastava värvingu. Teatri ajutisus ja hetkelisus ei tee temast aja vangi, vaid ruumi vabastaja. Teatri vabastav toime kohustab teatrit olema uuriv päritud ruumi suhtes, olema ruumiteadlik, käituma iseteadva arhitekti, mitte kojamehena. Seda on kerge nõuda, ent raske teha, sest tühi lava on küll vabastav, ent ka äärmiselt ebaloomulik koht.

 4.

Vabadus, mida teatrilava või näituseruum pakub, ei ole midagi mugavat ega meeldivat. Rumeenia kunstnik Mircea Cantor tegi kümme aastat tagasi loomkatse, talutas tühja kunstisaali päris hirve ja päris hundi ning jälgis kaameraga mis saama hakkab. Tulemuseks oli kaks ja pool minutit veidrat „loodusfilmi” (teose nimi on „Deerparture”). Erinevalt tavapärastest loodusfilmidest, kus näidatakse loomi nende loomulikus keskkonnas (vabaduses) sigimas ja sündimas, tapmas ja suremas — loodusfilmides on ju alati hullult draamat —, jääb rumeenlase teos sündmusvaeseks: hunt ei kargagi hirvele kõrri, nagu harjumuspäraselt eeldame. Selle asemel on nii saakloom kui ka kiskja stressis, sest nad ei ole omas elemendis. Loodus ei ole film, loomad ei sigi ega võitle vahetpidamata, hundil võib olla kõht täis ja mõni hirv iseäranis kartmatu, ent Cantori hoolealustel on näitusesaalis silmnähtavalt ebamugav. Tühi saal ei ole nende loomulik keskkond, seal ruumis puuduvad instinktiivset kohandumist võimaldavad keskkondlikud tingimused. On mittemidagiütlevalt valge ja piinavalt korrapärane, geomeetriliselt laitmatu ruum, milles viibides ka inimesel ilmselt pikapeale juhe kärssama läheks. Loomad ei tunne ruumi tema abstraktses, geomeetrilises olekus ära ega suuda osaliselt seetõttu ka loomulikult käituda (samasugust hetkelist peataolekut olen märganud ka kunstisaali sisenenud inimesi jälgides). Ruum ja roll on aga omavahel seotud, sest osaliselt tekib roll suhtes ruumiga: tingituna tegelase otsusest või suutlikkusest ruumiga kohanduda või kohandumata jätta (näiteks kaitseminister Luige otsusest trepist üles või üle saada). Kui Kantori teosele põhikooli klassikirjandi stiilis läheneda, siis võiks väita, et inimest ja hunti eristabki see, et kui näituseruumi suletud või teatrilavale toodud hundi võimuses pole teha muud kui düstressi kätte koolda, siis inimese võimuses on stressiseisundit kasutada selleks, et näituseruumi või lavale midagi luua, mis looduslikku keskkonda, päritud ruumi asendaks. Tühja, abstraktse, ent siiski füüsiliselt olemasoleva ruumiga toimetulek ja selles hakkama saamine nõuab reflektiivset pingutust, mis viiks kaugemale loomuomaste afekti- ja kultuurimustrite harjumuspärasest, reflektoorsest kohaldamisest. Tühi teatrilava on julm ja ebaloomulik, suisa ebakultuurne koht — juhul kui kultuuri mõista mingi juurdunud traditsiooni või siis päritud uskumuste komplektina.

 5.

Seoses sõnaga „ruumimaagia” meenub mulle Friedrich Nietzsche mõte, et müstilisi seletusi peetakse sügavaks, ent tegelikult polevat nad isegi pinnapealsed mitte. Müstilisus, maagilisus, looritatus on kultuuris, poliitikas, religioonis ja sellest tänini lõplikult emantsipeerumata teatrikunstis levinud tõestrateegia. Antoine de Saint-Exupéry on oma surematus „Väikeses printsis” säärast ruumimaagiat kujukalt kirjeldanud, joonistanud välja kultuurse tõestrateegia ja kultuurilembese inimese arhetüübi: see on selline tundlik ja lapselik loojanatuur, kellele kõige olulisemad asjad on silmale nähtamatud ning kes seetõttu on vähemalt osaliselt loobunud maailma vaatlemisest. „Väikeses printsis” kirjeldatakse olukorda, kus minajutustajast lendur üritab keset kõrbe ootamatult tema ette ilmunud väikese printsi soovi järgi joonistada lammast, aga et ta ei oska joonistada lammast nii, et väike prints rahule jääks, siis visandab ta hoopis kasti ja ütleb printsile, et lammas on seal sees. Väike prints on rahul, sest ta ei näe lammast ega pea temas seetõttu ka kunagi pettuma. See, mida prantsuse lendur väikese printsiga teeb, kui ta lamba asemel kasti joonistab, on probleemi erotiseerimine. Lendur kasutab abstraktsiooni, geomeetrilist hulktahukat, ühe lahendamata jäänud probleemi, joonistamata jäetud lamba varjamiseks. Ta taipab, et ei suuda salapärase tegelase soove täita, et väikesel printsil on iha lamba järele, aga et tema oma nigela joonistusoskusega ei suuda seda iha rahuldada. Väikesel printsil ilmselt polegi tegelikult soovi oma lammast silmaga vaadata ja seetõttu on ta lenduri leidlikkuse üle silmanähtavalt õnnelik. Nii nagu meesterahva jaoks pole midagi erutavamat sirmi taga riideid vahetavast naisest, nii ei paku ka väikesele printsile miski rohkem rahuldust kui kasti sees elavast lambast fantaseerimine.

