Miks ma hindan ebakompetentsust

Täna hommikul saadeti mulle viide Anders Härmi Facebooki kontoseinalt. Et mul endal ei ole Facebooki kontot ja et Härmi konto ja ka alltoodud kommentaar on avalik (ja et selles pöördutakse nimeliselt minu poole)  siis julgen tema arvamust ka siin tiražeerida. Loen tagasisidet (ka kriitilist ja emotsioneerivat) oma kirjutistele suure huviga ja eeldan, et ka Härmi tunnustatud kuraatorina huvitab pigem avalik mõtestatud arutelu mingite nähtuste üle kui poolavalik monoloog suhtlusportaalis. Soovitan kommentaari lugemise ajal omavahel lahus hoida kommentaari patroniseeriva tooni ja tegeliku  sisu, ehk selle, millistest väidetetest Härmi postitus koosneb ja kuidas ning kas need suhestuvad mu kriitikaga  tema kureeritud näitusele “Ihade kollektsioon” (vt artiklit “Mitte abstraktsioon, vaid näitus” 30. augusti Sirbist).
Anders Härm:
“näib, et olen jätnud suvel ühe kriitilise artikli kahe silma vahele, mis käis Ihade kollektsiooni näituse kohta. Nüüd siis leidsin. Kahjuks pean tõdema, et mul on selle artikliga sama suhe nagu Oidsalul näitusega oli- esmapilgul näib see kriitika intelligentse ja intrigeerivana, kuid lähemal vaatlusel täiesti ebakompetentsena. Esiteks näib autor soovivat just nimelt seda, mida ta väidab mind tegevat ja mida mina teha ei soovinud- tungida Kroonika kaamerana kellegi elutuppa. Kiites kontoripilte kui erasfääri, teeb ta juba esimese fundamentaalse vea. Kontor ei ole tegelikult eraruum, vastupidi, kontor on poolavalik ruum, seda näidatakse suhteliselt juhuslikele inimestele, klientidele, partneritele. Kogu kureerimisprotsessi juures käisin ma üksnes ühes magamistoas, mitte et ma oleksin seda teadlikult vältinud, vaid et mind lihtsalt ei kutsutud sinna. and right they are. Samuti polnud mul vähimatki soovi paluda kellelgi lubada mind nende intiimsfääri või hakata projitseerima piltidele fantaasiaid nende kollektsioneerimise kohta või piltide käitumise kohta kellegi privaatsfääris, kes on päriselt nende piltide omanik. Selles mõttes jah ma käsitlesin seda kunsti eraomandi keskselt, formaaljuriidiliselt, aga mitte ainult. Need olid pildid, mida keegi oli pidanud piisavalt ihaldsuväärseks, et neid omandada, see tähendab et neil on tekkinud nende piltidega mingit sorti intiimne suhe. Arvestades kui palju on maailmas pilte, siis minu jaoks on see väga huvitav, et nad on kõigist nendest piltidest on valinud välja just need pildid. Minu jaoks on see juba piisavalt radikaalne enesepaljastus, et nad mulle ja ka teistele olid valmis neid pilte näitama. Rikkumata kellegi õigust eraelule ja täiesti teadlikult pettes publiku iha – kui on kollektsionääri abstraktsioon, anonüümne üldistus, siis loogiliselt ei saa anda ka viiteid selle kohta, milliseid reaalseid inimesi nende tagant leida võib. Siis veel see ikonoloogilise jagunemise loba. Vaadake härra Oidsalu, selles valikus lihtsalt polnud peaagu ühtegi abstraktset pilti. Ma olin need kaks pilti ühelt ja samalt autorilt ja ühest kollektsioonist ka kohale toonud, ja võibolla oleks neid tõepoolest saanud eksponeerida kui kurioosumeid, kui selleks oleks ruumi olnud, aga polnud. Seda esiteks, ja kuna figuratiivne, või vähemalt objektikeskne kunsti eelistamine oli võibolla ainus, mis neid kõiki kogujaid ühendas, oli ikonoloogiline jaotamine enamvähem ainus võimalus selles kaoses korra loomiseks, mingi printsiibi leidmiseks ja üldistuse tegemiseks. Seega ma julgen väita, et see ikonoloogiline printsiip oli kuidagi olemuslik. Seega Oidsalule ei meeldi see, et kogujad on, well,  inimesed? et inimesed tahavad lihtsaid asju ja võibolla polegi sellel et kajakas pildi peal toomikule pähe situb vahetut seost sellega kas kellegi läheb äris hästi või halvasti? vaid äkki see on mingit sorti asbtraktsem, inimlikum ära tundmine, sest olgem ausad meesängsti oli seal mitme toa jagu. Ja vot uurimuslik oli see näitus päris kindlasti, sest mitte keegi polnud siiani ei näituse ega ka mingis muus vormis uurinud seda, millist kunsti viimasest kahest aastakümnest siis üldse kogutud on. Ja ok, tunnistan, et kollektsioone, mida läbi töötada oleks veel noh ütleme kümme-viisteist võibolla, aga esmakordselt saime me mingi faktilise teadmise selle kohta, keda, mida ja enamvähem kui palju proportsionaalselt kogutud on. See aga ei pruugi muidugi Oidsalu, kui teatrikriitikut huvitada Ainus mis mind kui professionaali rahutuks teeb on see, mida sellel näitusel ei olnud. Et selle ühisosa marginaal, mis on kaasaegsel kunstil, mida on tehtud ja mis on meie, kunstiprofessionaalide teadvuses on nö avalikus sfääris nendest kahel kümnendil ja sellel, mida oli võimalik leida kollektsioonidest, oli väga väike. Ja et see kõik on ikka nii neetult meediumipõhine. Aga vot seda “väikest sinist puuduolekut”, mida Eco mäletas ka kui elevanti, ei saanud kahjuks sellel pildil kujutada, seda pidi tõepoolest teadma.”
Kommentaariks, et oma artiklis teen Härmi näitusele kokkuvõtvalt järgmised etteheited:
– Kuraator ei täitnud näitusega oma lubadust joonistada välja „abstraktse kollektsionääri koondportree”.
– Näituse ülesehitus oli ebaühtlane ja teoste paigutamiseks valitud ikooniline printsiip liiga primitiivne, et küündida väljareklaamitud üldistuseni.
– Kuraator on teinud näitusekülastajate repliikidest tendentslikke üldistusi (omistanud näitusekülastajatele meelevaldselt ideoloogilisi hoiakuid ja seeläbi paljastanud enda omi).
Kes võtab vaevaks ka Sirbi artiklit ennast lugeda, võib veenduda, et Anders Härmi kommentaar osaliselt kinnitab tehtud kriitikat (kuraator tunnistab ka ise, et oleks võinud näitusega rohkem tööd teha), suures osas aga ei haaku sisuliselt artikli väidetega ning esitab artiklis toodud väiteid moonutatult (kui arvate teisiti, siis palun arvata). Aga küsimus sellest, kas rohkem on õigus Härmil või Oidsalul või natuke mõlemal, ongi antud juhul teisejärguline. Oluline on see, et stiililiselt on Härmi kommentaar näide nomenklatuursest suhtlemiskultuurist, kus kriitikale vastatakse veidi laisa ülbusega, sisulise arutelusoovita, etableerunud professionaali positsioonilt. Eriti vist ei erine Reformierakonna stiilist? Arvan, et kultuurivaldkonnas on sellistele asjadele tähelepanu pööramine sama oluline kui poliitikas. Või isegi olulisem, kui eeldada, et kultuur peaks olema midagi “puhtamat” kui poliitika.