Iga eht südamelöök

Lavastus on valmimisjärgus, kuu aega oleks tulnud veel veeta proovisaalis. Peamiselt torkab silma ideedepuudus. Tervikut ei teki, mõni üksik stseen kannab (Inga Saluranna hatifnat, Gert Raudsepa tango), ülejäänud lavastus kulgeb tühikäigul, justkui NO-teatri stampide paroodia. Alati ei saagi õnnestuda, eriti trupitööde puhul.

Objektiivsuse huvides tunnistan, et mu parem jalg valutas etenduse teises pooles. Väljakannatamatult. Aga ära minna ei saanud, sest kargu kummist ots oli tribüünile komberdades kadunud.

Advertisements

Vabariigi aastapäeva kontsert

Elmo Nüganeni lavastatud Vabariigi aastapäeva kontsert oli suurepärane. Esimest korda küündis nö ametlik, pooleldi protokollilise iseloomuga ürituse kontsertosa eraldi kunstilise lavastuse tasemeni, selmet olla pelgalt kontserdi täitematerjal. Tõtt õelda oli see üldse üks paremaid teatrilavastusi, mida ma näinud olen, seda just materjalitundlikkuse poolest. Lapsed on lavamaterjalina nii õrn ja riknev kraam, et väikegi liialdus või vääratus ja lavastajat süüdistataks populismis (nunnumeetrile panustamises) või poliitilises pedofiilias (laste ärakasutamises mingi maailmavaate propageerimiseks või kriitikaks). Nüganen jättis aga lapsed nö terveks, puutumata ja suutis sellest hoolimata nii saalis istuvale eliidile kui kodustele vanematele pakkuda kõrvalpilku teemal “Milliseid mänge meie lapsed meilt õpivad?” Erakordselt õnnestunud näide teatrist kui ühiskonna eneseteadlikkuse kasvatamise vormist. Vääriks pikemat käsitlemist. Ja Nüganen võikski ehk keskenduda rohkem sellise kontseptuaalse visuaalteatri tegemisele. Vormitaju  ja kujundliku mõtlemise poolest on ta absoluutne tipptase.

Müts maha ja orden rinda.

Detox

Teatris NO99 etendatud Lavakunstikooli vanema kursuse lavastusest “Detox” paistis heas mõttes kätte metoodiline lähenemine kursuselavastusele kui teatripedagoogika instrumendile. Lavastuse teises osas (reiv) piitsutati näitlejatudengite kehaline eskpressiivsus tooresse, hämarasse, ”ebakultuursesse” seestumusse. Sellele järgnes ”pohmell” ja edasi juba ”kultuur” või ”etendus ise” valgustatud kammersaalis. Kogu protsessi jälgimas valgeks võõbatud Askeet. Teatraalse loomeprotsessi introvertne (askeetlik, vaimne, “puhas”) ja ekspressiivne (pillav, ihuline, “räpane”) äärmus ühist ruumi pingestamas. Müts maha lavakooli ees. Klaar struktuur ja elav esitus.