Teater on armas, aga tõde on armsam

Järgnev vestlus ilmus Teatri NO99 värskes ajakirjas (vt www.no99.ee/tsoon.php)

(Eero Epner:) Kas mulle tundub õigesti, et kõige enam häirib sind teatris see, kui lavastus, lavastaja või näitlejad, aga ka näiteks teatri kommunikatsioon on “loll”, “rumal”, “juhmakas”? Kui “jaa”, siis miks? Kas “loll” olemine on teatri puhul ennekõike piinlik, ohtlik, igavust tekitav, või midagi muud?

 (Meelis Oidsalu:) “Lollus” ei ole täpne sõna. Häirib see, kui ollakse laisad baasmõistete eritlemisel või levitatakse mõtlematult võltsdihhotoomiaid. Ja see ei puutu pelgalt teatrisse, vaid kunsti, kultuurivaldkonda laiemalt. Üks levinumaid eksiarvamusi on, et kultuuri peetakse tõe ja õiguse pelgupaigaks ja seeläbi seotakse identiteet (mida kultuur eelkõige loob ja hoiab) ning tõde (mille suhtes kultuur on ükskõikne). Siiruse (vahetuse) ja aususe (tõeotsimise) eritlemata jätmine teeb ühiskondliku suhtluse üldisemalt (st mitte ainult teatri ja ühiskonna vahel) asjatult keeruliseks ja tarbetult afektiivseks, takistab kaalutletud, sisulist mõttevahetust. Silver Meikar võis olla ebasiiras (me ei tea ega saagi teada, mis põhjustel ta otsustas erakonna musta rahastamise avalikustada), aga rääkida samal ajal tõtt (avalikkusele teada olevad asjaolud kinnitavad seda). Ühiskonna arengu- ja arutelusuutlikkuse seisukohalt on Meikari ausus olulisem tema siirusest. Siirusele apelleerimine inimestevahelises suhtluses on üks sallimatuse ilminguid („kui mina arvan nii, ja sina arvad teisiti, siis järelikult sa ei aktsepteeri mind!“ või siis „ma ei usu, et Meikar on siiras, järelikult ma ei kuula ta juttu!“). Siira inimese uskumus on osa tema identiteedist, aus inimene on suuteline kuulama ka sellist arvamust, mille ta usub olevat tõese, ent mis ei ole kooskõlas baashoiakutega, millega ta end samastanud on. Kultuurinimene on sageli siiras, aga mitte ilmtingimata tõeotsija. Teatris otsitakse identiteeti, harmooniat, emotsionaalset haaratust, osadust ning pahatihti kuulutatakse see tõeks. Teater on armas, aga tõde on veel armsam.

 Ent kui uskuda, et teater on ennekõike emotsionaalne kunst, siis mis on teatri võimalus osaleda ühiskondlikus suhtluses? Ja kas avalikkus on oodustatav ilma emotsioonideta?

Ma arvan, et teater on muuhulgas – mitte ennekõike – emotsionaalset kaasatust eeldav ja emotsioonide tekitamist valdav kunst. Emotsionaalsust ei tasu taandada kõikide elusolendite (bakteritest inimeseni) ühisomadusele – erutuvusele. Ka meelerahu (mis on mõtteselguse eelduseks) on emotsionaalsus. Eesti avalikkus on kergesti erutuv, võiks olla rohkem empaatiavõimet ja mõtteselgust väärtustav. Teater emotsionaalsust valdava kunstiliigina saab ühiskonna erutuvuse asjaolusid (sh avalikkuse kultuuriliste, rahvuslike, poliitiliste jms instinktide manipuleeritavust) uurida.

 Mihkel Mutt kirjutab viimases Maalehes: “Nad [vaimuinimesed] peaksid mõtestama olemist. Eluallikaid. Aga nad nokitsevad natuke poliitika kallal, kuid ei saa sellest alati hästi aru. Nad on utopistid ja ei taha endale tunnistada, kuidas riik päriselt toimib. Nemad lähtuvad tunnetest, aga riiki kosutab mõistus ja hool.” Kas sa oled temaga nõus? Kas see on ka teatris nii?

