Teatriime on võimalik!

Tänasest Delfist saab lugeda Itaalia valitsuse poolt palgatud teadlaste hämmingust kuulsa “Torino surilina” e. siis väidetavalt Jeesusele Kristusele endale kuulunud surilina üle: “Pavia ülikooli keemiaprofessori Luigi Garlaschelli sõnul annavad uurijad mõista, et kujutise (surilinale) tekitas ultraviolettkiirguse purse, mis oli sedavõrd võimas, et võis olla vaid üleloomulikku päritolu”. See on näide sellest, kuivõrd relvitu on intellekti ülistav, teaduse- ja teadmisekultuse käes väänlev moodne ühiskond seal, kus mõistmiseks pole vaja mitte mõistust vaid usku, kus mängu astub üleloomulik, jumalik, püha vägi.

Mõni aeg tagasi sain ka mina valgustuse osaliseks. Teatri püha olemus on end mulle lõpuks ilmutanud. Lõpp künismile, lõpp süüdimatule irooniale! Elagu teater! 

Lähemalt tänases Sirbis.

Näitleja räägib asjast

Erni Kask riigiteatrinduse võludest (tekst on pärit veebilehelt www.nuunioon.ee):

“ERNI KASK – VIIMANE ARVAMUS.*

RIIGITEATER – SOTSIAALNE EKSPERIMENT

Mul on üks VAEV.

Oleks vaja kirjutada artikkel. Keegi ei nõua mult seda. Ma ise tahan. Või ütleme pigem, et ma PEAN. Muidu ütleks Sova suitsunurgas (ehkki ma selles konkreetses ruumis enam väga sageli ei käi), et ma ainult vingun, aga tegusid ei ole. Tegelikult ütles ta seda mulle juba ammu aega tagasi, aga see lause on meelde jäänud… Ja see vaev on nüüd KOGUNUD. Sest Soval on õigus: vingungi. Ja võiksin selle asemel hoopis TEHA.

Ja kellelgi teisel oli ka õigus (ma ei mäleta enam täpselt, kellel, äkki Karulinil), et näitlejad võiksid palju rohkem arvamust avaldada, sõna võtta. Silmas pidases teatri populaarsust ühiskonnas. Ja näitlejate tuntust ühiskonnas. Äkki neid kuulataks?

Samas: kui Ojasoo, meie viimaste aegade vaieldamatult tuntuim lavastaja väljapool Eesti, võtab kätte ja kirjutab Postimehesse artikli, et nii ta enam edasi minna ei saa, jääb see vaid õrnaks pinnavirvenduseks…

“Me kõik ju teame ja saame aru, et raske on – mida siin veel üle korrata! Tuleb paremini müüa!”

(Arvamus inimeselt, kes saab keskmist palka, käib korra aastas teatris, armastab eesti näitlejaid seriaalides ja elab nende tegemistele kaasa elu24-s. Tubli eesti inimene. Süda kuulub kunstile, aju Reformierakonnale.)

 Meie teatris kirjutab käesolevaga analoogseid artikleid ainult Suuman. Minu lugupidamine talle selle eest. Vahel ma isegi soovin, et tema verbaalse teksti maht oleks korrelatsioonis avalikusele suunatud arvamusavaldustega. Sest ajad, mil näitleja POLIITILINE MANIFESTATSIOON kandus vaatajani LAVALT, on minu arvates jäädavalt möödas. Millest siin üldse rääkida, kui publik valdavas osas (ma võin liiga teha, aga MINU arvates on see nii) ei saa isegi Ojasoo teatri etendustel aru, et laval naerdakse NENDE üle. Ja Ojasoo teater on tegelikult meie parim näide POLIIITILISEST TEATRIST. Paremat praegu pole. Hea, et üldse on.

