Laulupeole ja loomaaeda

Veiko Märka kirjutab reedeses Sirbis lobedalt sellesügisesest Draamafestivalist. Nõus Märkaga, et festivaliprogrammi valikud jäid mitmel puhul arusaamatuks. Kindlasti ei saa nõustuda aga soovitusega, mida Märka kahe viimase kuraatori-festivali vormis peetud Draama põhjal teeb: “Kuraatorifestival kui hõrk, aga suhteliselt vähe toitev vahepala, võiks aset leida iga nelja aasta tagant. Ka olümpiamänge ei viitsiks eriti vaadata, kui need toimuksid igal aastal. Muidu võiksid repertuaari valida ikka teatrid ise, ainult selle olulise erinevusega, et ükski trupp ei valiks mitte oma lavastusi, vaid teiste repertuaarist.” Märka tekst on järjekordne tõendus sellele, et teater kultuurinähtusena paigutub (ka paljude arvustajate eestkostel) Eestis laulupeo ja loomaia vahele. Selle  käsituse järgi peaks teater pakkuma vaatajale eelkõige (1)  võimalust turvalises keskkonnas intellektuaalse pingutuseta toredaid näitlejatöid imetella (teatrivaataja võiks end tunda nagu jäätist limpsiv laps loomaaias jääkaru puuri ees) ja (2) võimalust saada emotsionaalselt ülendatud (teater peaks olema ülendav rahvapidu, konkureerima elamuslikkuselt laulupeoga). Kriitikud ja kuraatorid aga ei tohiks mingil juhul pääseda seda idülli segama, neil pole õigust sekkuda teatri ja publiku usalduslikesse suhetesse. Tulevikus võikski draamafestivali  korraldada Tallinna loomaaias – kui “igavast” kuraatoriteatrist kopp ette lööb, saab vahepeal simpanšipuuri ees elamusejanu kustutada.

Advertisements

Kultuuripopulism ruulib

2. septembri Kultuuripealinna lehes diagnoosib Eero Epner tabavalt Eesti kultuuri (minu arvates just eriliselt teatrikultuuri) ahistavast rahvalikkuse nõudest. Epneri sõnul peab kunstnik end pidevalt vaataja, meedia ja poliitikutegi ees õigustama, kui ta on otsustanud mitte alluda populistlike ootustele (nt Vabaduse Laulu ümber käinud kära). Populistlikud ootused on järgmised: (1) kunst peab olema arusaadav, mõjuma kohe, tema mõistmiseks ei pea vaataja vajama mingeid täiendavaid teadmisi; (2) kunst peab olema positiivse sõnumiga või kui pole, siis peab panema vähemalt mõtlema; (3) kunst ei tohi olla igav; (4) rahvuskriitilisus on halb, kodune on parem kui võõras; (5) psühholoogia peab olema ühetasandiline; (6) saalid peavad olema täis. Kõik, mis neile ootustele ei vasta, sildistatakse “alternatiivse” või “purkisittumisena”.

Epneril on õigus ka siis, kui ta väidab sarnast populismi valitsevat teatrikriitikute seas. Ma laiendaks seda väidet ka teatriuurijatele. Eesti ühe esiteatriuurija Anneli Saro arvustus 29. juuli Sirbis Ain Mäeotsa / Vanemuise suvelavastusele “Peko”  lõpeb nii: “Igal juhul publikut hoiti hästi ning ka etendusi raamistav laat oli ehe ja südamlik. Usute või mitte – ostsin potisetolt kausi, sain pool suitsulesta kauba peale! Paljud ütlesid, et lisaks igati meeldivale päevale-õhtupoolikule  Setomaal said nad ka täiesti erilise elamuse osaliseks. Tasus ära!”

Et kõik siiski veel kadunud pole ja et teatriuurija oskab tahte korral suveteatrile ka kaine pilguga vaadata, tõestab suurepäraselt Riina Oruaas sedasama “Pekot” teatriuurijate blogis (teater3000.wordpress.com) analüüsides. Toon selle särava lühiarvustuse siin võrdluseks tervikuna ära:

Kolm dressides jopakollat teevad puuriida taga s..nalju – äratundmisnaer
Paha peategelane punase lipuga sõjaväeautos – rahvustunded löövad lõkendama
Noor ja kaunis näitlejanna laulab kurba setu regilaulu – härdume kõik
Ott Sepp tuleb lavale – naer
Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse – ohkame nukralt
Sigarisuits külmas külgvalguses – oo, atmosfäär!
Setukeelne rokk – oh, äge!
Kirjanik sööb kärbseseeni – kunstnikud, need on ju teada imelikud
Kummitused uurivad külmkappi – lahe absurd!
Jeesus teeb puusanõksu – päris hull!
Primadonna seisatab kaunilt kesklaval ja vaatab kaugusse – oo, eesti luule!
Eestlane muretseb – äratundmisnaer
Eestlane vabandab ja koperdab – äratundmisnaer
Eesti keeles on 14 käänet – äratundmisnaer
Laval mainitakse Pavlovi koeri – äratundmisnaer … wtf???

(Suve)teater toimib sel suvel üheselt mõistetavate märkide abil – kindel märk vallandab kindla reaktsiooni. Reaktsioon seisneb enamasti lihtsakoelises emotsioonis – kõige oodatum on muidugi naer, parimal juhul äratundmisnaer, millega end ikka ja jälle, jälle ja jälle „eneseirooniliselt“ suhestada. Lihtne on elu meil siin Liivimaal! Suveteater kui lõppematu laulupidu, vabaõhumuuseum ja kodulugu?
Kahjuks puudub juba ammu iroonia, ammu ei ole enam naljakas, ka mitte päriselt kurb.
Peko“ viimasel etendusel tõusis publik heldinult püsti. Oli selge, et see ei olnud kunstielamuse mõju, vaid kollektiivse ajaloomälu märkide taaskinnitamise heldimus – jookseme nagu Pavlovi koerad tuntud signaalidele tormi, keel vestil, unustades küsida, mida need märgid tegelikult tähendavad.
… ja olemegi sattunud järjekordsesse lõksu. Mis on ühe kollektiivse ajaloomärgi tegelik tähendus? Siin oleks ainet diskussiooniks ja ambivalentseteks dialoogideks, ehk isegi lepitamatuteks dialoogideks, kui laenata metafoori kirjandusteadlastelt. Praegu ei tegeleta teatrilaval mitte dialoogide, vaid ette teada deklaratsioonide esitamisega.

Miks kultuuripopulism halb on? Sest kultuuri-inimesi peetakse tahes-tahtmata tõe-kuulutajaiks, ükskõik kui ebaeetilised, populistlikud, demagoogilised või lihtsalt laisad ja lollid nad tegelikkuses on. Neeme Järvil ja Ivo Linnal on alati õigus (ja mitte kunagi Laine Jänesel või Helen Sildnal). Populistlik kultuur taastoodab autoriteetsust kuritarvitades taunokangrolikku mugandumist, propageerib kõiki neid väärtusi, mida me poliitikute või äri puhul jälestame. Kunstnik – hea / poliitik ja ärimees – paha. Kas tõesti?