Vaimuinimesed ei „pea“ midagi tegema. Vaimuinimesed ei pea kaevuma oma kaevikusse, nii nagu ka poliitikuks olemine ei pea olema elukutse. Nii vaimu- kui ka vōimuinimese adekvaatsuse eeldus on terve kriitiline mõistus ja tasakaalukus. Messianistlik eluhoiak on avalikku arutelu pärssiv, eluvõõras ja seega küündimatu, ükskõik, kas selle kandjaks on kirjanik, naabrimees või poliitik. Kultuuritegelastest arvamusliidrite kõnepruuk, eriti kui nad (vaimuinimesele sageli omase looritatud pealiskaudsusega) poliitikast ja poliitikutele kõnelevad, pole tihti karvavõrdki kaalutletum, mõistlikum ega empaatilisem poliitikute enda kõnest. Kärt Hellerma kultuuri lunastavust kuulutav messianism ei erine suurt poliitikuile omistatavast eluvõõrusest. Ometi sõimatakse poliitikut ja mitte kirjanikku. Mitte, et Hellermad peaks sõimama. Aga ühiskondlikus arutelus ei paku vaimuinimesed sarnaselt poliitikutega teinekord messianistliku indlemise kõrval midagi sisulist, edasiviivat, arutelu võimaldavat. Ka teatrilaval olemist peetakse sageli põhjendamatult äravalituseks.

Kas teater peaks siis lähtuma pigem teatud puuduolemise või lõpetamatuse tundest: alustama tundest, et teatri loojad on ise samuti vigadega, mitte äravalitud? Ja jõudma seeläbi – kuhu?

Ei pea lähtuma tundest, et teatri loojad on ise samuti vigadega, samuti mitte lõpetamatuse tundest. NO99 ”Reformierakonna juhatuse koosolekus” ei jäänud midagi lõpetamata või ütlemata. Ja see toimis, sest teater tegeles tõega, ei piirdunud siiras-olemisega. Ma ei taha öelda, et kunstnikud on sama „süüdi“ või vigased kui poliitikud või et poliitikud sama „õilsad“ kui kunstnikud ja et seepärast ei ole ühel õigus teisele midagi ette heita. Suhtlusmudel, mis põhineb kellegi ebardlikkuse („moraalsed värdjad“) või äravalituse eeldusel, ei saa olla adekvaatne. Edgar Savisaare kaalutlused võivad mulle tunduda maailma kõige ebasiiramaina („kibestunud keskerakondlane“), aga nii mõnigi kord räägib ta tõtt. Ja see tõde tahab vaagimist. Asjaolude tõesus ja argumentide paikapidavus ei sõltu sellest, kas neid sedastab Villu Reiljan või Viivi Luik, rahvakogu või riigikogu. Kui arutelu käik mingil teemal sõltub pelgalt sellest, kas teema on tõstatanud Rein Lang või teater NO99, siis on midagi valesti avalikkusega.

Millised on sinu arvates teatri võimalused avalikkuse kõnetamisel? Millest peaks teater lähtuma, kui ta tahab avalikkusega ühendusse astuda? Millised on tema trumbid? Kas isiklikkus oleks pädev alguspunkt?