Ühesõnaga: poliitilise manifestatsiooni aeg laval on ammu läbi. AINULT lavast jääb igal juhul väheks. Alltekstid, allegooriad, ridade vahelt ja läbi-lillede ütlemine. Ühes otsas “Vaikuse vallamaja”, teises Sulev Nõmmiku “munakivi-aukudega tee”… Mul on hea meel, et ma seda aega pisut kogenud olen. Ja olgu öeldud, et Priit Aimla ja Jüri Aarma päevakajalistest kupleedest paremat POLIITILIST etenduskunsti pole mina Eestis näinud. Kahjuks. Aga see oli 80ndate lõpp, 90ndate algus.

Niisiis: tuleb ISE sõna võtta. Kodanikuna. Näitlejana. 21. sajandi teise dekaadi Eestis. Riigiteatris töötava näitlejana. Ja ometi on see raske. Mul sisuliselt puudub vastav varsem kogemus. Mulle tundub, et see nõuab vastavat ärritustaset. Minul kipub ärritus ära lahtuma nagu odav pilsner: midagi toredat tuleb vahele ja leiad end taas mingisuguses kummalises letargias – ah, las olla pääle… Suitsunurgas on aur välja lastud, mängime “Pipit” edasi.

Läinud sügisesel DRAAMA-l toimus etenduskunstnike ja teatrist kirjutatajate arutelu, kus räägiti meie teatri tulevikust. Võtsin sellest osa ja pean tunnistama, et millegipärast kippus jutt ikkagi oleviku peale minema. Ma ütlesin sellel arutelul välja mõtte, et riigiteatris töötava näitlejana osalen justkui teatavat laadi SOTSIAALSES EKSPERIMENDIS. Tundub justkui sooviksid valitsejad meie riigiteatreid proovile panna: et KUI KAUGELE nad suudavad niimoodi edasi minna; kui kõrge riigiteatrite valulävi ikkagi on. Umbes nagu kunagi oli TVs reality nimega “Jürgensonid” – mingi seltskond kunstiinimesi saadeti kuhugile külla (nende hulgas oli muide ka teatriga seotud isikuid…), pisteti igale umbes 25 krooni pihku ja paluti nädala jagu hakkama saada…

Minu meelest käitub Eesti riik OMA teatritega juba mõnda aega analoogselt – piletite käibemaksu tõus, toetuste kärpimine, päevarahade maksustamine… Uue riigieelarve vastuvõtmise valguses saab seda jätkuvalt väita.

Tegelikult pole vahet KUI palju SEEKORD Rakvere Teatrile või kui vähe seekord Vanemuisele. See on HALB reality. Meie “Jürgensonide nädal” lihtsalt muudkui venib ja venib…

Kogu oma vähenõudlikkuse ja ersatsi-kultuse juures: minu lugupidamine eesti publikule selle eest, et nad on nõus nii mõrvarlikult kõrgete hindadega kontserdi- ja teatripileteid ostma. Ma ei tea, võib-olla nad mõtlevad: “Selles piletis sisalduv käibemaks läheb ju riigikassasse tagasi…” Raske uskuda, aga külastatavuse statistika räägib enda eest.  Teatris KÄIAKSE. Olgu see siis pealegi laste äranutetud silmade ja rootsi diskobändi igihaljate vikerviiside mõju (“Rasket draamat saab teha tänu muusikalidele ja lasteetendustele.”)

(Nii, olengi suutnud end vajalikul määral üles kütta…)

Mõni aeg tagasi kuulasin Klassikaraadio saadet “Narride laev”, kus Andres Noormets ja Peeter Raudsepp arutlesid teatrihariduse üle. Mu kõrvu jäi mõte – näitlejaks pürgijad peavadki arvestama, et materiaalsed väärtused tuleb teatris töötades tahaplaanile jätta… Esiteks: ma arvan, et sellega ARVESTATAKSE. Teiseks: okei. Mina näiteks ei unistagi oma 10aastase astaazhi juures Eesti KESKMISEST palgast. Õigemini, ma olen naiivne ja unistan (seda ikka võib), aga ma tean, et riigiteatris NÄITLEJANA töötades ei jõua ma selleni kunagi. Seni kuni riik ei suuda isegi oma õpetajaid inimväärselt tasustada, pole sääraseks kasvuks lootustki.

