Nigov näitlejast ja kultuurist

“Kõige lihtsam on paista originaalne. Saatus tõukab mõne meist aeg-ajalt eeslavale, kus ta siis kogeleb oma osa, mis tal sugugi peas ei ole, ja rahvas, sama pimestatud prožektorite särast kui see õnnetu õnneseen seal lavaserval, plaksutab ja karjub braavo. Siis kaob see üks pimedusse ja tema asemele tuleb teine. Talle plaksutatakse sama moodi. Peaasi, et lava päris tühjaks ei jääks, et oleks kellele plaksutada. Selline on meelelahutustööstuse seadus ja kirjandus on väike osake sellest tööstusest. Ega ilmaasjata räägita kultusraamatutest ja kultusautoritest, kuigi see Eestis paistab tihti naeruväärne. Kultusraamatuid on ühes kultuuris korraga üks, me elame monoteistlikus maailmas, meil on üks pühakiri. Siis jälle teine. Vaatemäng on see, mis on järele jäänud religioonist. Kõik, eranditult, ka need, kes seda mängu põlgavad, unistavad eeslavale pääsemisest. Keegi, kes pole seal olnud, ei usu, et see on väga närune koht. Sulle aplodeeritakse, aga mitte sulle. Aplodeeritakse sellepärast, et ollakse koos, et kõigi pilgud on suunatud ühte punkti, ükskõik, mis seal punktis siis on. Võib-olla on seal ajavaim, ma ei tea. Sel hetkel sa kehastad ajavaimu.
Kuna meie religioonist on saanud, on järele jäänud ainult tema kõige võimsam element, mis on vaatemäng, siis on kõige suurem iidol näitleja. Kõik teised kultuuritegelased konvergeeruvad näitlejateks, popstaarideks. Sa oled rambivalguses, õigemini ekraanil, või sind pole olemas.”

“Emal on küll noorusest ja kommertskoolist jäänud teatud nõrkus teatriskäimise ja muu sellise järele. Ta räägib teatud kohvikutooniga omaaegsetest näitlejatest. Näitlejad on eesti kultuuri a ja o. Sest me kõik oleme näitlejad, maamatsid, kes püüne peale on ilusad riided selga pannud ja etendavad peenemat elu kui see, mida nad tunnevad. Kõrgemaid tundeid, paremaid kombeid, hinnalisemaid kannatusi”

“Kõik see on natuke, palju tülgastav. See nüri, pime idolaatria, ebajumalakummardamine, mida nimetatakse kultuurieluks. Ameeriklased on ausamad, nad ütlevad showbis. Kuigi ka see sõna maskeerib reaalsust. See pole enam viis raha teenida, vaid viis raha tekitada, toota puhast võimu. Hollywood, mis muidugi pole ainult Hollywood, läkitab üle maailma oma vaatemänge, nii nagu Rooma Kirik läkitas kord indulgentse, et finantseerida oma kirikute ja paleede ehitamist”

“Muusika oli sama arusaamatu, aga mõjus arusaamisena. Üldiselt ma ei talu enam sellist muusikat. Vaatan neid tõsiseid orkestrante ja imestan, kas tõesti on vaja selliste vägede ülesrivistamist mõne algelise inimtunde läbielamiseks. Avalik kontsert on liturgia aseaine, nii nagu üldse meie kultuur on religiooni aseaine. Mida kaugemale unustusse vajub religioon, seda arusaamatumaks muutub meile ka kultuur. Milleks meil teda õieti vaja oligi?”

“Kultuur on õigustus, kuigi aina ebaolulisem, kultuuriadministratsiooni ja kultuuriinstitutsioonide edasikestmiseks. Ei, kirjandus- ja kultuurieluga kokkupuutumine, isegi kaugelt, on kahjulik. See määrib, reostab mõtteid.”

“Eesti kultuuris, kui sa sellesse kord oled ennast seganud, on selline tunne, et sa pead võtma korraga kõik, et see on nagu perekonnaasi, üks vana talumaja kuskil looduslikult mittekaunis kohas, mille kordategemise pärast õed ja vennad kisklevad. Kasu tast suurt ei ole, aga maha müüa ka ei saa. Keegi ei ostaks ja pealegi, siis poleks sedagi. Ikkagi koht, kuhu minna.”

“Raffaeli näituse järjekord ei ulatugi seekord pargiväravani. Õnneks ma ei taha mitte üldse Raffaeli näitust näha. Isegi ilma järjekorrata mitte. Võib-olla, kui just tasuta saaks, ma ei tea. Ma ei tunne piltide ees enamasti mitte midagi. Minus ei toimu mingeid füsioloogilisi muutusi. Pildid on pildid. Võib-olla tabaks just sellel Raffaeli näitusel ühe pildi ees mind ilmutus. Ma saaksin tõeliselt usklikuks ja läheksin inimesi päästma. Või paastuksin nelikümmend päeva. Või looksin surematu teose. Peaksin ma selles lootuses nüüd sappa võtma? Kas Jumal ootab minult järjekorraohvrit? Ma ei tea sellest midagi.”

Excerpts From: Nigov, Anton. “Harjutused.” Digira. iBooks.
This material may be protected by copyright.