On oluline vahe, kas teater soovib „kõnetada avalikkust“ või teater teab, et ta ise ongi avalikkus. Samasugune vahe, nagu inimese vahel, kes teab, et inimeseks olemine ise on avalik tegu ja inimese vahel, kes arvab, et tema elu on tema enda privaatne asi. Inimene, kes teab, et ta elab inimsuse laval, elab teisiti, kui too, kes lihtsalt elab. Teatri vormis avaldub inimeseks olemise avalikkus eriti ilmselt, sõna otseses mõttes ja selles ongi teatri trump: inimeseks-olemise avalikkuse teadvustatus, näitlikustatus. Enese avalikkusest teadvusetu teater pole huvitavam suhtluspartner kui teadvusetu inimene. Mõtteerksus ja empaatiavõime on voorused nii avalikus kui ka eraelus. Isikliku ja avaliku (ning muude võltsdihhotoomiate, nagu psühholoogiline vs ühiskondlik teater) eritlusest loobumine ja sellest tulenevate kohustuste tajumine oleks pädev alguspunkt nii teatris kui elus.

Mulle tundub, et sellest äratundmisest, teatri avalikkusega kaasneva kohustuse tajumisest on lähtunud ka teater NO99 mitmes lavastuses. Viimati adusin seda „Reformierakonna juhatuse koosolekut“ vaadates. Mulle ei tundunud see sugugi siira ärapanemise-naudinguga tehtud, vaid just aususest kantud, kohuse- (ja ehk isegi teatud piinlikkuse-) tundega valminud lavastusena.

Teatri populaarsus Eestis võimaldab tal võtta „paradoksaalse avalikkuse“ rolli, st uurida kinnistunud ühiskondlike ootuste ja arusaamade põhjendatust, lahata ühiskondlikke erutusseisundeid ja aidata nii kaasa ühiskonna eneseteadvuse edendamisele. John Stuart Mill on kirjutanud midagi sellist, et kuna avalikkuses valitsev arusaam mingil teemal on üldjuhul ekslik ja pealiskaudne, siis ainus viis tõeni jõudmiseks on erinevate arusaamade kokkupõrge. Teater ei peaks kartma selliseid kokkupõrkeid. Aga see põrkumine peaks väljenduma rohkem tõsise tõejanu kui siira erutusena.

 Oled korduvalt kõnelenud teatri vajadusest suhelda avalikkusega mitte ainult läbi oma lavastuste, vaid ka muude kanalite. Milline on sinu arvates ideaalne (või vähemglamuurselt öeldes: väga hea) teatri avalik kommunikatsioon? Millal peaks teater katkestama oma vaikimise ja rääkima hakkama? Millest? Miks? Kes? Ja kuidas?

Hiljuti kajastati ajalehtedes Nukuteatri rahastamise skandaali. Jälgisin huviga, mis toimub. Nukuteatri avalik kommunikatsioon järgis igati Reformierakonna valetamisskandaali mustreid. Teine asi, mis silma torkas, oli teatripraktikute vaikimine. Tean, et kusagil sotsiaalmeedia hämarustes ja teatrite kirjandustubades itsitati pihku, aga ma ei näinud meedias Teatriliitu või ühtegi teatraali (peale Eva-Liisa Linderi, kes selle Puhh-gate’i teemaks võttis) või mõnda teist kultuuriinimest Nukuteatri juhtumist kõnelemas. Kultuuriinstitutsioon võiks pakkuda ühiskonnale alternatiivseid (ja eelistatult moraalselt kestlikemaid) kommunikatsioonimustreid, sh avalikku enesekriitikat. Kunsti väljendusvabadust on sageli tõlgendatud õigusena teha mida süda lustib ja olla kuidas hing ihaldab, liiga vähe kohustusena tegeleda ka „ebameeldivate“ teemadega ja olla eeskujuks, sh ka selles osas, kuidas organisatsioonina toimida.

Sinu kui teatrikriitiku tööriistakastis olen sageli märganud irooniat. Irooniat on nimetatud mh ka selleks, kui sa tajud, et see piirsõnavara, mida kasutatakse, ei ole ainuke võimalik piirsõnavara. Mulle tundub, et sinu iroonia kasvab samuti sageli välja sellest, et Eesti teater peab enda piirsõnavara ammendavaks, ta on suhteliselt kapseldunud. Kas see on nii, ja kui on, siis kas kirjeldaksid seda nähtust täpsemalt?