Ma arvestasin kokku: isegi kui mul õnnestub KÕVASTI kõrvalt teenida (et paljud näitlejad teatrivälist tööd teevad, on ju üldteada – õhtujuhtimised, seriaalid, reklaamid. Aga kõik see ei tule minu juurde nii korraga, vähemalt Rakveres mitte.), ei venita mu sissetulek kuus Eesti KESKMIST välja. Ma muidugi ka ei lavasta ega juhi teatrit. Hoidku jumal viimase eest! Tegelikult on riigiteatrite juhtidest kohati isegi kahju. Näha, kuidas Saaremäe käib loomenõukogu ees ja räägib, et keegi ei taha tulla komöödiat tegema; et unistus on teha uus “Cyrano”-laadne tükk, aga trupp peab paraleele taguma – see ei ole tore vaatepilt. Joonas Tartust, direktorist, ma üldse ei räägigi. Neid pealesunnitud raamatupidamisikke kandjaid on veelgi. On igas teatris.

Mis toob mind tagasi sotsiaalprojekti-teema juurde: “kas tead, kuhu kõik jõuluvanad ruttavad?”, “kingi teater”. Nii kõlavad KÄESOLEVATE jõulude piletiralli sloganid. Samal ajal möllavad riigiteatrite lavadel 2 Karlssonit (veel mõned kuud tagasi ka 2 Pipit), kavas on 2 “Pähklipurejat”. Laste eest aitavad vanematel valiku ära teha: Mary Poppins ja Tuhkatriinu, Limpa ja Lotte. Isegi sellised nõukogudeaegsed pensionärid nagu Kessu ja Tripp on välja toodud! Hea lihtne. Vanematel, lasteaiakasvatajtel ja klassijuhatajatel pole vaja mõelda, lastest rääkimata. Nende eest on mõtlemise ära teinud teatrite müügiosakonnad, kes juhinduvad juhtkonna soovist, kes omakorda on tänu riigi kultuuripoliitikale kõige lihtlabasemas patiseisus.

Muide, üks asi, millest ma aru ei saa: KUIDAS on võimalikud välja müüdud etendused lavastuste puhul, mis EI OLE VEEL ESIETENDUNUD. Kummaline. Okei, väljamüüdud esietendus – olen võimeline aru saama. Kindlasti on huvitav näha, kuidas üks või teine materjal või teema selle või teise koosluse käes välja nägema hakkab. Ostan esikale pileti ja vaatan ära. Aga et nt. LIHTSALT Elmo Nüganeni nimi lavastaja koha peal tähendaks IGAL JUHUL kvaliteeti… Mina oleksin küll ettevaatlik…

Loomulikult on täismaja teatri jaoks meeldiv. (Olen ise külastanud ja ka mänginud etendust, kus laval oli rohkem inimesi kui saalis. Ja need polnud mingid avangardistlikud teatriprojektid… Publikut OODATI, aga mingil põhjusel lihtsalt ei tulnud. ) Aga mul on tunne, et uhkeldamine sellega, kuidas etendused on juba ENNE hooaja algust välja müüdud, on turumajandusliku pressingu tulemus, millel on KUNSTI tegemisega vähe pistmist…

Survestaja on teada. Ja nii (mul on seda väga kahju öelda) satuvadki kõik need Pipid ja Mõmmid minu koduteatri ja teiste riigiteatrite repertuaari.  On selles endale jõhkra ülbusega välja võidelnud asendamatu koha. Riigi patronaazhi all. Rääkimata komöödiatest. Või muusikalistest kontsertlavastusest.