Looritamine on inimsuhete eri valdkonnis laialt levinud retooriline tehnika, ent ka viis ennetada lahendamata jäänud probleemidest tekkivaid pingeid. Ühelt poolt on kasti sisse peidetud lammas üdini väikese printsi interpretatsiooni, ettekujutuse võimuses. Teisalt on oskus joonistada kasti ja veenda publikut, et seal sees elab lammas, nii tollele Saint-Exupéry lendurile kui ka ühiskondlikku elu korraldavatele tegelastele võimu säilitamiseks eluliselt vajalik oskus. Nii lendurile kui väikesele printsile oleks olnud kasti visandamisest hoopis keerukam jätkata lammaste joonistamist. Lenduri joonistusoskust arvestades oleks jõutud printsi ootusi enim — ent mitte täielikult — rahuldava variandini. Lendur oleks end näidanud andetu joonistajana ja väike prints saanuks hädise lamba peremeheks. Kuigi ruum on oma talumatus abstraktsuses pigem apolloonilise kui dionüüsilise alge, pigem reflektiivse kui reflektoorse olemise teenistuses, tuli just ruumi abstraktsus lendurile appi, võimaldas probleemi lahendamata jätta, ent samas vältida konflikti kurnatud lenduri ja nõudliku printsi vahel.

 6.

Tühjal teatrilaval on tuntavalt ja nähtavalt kohal ebaloomulikkus, see puuduv looduslik, loomulik keskkond, mis võimaldab kultuurilist ja instinktiivset käitumuslikku kohandumist. Tühi lava on katkestus, lahtirebitus päritud (või hirve ja hundi jaoks looduslikust) ruumist. Iga lavastaja ning lavakunstniku ees seisab küsimus, mida selle ebaloomulikkusega peale hakata. Võib minna tühjuse eiramise teed — tuua näitusesaalis higistavale hirvele pakk heina ja mõni kask saalinurka, et ta end mugavamalt tunneks, võib hakata olematut lammast peitvale kastile lillekesi maalima. Teine võimalus on aga vähemalt teatud piirini hoiduda sisseõpitud käitumismustrite taastootmisest või kastide kaunistamisest ning hakata päritud ruumi küsimuse alla seadma, uurima. Just teatri ruumi-uurimuslik potentsiaal tõstab lavakunstniku teatris kesksele kohale. Ainult ruumitundlik lavastus, milles päritud ruumi on suuremal või vähemal määral nihestatud või muul moel teadvustatud, on täies ulatuses realiseerinud teatri kunstilise potentsiaali. Lavastus, mis ei sünni päritud ruumi ja lavaruumi omavahelisest pingest, on teatrikunstilises mõttes pooltoode, eirab teatri „siin ja praegu” toimumise põhimõtet. Nii mõnigi kord koheldakse lavakunstnikku teatris ülekohtuselt pelga sisekujundajana ja disainerina, kitsesöötja ja kastikaunistajana, kojamehena ja mitte arhitektina. Sellest lähtuvalt piirdutakse lavakujunduses tihti illustratiivsuse, signaliseerimise, märgistamise ja kodukaunistamisega. Ent lavakujundamine ei ole ideaalis pelgalt esteetilise, vaid kontseptuaalse mõju ja tulemusega tegevus.

 7.

Seekordse draamafestivali kavas oli häid näiteid ruumiteadlikest lavastustest, olgu selleks Marat Gatsalovi / Oksana Peretruhhina „Tühermaa”, Lauri Lagle / Laura Kõivu „Suur õgimine” või Andres Noormetsa jt. „Hamlet Anderson”, mille kunstiline kujundlikkus tekib osaliselt ruumi ja selles asetsevate objektide mingite omaduste aktualiseerimisel. „Tühermaas” on selliseks omaduseks akustika, „Suures õgimises” ruumi määrduvus (mida rõhutatakse perversse hügieenitundlikkusega). „Hamlet Andersonis” söövitab massiivse vineerseina tekstuur silmi, tuleb pärast etendust koju kaasa ja hakkab tahes-tahtmata värvima ja mõjutama seda, kuidas vaataja etendusejärgses, reflektiivses faasis oma teatrikogemust korrastada üritab. Mõni kujunduselement jääb painama, mõnest objektist või vormist ei irdugi midagi, mis võimaldaks end sõnastada. „Suures õgimises” on stseen, kus Priit Võigemast tuleb lavale, õlal vägev valge siugjas toru, mis pikalt ta järel lohiseb. Ma ei osanud lavastust mõtestades lõpuni valge toruga midagi peale hakata, talle tähendust omistada, teda kuhugi ära paigutada, lahterdada, aga „Suur õgimine” ei oleks seesama lavastus, kui seda toru poleks laval olnud, ja minu mõtted sellest lavastusest poleks needsamad mõtted, kui nende mõlgutamist poleks seganud valge toru. Lavakujundajal on oma väga spetsiifiline retooriline võim, millega ta saab mõjutada seda, mida ja kuidas lavastusest mõeldakse.

