Tehnilisi juhiseid teatrivaatajale vol 2

Täienduseks-vastukajaks Aare Pilve blogis avaldatud “tehnilistele juhistele”.

1.      Ära külasta teatrit valimatult. Tutvu eelnevalt kriitikaga (säilitades kriitilist meelt, kriitiku seisukohti  automaatselt omaks võtmata), loe ja kuula, mida lavastajad-näitlejad ja teatri turundussõnumid lavastuse kohta räägivad, küsi usaldusväärsete inimeste arvamusi, meenuta enda varasemat kogemust konkreetse kunstilise kooslusega ja alles seejärel otsusta, kas osta teatripilet. Enne piletiostu mõtle, mida oma raha või ajaga veel mõistlikku peale võiksid hakata.

2.      Otsustamisel ära lähtu sellest, kas lavastus võiks Sulle meeldida, vaid sellest, kas lavastuse nägemine võiks kuidagi avardada Su tunnetust või teadmisi, aidata Sul areneda. Pigem väldi „kindla peale“ minekuid ja otsi mitmekesiseid, mitte ilmtingimata meeldivaid, mõnusaid ja turvalisi teatrikogemusi. Väldi negatiivsetele ja positiivsetele eelarvamustele tuginemist, püüa otsustamisel põhineda mõistlikele
oletustele.

3.      Kui Sul tekib tunne, et Sa ei saa lavastusega kontakti, võib see olla tingitud sellest, et oled  vaatajana kogenematu ega oska laval nähtut väärtustada või et teater on saali oodanud vähenõudlikumat publikut. Kui kahtlustad esimest juhtumit, siis vaata etendus kindlasti lõpuni ja püüa mõista, reflekteerida ja kritiseerida. Teise variandi puhul pole hullu, kui lahkud saalist keset vaatust.  Saalist lahkumine ei ole hinnang “mahajääjatele”.

4.      Kui oled kirjutav inimene, püüa vaheldumisi kirjutada nii neist lavastusist, mida väärtustad, kui ka neist, mida mingil põhjusel väärtuslikeks ei pea, ent mis esindavad üldisemaid suundumusi.

5. Hoidu lavastust väärtustamast pelgalt isikliku vaatamiskogemuse ja selle pealt, kas lavastus kõnetas või meeldis. Ära kirjuta emotsiooni, nt härduse või viha pealt. Kui räägid isiklikust kogemusest, siis ainult juhul, kui sel on öelda midagi üldise kohta. Püüa jõuda lavalise antuseni, selleni, kuidas ja millest see on tehtud. Püüa vaatamiskogemuse alt välja kühveldada lavastuse moraalne, intellektuaalne ja esteetiline konstruktsioon ja see tükkideks võtta, kriitiliselt läbi analüüsida, tervikut ja loova mõtlemise iseärasusi silmist kaotamata.

6. Ära unusta, et lavastus pole privaatne, vaid avalik kõneakt. Austa kõnelejat, aga hoidu põhjendamatust aupaklikkusest kõne vastu. Ära alaväärista kõnelejat sellega, et oled pelgalt vastuvõtja, ära püüa iga hinna eest väärtustada või maha teha kõneleja kõnet kõneleja isikust lähtuvalt. Käsitle kriitikat avaliku kõneluse jätku, mitte lõpuna.

7.       Loe kriitika enne avaldamist üle ja püüa sealt väidete kõrvalt üles leida ka argumendid, miks pead lavastust (selle elemente) väärtuslikuks / väärtusetuks

8.      Pea meeles, et keegi pole sundinud Sind teatrisse tulema ega ka lavastajat või näitlejaid teatrit tegema. Sa ei pea teatrit vaatama, kui Sa ei taha. Aga Sa ei pea leppima sellega, millega Sa nõus ei ole. Ei teatris, kinos ega muudes eluvaldkondades.

Näitleja kiituseks

Eilses Maalehes avaldatud artikkel veidi pikemal kujul:

NÄITLEJA KIITUSEKS

Meelis Oidsalu

Viimasel ajal on meie vabariigis üha rohkem kostmas nurinat kehva ainelise elukvaliteedi üle. Ja mitte enam pelgalt töölisklassis, vaid ka haritlaskonna seas. Ei ole need enam võõrkeelsed kaevurid või raudteelased, kes labaste loosungitega lehvitavad.

Alles hiljuti võis näha üsna harjumatut pilti: eestikeelset haritlaskonda – meie kalleid õpetajaid – punaste plagudega vabaduse väljakul valitsust vemmaldamas. Kohe-kohe on streiki alustamas meditsiinitöötajad. Madal materialism on maad võtmas ka kõige pühamate professioonide esindajate seas.

Et parasjagu on täistuuris käimas aasta tähtsaim teatripidu – festival „Draama“ Tartus –, mille selleaastaseks deviisiks on kuraator Anu Lamp valinud „Fookus: näitleja“, siis tahan kõige selle materialistliku vingumise keskel tõsta fookusesse ühe professiooni, kes erinevalt mõnestki teisest haritlaskonnas, ei kääri madalate aineliste huvide vahus, vaid püsib vaimselt vankumatuna ainelisest kasinusest hoolimata.