Ärme lasku praegu sellesse spetsiifikasse, kui KERGEKOELINE on, või kas üldse on, üks või teine zhanr. Sellisest “paradiisist” nagu Saksamaal, kus vanad teatrimajad on intendantide käe all  saanud uue ja ootamatu, loojaid ja publikut rahuldava kunstilise sisu (Lugege või NO-s lavastanud Sebastian Nüblingu intervjuud: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12760:sebastian-nuebling-eesti-on-mulle-teater-no-99-&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3353), me praegu ei unistagi. Kõike võib teha, aga lavastuse sündi ei tohiks kannustada amokk, et need PEAVAD kasu tooma. Kasu sellepärast, et minu kui riigiteatri tööatja palgast moodustab ühe suurema protsendi teatrite omaosalus. Aga lisaks mulle peavad palka (ma ei taha isegi mõelda, millist!) saama veel ka inspitsent, valgustaja ja riietur. Teiste seas.

Võib küsida: “Miks te taandate kõik raha peale?”

Palun vabandust, aga KOGU süsteem selles neoliberaalses majanduses ON rahale üles ehitatud. Riigiteatrid ajavad raha taga! See ongi meie sotsiaalne projekt, see ongi meie igal uuel hooajal taas jooksmahakkav live-show “Rahaauk”.

Ma olen teadlikult edasi lükanud kõige olulisemat vastuväidet oma käesolevale “halale”. Seda öeldi mulle ka tegelikult tollel DRAAMA festivali arutelul:

“Aga keegi EI KÄSI sul selles süsteemis sees olla.”

Õige. Ei käsigi.

Tookord ma vastasin sellele väitele umbes niimoodi, et olen teatrisse jäänud TROTSIST, solidaarsusest oma kolleegide vastu ja soovist näha ära hetk, kunas see kannatus katkeb. Jama. Nagu me teame teatris “asendamatuid ei ole” ja “järjekord on Narva sillani”. Põhimõtteliselt olen ma sellega nõus.

Mina EI OLE TEEMA. Mind ärritab KODANIKUNA hoolimatus teatripoliitika suhtes.

Ma olen vestelnud ka teatriinimestega väljaspool Eestit. On riike (nt. USA), kus kunstnikuks, eriti veel etenduskunstnikuks olemine on täielik luksus. Paljud teevad seda tööd oma vabast ajast, lihtsalt entusiasmist ja armastusest teatrikunsti vastu (mis muudab nad “ASJAARMASTAJATEKS”. Suur tänu Taago Tubinale, kes mind kunagi selle väljendi mõistest aru saama ja sellest väljendist lugu pidama pani.).

Hiljuti rääkisin kolleegidega Soomest (Soome kultuurirahastamise praktikale toetudes töötasid Teatriliit, Etendusasutuste Liit ja kultuuriministeerium kunagi välja meie praeguse KÕIKIDE teatrite rahastamissüsteemi) – robustselt väljendudes on nendel samal lugu. Pärast viimast lama “ehivad” riigiteatrite repertuaari enamasti koguperemuusikalid, pisut vähem kodumaine bestselleritel põhinev algupärand. Julgemad riskivad lavale tuua ka klassikat (ehkki see on majanduslikus mõttes enesetapp). Ja nagu ka meil, tehakse selle kõige arvelt pisikestes keldrisaalides ja kolakambrites nn. undergroundi. Soome on Eestiga võrreldes suur ja hajutatud maa, Helsingis on olukord nt. Lappeenrantast erinev, aga Sirbis ilmunud artikli põhjal, tegi soomlaste teatrikülastatavuse protsent 2009. aastal Eestile silmad ette.

Pole vaja vist mainida, et ilmselgelt eristub Soome riigiteatri näitleja palk eesti riigiteatri näitleja palgast. Loomulikult, nii nagu Eestiski on Soomes olemas väiketeatrid, vabatrupid, kus näitlejad teenivad vähem, aga riigiteatri näitleja palk (mingite andmete põhjal isegi kuni 60 % kõrgem), on siiski TEINE tase.

