NO99 on armas, aga ideaalid on armsamad

 

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi suurprojekti ”Ühtne Eesti” kajastav dokumentaalfilm ”Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha” oleks võinud sellisel kujul olemata olla. Hea dokumentaalfilmi tunnuseks on distantsi, kõrvalpilgu pakkumine, poleemika vaadeldava nähtusega. Ojasoo ja Semperi filmis poleemilist distantsi ei esine. Naljakal kombel nähtub Ojasoo teater filmis kirutud parteikontorina: teatri koosolekuil ei esine mingit sisulist diskussiooni, suur juht Ojasoo kõneleb, demagoogiaeksperdid nõustavad ja ülejäänud trupi liikmed kuulavad ning täidavad kriitikavabalt neile antud rolle. Näeme kokkuhoidva ja õilsa kultuuripere heroilist teekonda läbi poliitika pasamere.

Ühtse Eesti projekt põhjustas erakordselt suurt ühiskondlikku erutust. See, kes oskab ühiskonda sobival hetkel (valimiste eel) õigesti erutada, sellele kuulub võim tänapäeva vaatemänguühiskonnas. Teater on suuresti publiku emotsioonide ja tähelepanu juhtimise kunst, teatriprofessionaalid on elukutselised erutajad. Ent Ühtse Eesti eesmärk ei olnud erutust poliitiliseks võimuks vahetada (erakond jäi ju asutamata) ega ka lihtsalt tähelepanu püüda (üritus väljendas selget moraalset positsiooni), vaid teadvustada valijale tema erutumise asjaolusid, seda, kui tühi ja tähendusetu võib olla paljal õhinal või pettumusel põhinev poliitiline valik.

Ühiskonnakriitiline kunst ei tohiks omaks võtta poliitikute juures taunitavat messianistlikku suhtluspositsiooni, muidu kaotab ta mõtte ja saab osaks sellest samast „mina-osutusin-valituks“ mängust, mis me avalikkust kummitab. Teatri NO99 filmiga on sama häda, mis meie poliitikutegagi: eneseimetlus varjutab ideaalid. Edu korrumpeerib, ka kõige õilsamad meist: Tiit Ojasoo mõjub selles filmis nagu tüütu inimene seltskonnas, kelle jutust jääb meelde peamiselt see, kui lahe ta on ja kui lahedad sõbrad tal on, isegi kui tegelikult aetakse õiget asja. Seetõttu soovitangi Ühtse Eesti projekti kajastavat dokumentaalfilmi vaadata distantsilt, harjutada filmi vaadates sedasama kriitilist mõtlemist, mille puudumist Ojasoo teater täiesti põhjendatult viimastel aastatel on vaatajale-valijale ette heitnud.

See aga ei tähenda, et Ühtse Eesti moraalset ja valija-kriitilist positsiooni peaksime väärtusetuks pidama. Vastupidi, valijad ja vaatajad peavad loobuma passiivse publiku rollist ja võtma vastutuse selle eest, et meie passiivne heakskiit nii võimulolijaid kui teatraale korrumpeerib. Kui unistame sellest, et meid esindaks mõtlevad inimesed, peame ise mõtelda viitsima. See on tegelik poliitika ja valik. Kõigepealt valime iseenda ja siis valitsuse.