Teatrikoomiks: Noor Eesti

Advertisements

Noor Eesti

Rakvere teater / Kairi Kruus, Jan Rahman, Eva Samolberg, Siret Palju “Noor Eesti”. Lavastaja Jaanus Rohumaa, näitlevad Ülle Lichtfeldt, Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Velvo Väli, Erni Kask, Lauri Kaldoja, Maarika Mesipuu, Mait Joorits, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Margus Grosnõi, Valdeko Korkma ja Jan Lucas Videvik. Lavakujundus
Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür.

Nii kõva välilavastuse kujundust polegi varem näinud, arhitektid võiksid tulevikus veelgi usinamalt teatrikujunduses kaasa lüüa. Siuru saamisloost kõnelev lavateos tervikuna on nõrk, klišeelik, lapsik ja sellisena ebaeetiline ja kuritegelik, sest mahitab pealiskaudset lalisemist eesti kultuuriloo käsitlemisel, seega pigem võõritab publikut kultuurist.  Kogu võhm on läinud vaataja meelte loodusesse lahustamisele, kisselli keetmisele. Lapsik pealiskaudsus, millega eesti teater tavatseb olulisi teemasid ja nähtuseid näperdada (et pärast mõningat mängitsemist väikelapse kombel uue lelu järgi haarata), hakkab juba kergelt vihale ajama. Eesti teatrilavastajad kipuvad sama tihti valetama kui poliitikudki, seda võib lavastajatega tehtud intervjuusid lavastuste endiga kõrvutades üsna hõlpsalt tõendada.  Kui toodad kommertsi, siis ära tee nägu, nagu oleksid suure kunstilise üldistusega maha saanud. Selline vassimine on ohtlik, sest nii harjutatakse vaatajat pealiskaudsuse-kultuuriga, devalveeritakse kultuuri tervikuna: eestlased nimelt näivad pidavat teatrit professionaalse (kõrg)kultuuri eestkõnelejaks. Väidan, et enamik eesti teatrist ei ole professionaalne ja veel väiksem osa on kõrgkultuur. Riigitoetus ja lavakooli tunnistus ei tee veel professionaalseks kunstnikuks.

Hinne: http://www.youtube.com/watch?v=q–XlGnq8kk

Head ööd, ema.

MTÜ Mõisateater / Marsha Norman: „Head ööd, ema“, osades Helgi Sallo ja Anne Veesaar. Lavastaja Vilja Nyholm-Palm.

Arvuti ei lase millegipärast postituse juurde fotot üles laadida. Aga sest polegi hullu, sest tuntud teleteatri-lavastaja Vilja Palmi lavastuses pole suurt midagi, mida pelgalt kuulmismeelega ei ammendaks. Raadioteater, ühesõnaga. Rahvas muidugi aplodeerib püstijalu, sest Anne Veesaare tegelaskuju (epilepsiahaige elust tüdinenud naine) laseb end ometi maha etenduse lõpus ja see on nii kurb (õigemini, Helgi Sallo – Veesaare ema –  mängib selle üsna usutavalt kurvaks). Kuidas Anne Veesaare elulooraamatu pealkiri kõlaski: “Elus, see on peamine” või midagi sellist. Eluloolised paralleelid? Laval küll ta elutüdimus elutruuna ei mõjunud. Kuulasin huvi pärast ka lavastaja intervjuud Klassikaraadiole. See on uskumatu, kui palju udu ikka teatripublikule ühe lavastuse kohta aetakse. Lavastaja loetelu igasugustest probleemidest, mida lavastus uurivat, oli oma veerand tundi pikk. Vilja Palm räägib intervjuus pikalt näidendi võimalustest, aga jätab need kõik kasutamata. Ometigi –  ja ma arvan, et täitsa juhuslikult – tabab lavastus mingit olulist tõde. See argisus, olmelisus, kuhu lavastus kogu enesetapu-temaatika  (äärmiselt realistliku lavakujunduse, aga ka Veesaare kiretu mänguga – ta rääkis enesetapust samasuguse argisusega nagu ta silus diivanikatetki) surub, on midagi väga tõelist. Suremine ongi äärmiselt argine tegevus, midagi sama olmelist kui kohvitassi pesemine, poe-nimekirja koostamine või küünte lakkimine (nende ja paljude teiste argiste askeldustega täidab Veesaare tegelaskuju kogu oma enesetapuks valmistumise aja), sama triviaalne kui öelda “head ööd”. Kahju, et see tõde nii kogemata ennast tunda andis.

Hinne: 2/10