Riike on erinevaid. Situatsioone on erinevaid. Meil EI PEA olema nii nagu mujal. Veel enam – võiksime teiste vigu vältida (Ja seda mitte ainult majanduses!). Me võiksime teha nii nagu meile, meie riigile ja rahvale kasulik on. Kuidas siis? Mulle meeldivad Kristiina Reidolvi välja pakutud ideed  selle aasta 14. jaanuari Sirbis (http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11840) meie “turvarihma” kindlustamisest. Lugege, need skeemid ei ole liiga keerulised.

Aga lisaks ei arva mina (erinevalt tõenäoliselt paljudest oma kolleegidest), et meil PEAB ilmtingimata olema sedavõrd palju riigiteatreid. Ma ei ole seisukohal, et riigiteatrite praegune arv on mingi konstant ja püha lehm, mida puutuda ei tohi. Ma olen nõus, et otsustamine, kelles on elujõudu ja potentsiaali, ei saa olla ühe reformimeelse ministeeriumi suva, aga veidi üle miljonilise rahvaarvuga ja sama hulga riigiteatritega jätkata on ikka ka  paras  ummikseis… Ma arvan, et me ei veaks välja ka siis, kui KÕIKIDE teatrite repertuaar oleks täidetud lastelavastuste, muusikalide ja komöödiatega. Muutus PEAB tulema.

Ütlen ausalt: mul ei ole mitte midagi selle vastu, et näitlejana on mul võimalik kommertsi teha. See peabki olema üks minu valikutest. Nagu muusik võib  kirjutada sümfoonia või salvestada pop-albumi…

Kui ma ikkagi oskan hästi laulda, liikuda, näen hea välja ja suudan selle kõrvalt ka rahuldavalt mängida, VÕIB minu koht olla muusikalis. Kui ma olen erakordse andega komöödianäitleja, mind motiveerib see zhanr või selle zhanri mängimisest tekkiv tulu ja mind TAHETAKSE, siis ma teen seda. Vastava tasu eest. Aga MIKS ma pean KOMMERTSI tegema PRAEGUSE palga eest ainüksi selleks, et vedada oma tööandjat suurema piletitulu ja külastatavuseni selles sotsiaalprojektis, mille autasuks on riigi poolt jaotatavad AITAd.

(Kuumenemine on käesolevaks hetkeks saavutanud vajaliku temperatuuri…)

Ja seda kõike RIIGITEATRITES!

ME RÄÄGIME RIIGITEATRITEST. AVALIK-ÕIGUSLIKEST. Selle rõhutamine võib mõne poliitilise jõu jaoks kõlada kõrvapõletikuna, aga me räägime maksumaksja raha eest TEHTAVAST TEATRIKUNSTIST. Kas see ei tundu IMELIK? Ah?

Tõde meie rahvaarvu kohta selgub 2012. aasta loenduse käigus. Ja see tõde võib olla valus: kas meid on pisut üle miljoni või jääme me miljonile alla. Kui palju ja mille tarbeks see kahanev ja VANANEV rahvas makse maksab, muutub üha olulisemaks…

Pärast toda arutelu DRAAMA-l jalutasime Noormetsaga enne “Tuulte pöörist” linnas ja ta ütles välja ühe väga olulise mõtte: (sisuliselt kõlas see nii) haakige eesti teatri küljest lahti PUBLIKU-”vagun” (püüd, nõue, vajadus, kohustus IGA HINNA eest publikut saada) ja me oleme VABAD. Vabad oma hirmudest, hädadest, kompleksidest. Vaesemad, aga vabamad…

Sügisel 2010, kui meie teatris lõppes järjekordne üldkoosolek, kus direktor meid järjekordsest keerulisest finantssituatsioonist teavitas, tuli mul koos Suumaniga pähe üks meeleheitlik, aga tõenäoliselt mõjus IDEE. (Valimised olid tulemas, ühiskond kiratses…) Meie riigi põhiseaduse preambulas on kirja pandud sõnad (mis samuti võivad mõne poliitiku jaoks, ehkki ta seda otseselt välja ei julge öelda, tekitada kõrvapõletikku): “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki /…/ mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise läbi aegade /…/”.  Nii on kirjas. Esimese lauses.