 Äsjasel teatriliidu aastakoosolekul puudutas seda probleemi hollandi teatritegelane Johan Simons, kes ütles, et iga institutsiooni puhul, ka kunstivaldkonnas, on olemas oht, et see muutub iseenda suhtes referentseks ning et teatri referentsikeskme saab asetada teatrist väljapoole, nimelt ühiskonda, mille heaks kunstnikud võiksid anda oma panuse. Eesti teatrite referentsikese ei asu sageli ühiskonnas, vaid kultuurikaevikus, kus kehtivad kaevikureeglid. See nähtub ka sellest, et näitlejaid koheldakse sageli litsentseeritud idiootidena. Arvustasin Sirbis hiljuti Jaak Printsi väga huvitavat konverentsil TEDx peetud avalikku kõnet ja sain ka kriitikutelt vastakaid reaktsioone, muuhulgas ka selliseid, et ”mis sa vaest näitlejat kotid, teda ju ei ole õpetatud lavakoolis mõtlema” ja et ”nüüd ükski näitleja ei julgegi enam midagi kusagil öelda kui kohe norima hakatakse”… Ma ei tulnud hetkekski selle peale, et peaksin Printsi teksti argumenteeritud kriitikast loobuma ainuüksi seepärast, et ta on näitleja. Teatrit ega näitlejaid ei peaks erikohtlemisega alavääristama.

 20. sajandil on esinenud päris palju õigustatud teatripõlgust. Kõige paremini võtab selle kokku Roland Barthes, kes kirjutab, et on alati teatrit armastanud, kuid unustanud, et vahel peab teatris ka kohal käima. Seega: inimestele meeldib idee teatrist, kuid idee teostumine või idee kasutamine valmistab neile pettumuse. Peamiselt põhjusel, et teater on ühiskondlikult inertne ja ka sisemiste arengute poolest pidevalt sammu võrra teistest kunstivormidest maas. Kas oled selle hinnanguga nõus?

Teater on täpselt see, mida me iga päev temast teeme. Mis minusse puutub, siis minu pärast ei pea teatrit üldse olemas olema maailmas, nagu ka palju teisi asju. Teatriskäimine ei ole baasvajadus. Pettumus tababki mind teatrit külastades peamiselt siis, kui mulle tundub, et teater on muutunud baasvajaduseks, lavastajale äraelamise või vaatajale ajakulutamise — mitte eneseteostuse — kohaks. Sellistel hetkedel on tunne nagu oleks mingi oluline võimalus luhta lastud.

Kas muudatused ühes teatris (sh tema kunstilises keeles, avalikus kommunikatsioonis või kommunikatsioonijulguses, jne) peaksid algama  tema institutsionaalse olemuse ümbermõtestamisega? Palju on rünnatud nt repertuaariteatrit ja leitakse, et sellise mudeli sees ei olegi võimalik midagi paremat teha, kui seal parajasti tehakse.

Teatrite majandusmudel seab mingid reeglid ette, aga oluline on, kuidas neid reegleid tõlgendatakse. Levinud arusaam on näiteks, et ei saa korraga teha suurt kunsti ja kassat. Äkki saab, kui on tegijaid ja leidlikkust? Kipume teinekord ideedepuuduses süüdistama „süsteemi“. Samas on selge, et oleme väike ühiskond ja nagu igas valdkonnas, nii on ka teatris säravaid tegijaid vähe ja selliseid multitalente, kes oleksid suutelised miljonit külastust tootva tehase üht tsehhi loominguliselt värskena hoidma, ongi ehk üks miljoni kohta. Värskuse kohta veel: ärme unusta kriitikut. Kriitik on samuti süsteemi osa. Mina vastutan samuti selle eest, et eesti teater on just selline, nagu on. Kriitika saab tuua teatrist mõtlemisse värskust, arendada teatri eneseteadlikkust.

 

Advertisements