 8.

Teatrit peetakse sageli konservatiivseks ja reaktsiooniliseks kunstiliigiks, öeldakse, et teater on mahajääja, et sinna jõuavad ideed ja asjad hilinemisega, hiljem, alles siis, kui nad on rahvahulkadele ettekandmiseks piisavalt kultuursed, läbi nämmutatud, riskivabad. Just lavakujundusega, visuaalsete ja ruumiliste vahenditega on võimalik sellele paratamatusele vastu astuda, nii et ka juba viledaks kantud lood, mille peale saalid alati enam-vähem täis tulevad, muutuvad sõna otseses mõttes vaadatavaks. Näiteks Hendrik Toompere jr ja Ervin Õunapuu klassikalavastused, aga ka Andres Noormetsa mitmed lavastused on näited sellest, kuidas ruumikujundusega distantseeritakse end narratiivsest elutunnetusest. Kõige põnevamad lavastused, mida olen näinud, on sündinud siis, kui see distants narratiivse ja ruumilise väljenduse vahel ei jää kõnetuks, kui lavakunstnik ja lavastaja toimivad võrdväärsete partneritena, tandemina. Lavakujundus ei peaks olema pelgalt loo jutustamise teenistuses, vaid väljendama lavastuse ideed ruumiliselt. Sel, kas lavastus on pelgalt rekvisiidikamber või tõesti lavastuse toimumise koht, on määrav vahe. „Tühermaa” kirjeldamiseks ei piisa ainult sellest, kui jutustada lugu, kirjeldada, mis toimus — „Tühermaast” rääkimiseks pidin andma vastuse küsimusele: kus ma olin?

 9.

Eesti teatrid kipuvad neile pärandatud ruumi iseendaks pidama. Mõne teatri puhul on suisa näha, kuidas teatrimaja interjööri aegadetagune stilistika ronib ka lavastuste reklaamplakateile ja seega otsapidi lavastustesse endisse. Ega meil moodsaid teatrimaju eriti olegi, nad on enamasti ajast ja arust, mingite erinevate epohhide varemed, monumendid aegunud arusaamadele sellest, mis üldse on kultuur või kunst või milline ühiskondlik tähendus on teatri külastamise aktil. Teatrid ei ole selles süüdi, et neil on oma väärikad ja ajalooga majad. Aga seda eelmistelt põlvedelt päritud ruumi ei kõlba ei teatril, vaatajal ega ka kriitikul ebateadlikult omaks võtta, sest siis pole teater enam midagi, mis toimub „siin ja praegu”, vaid miski, mis toimus „seal ja kunagi ammu”. Lava ei ole koht, kuhu viivad teatritrepid. Lava on koht, mis algab siis, kui treppidest on üle saadud, trepimaitse unustatud. Lava võimaldab vabastada argised olukorrad ja päritud ruumid nende tavapärasest referentsiraamistikust ja defineerida nad ümber, rebida mingi nähtus harjumuspärasest, päritud ruumist lahti ja lasta tal siis oma väljarebituse ja nõutusega hakkama saada. Teater kunstiliigina pakub suurepärase võimaluse olla ebakultuurne.

Teatri NO99 “Kolmapäev”

Lavastaja ja kunstnik Lauri Lagle, kostüümikunstnik Ene-Liis Semper, muusikaline kujundus Mihkel Tomberg, trupp, Hendrik Kaljujärv, valguskujundus Siim Reispass. Laval Eva Klemets, Inga Salurand ning külalistena Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater) ja Mari Abel (Von Krahli Teater)

Lavastus pole veatu – kompositsioon etteaimatav ning valitud meediumeid poldud alati kõige leidlikumalt kasutatud – aga siiski põnev ja terviklik. Lavastaja Lauri Lagle demonstreerib taas oma kuradi head intuitsiooni. Tugevad monoloogid ägedate naisnäitlejate esituses (Eero Epneri ravimi-poees lausa super!), meeldivalt haige püant. Kaie Mihkelsoni oleks võinud rohkem kasutada veidi.

Teater NO99 peaks veidi rohkem reklaami tegema Lagle lavastusele. Muidu jääb mulje, et neid asju, mis pole Ojasoo või Nüblingi lavastatud, Teater NO99 väga omaks ei tunnista…

Igal juhul vaadatagu!

Hinne: 7/10