IDEE ise: mis oleks, kui arvestades valitsejate soovimatust ja julgusetust kunsti ja kultuuri organisserida, prioriteetide kandumist püsivatelt ajutistele, otsustaksid loomeinimesed teha üleskutse põhiseaduse muutmiseks.  KODANIKENA ja kõrgema võimu kandjatena (Suuman armastab sellele sageli rõhuda ja mulle see tegelikult meeldib…) on meil see õigus olemas.

Rasketel aegadel on ikka arutletud ja fantasseeritud, milline võiks maailm välja näha ilma kunsti kui selliseta. Näiteks ilma TEATRITA. Või kui näiteks kujutavat kunsti enam juurde ei tekiks…  See kõlab hirmutava ja ennekuulmatuna, aga äkki TÕEPOOLEST EI OLE kunsti vaja? Kas me oleme ilma proovinud? Võib-olla see ei pea olema imperatiiv? Äkki on TÕESTI NII, et kui pole majandust, pole ka kultuuri? Ja ÄKKI ON NII, et kui pole kunsti ja kultuuri, pole tegelikult MITTE MIDAGI LAHTI…?

Muidugi ei võtnud me Suumaniga midagi ette. Ohkasime ja vajusime tagasi oma pisut ebamugavusse, aga reaalsusega võrreldes siiski kordades meeldivamasse letargiasse… Suits ja “Pipi”.

AGA, kui ma väga aus olen, siis ma ütlen, et minu meelest on ideel siiani jumet. ..

Ma tahaksin, et see arutlus oleks kuidagi poeeetilisem, sisaldaks peale Paavo Nõgese valusa mõttetera veel kellegi teise tsitaati. Poeesiat aga paraku pole, ehkki kui näitleja sõna võtab, jäävad paljud ootama mõnd kirjandusklassikasse kuuluvat allegoorilist monoloogi. Ei. See on kahjuks väga otsekohene jutt.

Üks arvamus siiski. Selle pani kirja minu suveräänne lemmik meie poliitika ja ühiskonna mõtestajate seas – Marju Lauristin:

“Mida väiksem on rahvas, seda rohkem läheb talle maksma oma kultuuri hoidmine ja seda raskem on neid kulutusi põhjendada majandusliku otstarbekusega.”

Öelge, palun, KUIDAS see info valitsevate poliitikute ajudesse injitseerida? Praeguste, tulevaste.

Ja ma EI SAA päriselt nõus olla oma teatri juhtidede väitega, et hoolimata rasketest aegadest, me loomingulisi järeleandmisi ei tee. TEEME KÜLL.  Mitte küll professionaalsuse koha pealt – ma ei usu, et lavastajad  riigiteatrites halvemini lavastavad või näitlejad rabedamalt mängivad. Me teeme järeleandmisi MÕTTE koha pealt – teravus on kadunud, julgus on kadunud, publikule “mängitakse väga palju alla”. Väidan, et MITTE KUNAGI VAREM pole riigiteatrid oma repertuaaripoliitikas nii publikule orienteeritud olnud. Halvas mõttes.

Alustasin sel nädalal proove järjekordses suure saali “kassa”- komöödias, mille kaks esimest veebruarikuist etendust on tänu Rakvere Teatri soosuskampaaniale juba välja müüdud…

Oh.

Aga kergem hakkas. Ja enesehinnang tõusis, sest ma olen MIDAGIGI teinud. Ja ma kavatsen seda mõtet suitsuruumist kaugemale viia. Jagada.