Näitlejaid on Eestis ikka peetud oma ajastu peegliks, moraalseteks teenäitajateks, etalon-eestlasiks. Nad olid seda okupatsiooni tingimustes ja on osanud selleks jääda ka kapitalistliku korra ajal.

Millest see tuleb, et me pole kordagi näinud näitlejate ametiühingut – Näitlejate Liitu – avalikke kõnekoosolekuid korraldamas, teatrijuhte kriitikaga kostitamas või etendusi kultuuripoliitistel põhjustel ära jätmas, hoolimata sellest, et näitlejate palk arstide ja õpetajate omalegi tublisti alla jääb?

See tuleb sellest, et eesti näitleja isikuomadused ja väärtused võimaldavad tal säilitada väärikuse ja ametiau ka kõige kasinamates oludes – selle au, mis tundub õpetajatel ja meditsiinitöötajatel kaduma läinud olevat.

Olen kuulnud skeptikuid, kes mürgiselt sosistavad, et „näitlejal on vorsti lõhn juures“. Et alamakstud näitlejaid näeb nii tihti vorstireklaamides, et ei saa arugi, kas tegemist on kunstnikega või on kogu eesti teater üks suur vorstitöösturite salajane turundusplaan.

Üks mu irvhambast tuttav tegi enda arvates head nalja, öeldes, et näitlejal on kaks võimalust: kas müüa vorsti (muheda vorstisööja-näoga tüüp) või müüa end mõnele kallist maasturit juhtivale vorstile (siresäärne naisnäitleja). Ja et üleüldse pidavat näitlejad olema peast vorstid, sest arvavat, et (kultuuri)poliitika (sh palgapoliitika) on midagi räpast, millega ei tohi kunstitegemist määrida.

Üks mu teine sõber sõnas, et näitleja võiks rohkem mõelda ametiaule. Et kui juba vorsti müüa ja kui selle eest nii hästi makstakse, siis oleks auväärsem täiskohaga lihunikutöö ja avalikult deklareeritult hobi või heategevuse korras teatritegemine.

Miks neid riigiteatri sandikopikaid üldse vastu võtta? Ausas tõdemuses, et eesti kultuur on harrastuskultuur, oleks tema arvates palju rohkem väärikust: „Kuidas saan ma väärtustada näitlejat, kui ta ise end nii palju ei väärtusta, et julgeda endale inimväärset palka küsida? Kuidas saan ma väärtustada  teatrikunsti, kui Teatriliidu esimees müüb teleris keeduvorsti ja veedab kolmapäeva õhtud „Pilvede all“?

Miks peaksin uskuma Ühtse Eesti valimiskooli lektorit, kes kohe pärast maailmaparandusliku projekti lõppu järgmise suurprojektiga – puberteetidele kõnekaartide massiivse pähemäärimisega – tegeleb. Milleks siis üldse teater või kunst, kui tal puudub vabadus valida olemise viisi, kuhu jääb kunsti väljendus-, vormi-, ideeline vabadus? Vaim on muutunud nii äraostetavaks, et ta ei julgegi midagi öelda. Salaamikunst.“

Mu esimene sõber on mandunud küünik ja teine paadunud idealist. Ja neid kahte tüüpi tegelasi leidub meie hulgas ohtlikult palju. „Vaadakem reaalsusele otsa,“ ütlesin ma, näidates neile mõlemale Eesti Näitlejate Liidu kodulehel esitatud näitlejate teenuste miinimumtariifide nimekirja: „erialase kõrgharidusega näitleja minimaalne kuupalk on 543 eurot“, samas kui näitleja loeb teles „hinnainfot kaupade või teenuste kohta“, on tema miinimumtasu 479 eurot (reklaamiklipis näitlemisest rääkimata – 958 eurot).

Need tariifid on  kokkulepete tulemus. Seega on rikas vorstitööstur nõus üheainsa reklaami eest rohkem maksma kui vaene teatrijuht terve kuu eest! Miks jätta seda raha kunstitegemisse kaasamata? Mu armsad sõbrad ei tea ka, et reaalsuses teatrid neist tariifidest ka juhinduvad: riigiteatri näitleja palk pole minimaalsest tariifist oluliselt kõrgem ja näitleja saab ühe etenduse tasu sageli vähem kui vaataja maksab ühe pileti eest. Vaesuses virelevad teatrid peibutavad näitlejaid hüvedega, mis mujal on lihtsalt elementaarsed – nt haigekassa kaart.

Näitlejate Liit on teinud tänuväärt tööd: hoolimata sellest, et iga-aastased palgaläbirääkimised tööandjatega pole tulemusi andnud, on oldud edukad vorstimeistrite rahade kaasamisel. Ja ka teatrijuhtide suhtes ei tasu ülemäära kriitiline olla: tõigal, et inspitsient teinekord teatris rohkem palka saab kui näitleja, või et teatrijuhi võhm peamiselt turundustegevusele või majaehitusele kulub, ei ole midagi pistmist näitleja vähese väärtustamisega.

