Dr Schwarzist ja alkeemiast

Läinudreedeses Sirbis

Advertisements

DONOGURAI BAKADATO OMOTTEIRASSHARUNO

Lehitsesin värsket Teater.Muusika.Kino ajakirjanumbrit (2/2012) ja pean tunnustavalt nentima, et TeMuKi RoKib!

Väite kinnituseks katkend Helen Järve teatrikriitikudebüüdist (artikli 2 esimest lõiku):

“Kui ma olin Draamateatri väikses saalis olin ära vaadanud „Õitsengu” etenduse ja sulgenud enda järel teatri välisukse, siis minu suureks imestuseks kestis väljas etendus veel edasi. Seal seisab nooremapoolne nokkmütsiga ja suure fotoaparaadiga pilusilmne mees koos väikese tüdrukuga. Kindlasti on too piltilus tüdrukuke tema tütar. Laps on soojalt riides, punane palituke seljas ja väike fotoaparaat kaelas. Bareti alt paistavad kaks kriipsjat silma. Need kaks silmapilu otse pilluvad sädemeid. Tüdrukuke võib olla umbes kolmene. Isa püüab tütart natuke õpetada. Ta teeb talle ette mingeid pildistamise vigureid, mida võiks näiteks kadreerimiseks nimetada. Ta ikka kordab ja kordab seda ja ma saan aru, et ta püüab nende väikeste pilusilmade vahele süstida midagi esiisade tarkusest. Laps ei võta vedu. Kohe mitte kuidagi. Ta lihtsalt näpib oma väikest kaamerat, aga ei mingit kadreerimist. Isa ei jäta järele. Ma tahaks seda veel pealt vaadata, aga pean lõpetama. Isa vaatab mind imelikult, mul hakkab piinlik, aga ära minna ka ei saa. Pean maja ees sõbrannat ootama: Kaia fännab Ivo Uukkivi, läks katsuma, ehk saab temaga lühidalt vestelda pärast etendust ja oma imetlust avaldada.

Tavaliselt, kui  millegi kohatuga hakkama olen saanud, mõtlen teletupsudele. Püüan meenutada, kes neist on kes. Tinky Winky on teletupsudest suurim. Ta on värvilt lilla ja tal on peas kolmnurkne antenn. Tal on punane kott. Dipsy on rohelist värvi pulgakujulise antenniga teletups, kellel on musta-valge laiguline müts. Laa-Laa on värvilt kollane teletups. Tal on samavärviline pall. Po on kõige pisem teletups. Ta on punane, tal on ümmargune antenn ja punane tõukeratas. Piinlikkusetunne ei taha kuidagi üle minna. Jaapanlane vaatab mind endiselt, osutab mu suunas näpuga, räägib midagi plikale, tütar naerab pingutatud lõbususega (jaapanlased naeravad kummaliselt kunstlikult, pingutatult). “

Arvustuse esimene lõik (aga ka ülejäänud tonaalsus, stiil) on kahtlaselt sarnane ajakirja möödunud aasta numbris 8/9 avaldatud teatrikorüfee Ivika Sillari VAT-teatri lavastust “Nisa” käsitlevale tekstile, võrrelgem:

“Kui ma Rahvusraamatukogu teatrisaalis  olin  ära  vaadanud  „Nisa”  etenduse ja sulgenud enda järel raamatukogu  välisukse,  siis  minu  suureks 
imestuseks kestis väljas etendus veel edasi. Seal  seisis  nooremapoolne  nokkmütsiga  ja  teksades  mustanahaline  mees koos  väikese  tüdrukuga.  Kindlasti  oli too piltilus tüdrukuke tema tütar. Laps oli  soojalt  riides,  punane  palituke  seljas ja suur roosa barett peas. Bareti alt
paistsid  kaks  suurt  musta  silma,  mis tundusid baretist suuremad. Need kaks silma  otse  pildusid  sädemeid  ja  mustad juuksed krussitasid end lokkideks. Tüdrukuke  võis  olla  umbes  kolmene. Isa  püüdis  tütart  natuke  õpetada.  Ta tegi  talle  ette  mingeid  kehavigureid, mida  võiks  näiteks  hööritamiseks  nimetada. Ta ikka kordas ja kordas seda ja ma sain aru, et ta püüab selle roosa bareti alla süstida midagi esiemade tarkusest. Laps ei võtnud vedu. Kohe mitte kuidagi. Ta lihtsalt hüples rõõmsalt, aga ei mingit hööritamist. Isa ei jätnud järele.  Ma  oleksin  tahtnud  seda  veel
natuke pealt vaadata, aga ei julgenud.”

Rõõmustava mängulisuse ja vaba hingamisega (võrreldes tavapärase “pulk-perses” kriitikastiiliga) kirjutatud metakriitiline kirjatükk, igatahes! Retsept!

P.S. Üritasin Helen Järve arvustuse jaapanikeelset pealkirja tõlkemootoriga tõlkida, kahtlustan, et see ei tähenda päris seda, mida artikli joonealuses tõlkes väidetud…