 

*Pealkirjas viidatud “viimane” tähistab reklaamitrikki. Mõni aeg tagasi puutus kaubanduskeskuses mu silma ajakirja Intelligent Life number, mille kaanel seisis suurelt kiri “TÕNIS MÄGI VIIMANE INTERVJUU”. Ma oleksin peaaegu õnge läinud ja ajakirja ostnud…

Kes selle arvamuse läbi on lugenud,  sattus tõenäoliselt samasuguse reklaami-orgi otsa…

Antud kirjutis sisaldab vaid MINU isiklikke seisukohti.

 

Aitäh Heigo ja Sova.”

 

Sotsiaalsest parasiitlusest teatris

3. detsembril külastasin Teatriuurijate Ühingu aastakonverentsi lõpetavat lavastajate vestlusringi. Et konverentsi teemaks olid üheksakümnendate teater, siis olid vestlusringi kutsutud üheksakümnendate teatripilti oluliselt mõjutanud, kuid (enamuses) tänagi tegusaid lavastajad: Elmo Nüganen, Priit Pedajas, Merle Karusoo, Jaanus Rohumaa. Peeter Jalakas oli ka kutsutud, kuid kahjuks ta osaleda ei saanud. Kahjuks seetõttu, et Jalakas on vist üks väheseid teatrilavastajaid Eestis, kes vaevub vähemalt muljekti jätma, et teatriinimesed (ja lavastajad eelkõige) võiksid olla muuhulgas ka avalikud intellektuaalid. Imetlen Madis Kolki, kes võttis juba mitmendat korda käsile võimatu, st üritas Eesti lavastajaga mõistlikku vestlusse laskuda millegi üle, millest lavastaja võiks praktikuna enim teadlik olla: teatri taotlused ja eesmärk, teatritegemise tähendus laiemalt (antud juhul siis üheksakümnendatel). Mõned oletused selle kohta, miks Kolgi üritus seegi kord luhtus (pikitud mälu järgi taastatud tsitaatidega, mis sõnastuslikult ebatäpsed, aga mõtte annavad edasi).

Eesti teatraalid pole üldiselt tuntud väga suure enese-analüüsivõime ja eneseteadvuse poolest ja nii eilse vestlusringi kui ka mitmete loetud intervjuude põhjal võib öelda, et nad on selle üle uhked. Intellektuaalsust, eneseteadlikkust, enesemõtestamist ei peeta teatris väärtuseks. Eranditult kõik lavastajad olid vestluseks ettevalmistamata, tundus, et Von Krahli saali lavale tuldi teatriuurijate ette peamiselt selleks, et teha seda, mida eesti teatris peamiselt tehakse: end imetleda lasta. Vestlust, mõttevahetust teatri üle ei peetud oluliseks, seda oli näha nii lavastajate ettevalmistamatusest, aga ka nende kaitsvast-tõredast suhtumisest vestluse juhi ponnistustesse üritusele veidigi intellektuaalset kaalu anda. Lavastajate arvestus ka toimis, sest teater naudib Eestis nii suurt autoriteeti, et see ei vajagi selgelt artikuleeritud mõtet vundamendiks. Piisab mõtlikust žestist, salapärasest näoilmest, veidi ulakast looritatud  irooniast, et mingid mõttetud intellektuaalitsemise-taotlused suu lahti kuulava publiku heakskiitva mõmina toel eos paika panna. Tõre Karusoo: “ärge küsige minult, et ma peaksin midagi oma loomingu taotluste kohta rääkima, see oleks liiga subjektiivne”. Või siis vallatu Nüganen: “Ei tahaks üldse midagi rääkida, mõtlesin kuidagi niisama siin päeva õhtusse istuda.” Kirss tordi peal muidugi manitsev Jaanus Rohumaa, kes ilmselgelt jääb Kolgi küsimusele vastamisega jänni: “Ega kõigest ei tohigi rääkida. Need asjad (teatriprotsess jms) on nii salapärased ja keerulised, et parem neid mitte torkida”. Tule taevas appi, mõtleks normaalne (loe subjektne) inimene. Aga ei, vana kooli teatriuurija tagant reast kordab iga kuulsa lavastaja mõtte peale, “jah, täpselt nii on”, ükskõik kui abitud või vastukäivad need ka poleks.