Näitleja tööturg on märksa laiem, kui teater. Näitleja töökoht on kogu meie armas kodumaa. Ja neid lihunikke kes Eesti kultuuri toetada soovivad, ei saa ju ripakile jätta. Teatriliidu esimehe isiklik eeskuju näitab, et Eesti näitleja on ikka eelkõige olnud pragmaatiline realist, aus ja avatud nii kunsti kui vorstitööstuse vastu, aga mis peamine – väärikas.

“Мis väärikas –,” põrutas mu küüniline sõber seepeale.”Кui eliitteatrit külastavad rikkuriprouad teaksid, kui odavalt staarnätlejanna end teatrile müüb, võrreldes sellega, palju talle
lihakombinaat plekib selle eest, et kõik usuksid, et Eesti rahvas on “laulu- ja grillirahvas”, siis puhtalt moraalsetest kaalutlustest lähtuvalt need prouad ilmselt järgmine kord ostaksid teatripileti asemel vorsti.

Ja ei ole nii, et lollid riigiisad ei anna raha, et paha rikas võim ja vaene hea vaim vastakuti. Igaühega käitutakse nii, nagu lastakse käituda. Millega tegeleb Näitlejate liit? Millega tegeleb Teatriliit? Põlistamisega. Vaesuse, alandlikkuse, alalhoidlikkuse põlistamisega. Seniilide memuaaride kirjastamisega. Teatriliidu ja Näitlejate Liidu tegevust võiks võrrelda loomakaitsjate omaga, kes hangeldavad veel vaevu hingitseva krokodilli nahaga.

Ja küsimus ei ole selles, et peaks laamendama. Nõudma nagu puberteet, reaalsusega arvestamata. Ei, tuleb maha istuda ja panna maha üks plaan. Ja see võiks olla aus plaan. Mitte 10%-line kasv mitte millegi pealt. See ei ole plaan. Plaan on näiteks selline: järgmise aasta jooksul mitte ühtegi etendust. Mitte munnigi. Kõik näitlejad teevad ainult reklaame ja seriaale. Müüvad vorsti. Aasta otsa. Tehku lõpuks ka üks tõeline lavastus, mis oleks julgustuseks ja eeskujuks kõigile, kes end liiga odavalt müüvad. On ilmselge, et praegune mudel on end ammendanud. Jah, teater on üks väheseid kultuurivaldkondi, mis on suuremate jamadeta taasiiseseisvumisaja alguse üle elanud. Aga ta on oma edu ohver. Näitleja on teatri edu karikatuurne vang. Tuleb leida uus mudel, selline, mis ei oleks nagu see Ugala teater, mille põhiressurss läheb õhu kütmisele ja mille kõige suurem lisaväärtus, mida ta ühiskonnale annab, on soojendatud õhk. Alustagu oma teatri seest. Küsigu näiteks, et mille kuradi pärast saab inspitsent rohkem palka kui näitleja. Või miks räägib teatrijuht avalikkusele ainult majast ja mitte näitlejast. Maja ei näitle. Mida teha selleks, et  teatrijuht hakkaks rääkima näitlejast. Ja mida teha selleks, et Näitlejate Liit hakkaks rääkima näitlejast.

Ja näitlejad ise ärgu olgu sellised munaimejad. Nende käes on lava. Järgmine kord, kui teatrisõber Lang jälle etendusele tuleb, tehku seal midagi tõelist: jätku see tühjaks. Olgu eeskujuks. Olgu julged. Julgegu fookusest lahkuda. Julgegu kasutada lava selleks, milleks ta loodud on: tõe rääkimiseks. Julgegu jätta fookusesse see, mis seal tegelikult on: latt vorsti.

Mu küüniline sõber ilmselgelt ei tea, mis on tõeline professionaali väärikus. Mis on truudus oma kutsele. Eesti teatris ei kujutataks kunagi ette, et näitlejad palgaläbirääkimiste käigus kuidagi koordineeritult alustaks arutelu teatrisüsteemi muutmiseks nii, et see peale kinnisvara väärtustaks ka inimvara, streikimisest rääkimata. Eesti näitlejale ei tuleks mõttessegi, et nad näiteks otsustaks protesti märgiks kõik koos aasta jooksul riigiteatris mitte üht etendust enam anda, vaid piirduda kiuslikult vorsti müümise ja „Kättemaksukontoriga“.

Mu sõber ei adu, et ka Teatriliidu esimehe vorstimüümises võib olla oma sügav peidetud traagiline alltekst, Don Quijote’lik protest kultuuripoliitika vastu. Eesti näitleja on praegusel raskel ajal ühiskondlikus fookuses tõeliselt järgimist väärt eeskujuna: ta on kompromissitu kohanduja, ta saab igal juhul hakkama; ta haukab pigem magusa suutäie vorsti, kui et teatrijuhi toitvat kätt hammustab või muul moel oma eriala mainet või kunstnikukarjääri väljavaateid vääritute maiste muredega madaldab.

Võtke näitlejast õppust, kõik teie professionaalid, kes te oma kutse-au olete igasuguse streikimise ja rahulolematu visklemisega määrimas. Elagu eesti näitlejad! Elagu etalon-eestlased!