Täpsustan igaks juhuks (mõnele jääb muidu vale mulje), et ma ei väida, et “lavastajad on lollid”, asi ei ole nii lihtne. Küsimus pole intellektuaalses suutmatuses, vaid eesti teatri programmilises anti-intellektualismis, teadlikus mõttelaiskuses, keeldumuses avada püha teatri uksi roojasele intellektualismile. Võiks ju öelda, et mis siis, kunstniku väljendusvahendiks jäägu tema kunst. Suures osas on see õige. Kunstniku õigus on olla vait. Siin on üks suur AGA ja see on järgmine: kui oled otsustanud vait olla, siis olegi vait, kui pole tahtmist midagi oma tegemiste kohta öelda, siis ära tule teatrikonverentsi vestlusringi.

Eesti teatri autoriteetsust ja populaarsust arvestades võib julgesti väita, et teatriinimesi (ja peamiselt lavastajaid, kelles nähakse teatri intellektuaalset tuuma, teatri mõtestajaid, suunajaid) peetakse arvamusliidriteks, vähemasti mingites küsimustes. Needsamad lavastajad, kes muutuvad ebakindlateks ja tõrjuvateks (ning võtavad teinekord küsimist nende tegevuse kohta juba eos nende tegevuse küsimuse alla seadmisena) ei tõrgu miskipärast tagasi, kui on vaja mõtliku näoga järjekordseid igavikulisi kulunud elutõdesid puistata (“lõpuks on kõik üks enese müümine / turul me oleme vennad ja õed” jõuti lavastajate seltskonnast vestluse ajal deklameerida), mõnikord ka selleks, et varjata oma soovimatust või suutmatust esitatud küsimusele midagi mõistlikku vastata. Mõtteselgus pole oluline, peamine on veenvus ja selle veenvuse saavutamiseks ei kardeta vajadusel kasutada oma näitlejaharidust.

Lõpuks taandub kõik aga moraalsele eeskujule, väärtustele, mida teater oma eestkõnelejate kaudu propageerib. Kui (a) üldistada (mõneti ebaõiglaselt, mõneti põhjendatult) selle ühe vestlusringi tulemused kogu eesti teatrile ja (b) seada kunstile idealistlik eesmärk muuta inimesi paremaks, teha võimalikuks moraalsem, vastutustundlikum, avatum, üllam, adekvaatsem, otsustusvõimelisem e. subjektsem inimene (kui vaadata kasvõi igapäevakeeles sõna “kunst” kasutamist väärtushinnanguna, siis võiks väita, et kunstile taoliste kõrgemate taotluste omistamine ei ole meelevaldne), siis võib väita, et teater Eestis on parasiitlik nähtus, teatraalid parasiteerivad üldsuse eksiarvamusel, et teatri näol on tegemist kunstiga, mille tunnusteks peaks olema intellektuaalne, esteetiline ja eetiline nõudlikkus. Selle teatraalse pettepoosi taha vaadates näeme aga objektsust, passiivsust, mõttelaiskust ja ohvrimentaliteeti propageerivat eluhoiakut, mentaalset korruptsiooni. Kui rääkida teatri sotsiaalsusest (veel üks tabu, mille üle praktikud ega osa uurijaistki  – “jah, õige, keegi ei taha vaadata sotsiaalset teatrit”, hüüdis õhinal vana väärikas nimekas teatriuurija tagant reast – ei taha arutleda), siis võiks alustada just küsimusest, milliseid eluhoiakuid, suhtlusmudeleid, väärtusi teater ühiskondliku arvamusliidrina levitab. Kurb on näha avalikul arutelul publiku ees vestluslaua taga autoriteetset ja kõrge tööeetika poolest tuntud lavastajat, kes lihvitud  pooside ja valmistõdede taha püüab peita oma väikekodanlikku konformismi.