Õitseng

 
 
Draamateater / Martin Algus “Õitseng”. Lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnikud Ingomar Vihmar ja Martin Algus (külalisena), valguskujundaja Triin Suvi. Osades Ivo Uukkivi, Kleer Maibaum (külalisena), Margus Prangel, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Tiit Sukk.

 

Draamateatri “Õitseng” on muljete, meloodiate, kultuurikoodide kuhi. Boreaalse ängi pungadest puhkevad budistliku rahu õied. Eestlasliku raskemeelsuse jantlik pila. Vihmari otsingud on seekord vilja kandmas. Soovitan.

Hinne: 9/10

Advertisements

Eksperiment õhupumbaga

Rakvere teater / Shelagh Stephenson “Eksperiment õhupumbaga”. Lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Silver Vahtre. Mängivad Margus Grosnõi, Liis Haab (külalisena) või Kertu Moppel, Lauri Kaldoja, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Tiina Mälberg, Toomas Suuman.

Siiras soovitus Rakvere teatri juhtkonnale: võtke see lavastus mängukavast maha. Pole mõtet häid näitlejaid harrastusteatrile raisata.

Hinne: 0/10

Aeg ja perekond Conway

 

Foto: Tallinna Linnateater

Tallinna Linnateater / J.B. Priestley “Aeg ja perekond Conway”. Lavastanud Elmo Nüganen. Kunstnik Andris Freibergs. Osades Anne Reemann, Külli Teetamm, Evelin Pang, Ursula Ratassepp, Elisabet Tamm, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome.

Kes teatrit kunstiliigiks peab, sel pole mõtet Conway’de perekonnasaagat vaatama minna. Aga kõik, kelle jaoks teater piirdubki kostümeeritud kaunite noorte inimeste, õõnsa ohkamise, täpse ja tarmuka kulmukergitamise, hästi tempereeritud dramaatiliste žestide ja turvalise kujundlikkusega (nt vee tilkumise hääl kaduviku märgina) — minge kohe kindlasti, teid oodatakse!

Polegi Linnateatrit varem nii puhtakujulist kommertsi tegemas näinud.

Vt ka Mihkel Kunnuse artiklit säärase teatri kahjulike mõjude kohta (Kunnuse artikli võtab hästi kokku üks ta kommentaar: “Kultuurivaenulik ma pole. Pigem pean teatri (süva)kultuursust tugevalt ülehinnatuks. Enamasti on lihtsalt üks veiderdamine ja meelelahutus.. aga paljud noored näevad seal mugavat otseteed Kultuursusesse.”)

Veel refereeriksin Rein Pakku, kes 10. märtsil Vikerraadios kõlanud kultuurikommentaaris räägib eesti filmist. Ta ütleb seal midagi sellist, et head kutseoskused on pelgalt eelduseks, et kunst sünniks, aga pelgalt kutseoskustest, kalkuleerimisest, vaataja reaktsioonide ennustamise võimest ei piisa, et kunst tõesti ka sünniks. Teatri puhul pädeb sama: tehniliselt filigraanne režii on pelgalt eeldus kunstiväärtusliku lavastuse sünniks.

Hinne: 1/10

“Ma armastasin sakslast”

Foto: Siim Vahur

Linnateater / A.H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast”. Lavastanud Elmo Nüganen. Osades Külli Teetamm või Ursula Ratassepp, Tõnn Lamp või Priit Võigemast, Kalju Orro või Aleksander Eelmaa.  Kostüümikunstnik Reet Aus. Muusikaline kujundaja Riina Roose.

A. H. Tammsaare romaani „Ma armastasin sakslast” iseloomustasid kaasaegsed kui kirjaniku üht kõige artistlikumat, kunstilisemat teost. Tõepoolest, Tammsaare romaan paistab tema eelnenud teoste taustal silma keeruka, ent selgelt tajutava konstrueerituse ja esseistlikkusega. Tammsaare on eesti soost tudeng Oskari ja vaesunud saksa paruness Erika õnnetu armastuse ümbritsenud mitme jutustusraamiga, millest üks – majaperenaise kommentaarid Erika ja Oskari suhtele – võimaldab nende armastuslugu käsitleda melodramaatilise satiiri võtmes ja teine – Oskari põhjalik ja halastamatu eneseanalüüs rahvusliku alaväärsuse teemadel – allutab loo pigem Tammsaare skeptilise arutelu illustreerivale otstarbele. Nii varitsevad skeptilise eksistentsialisti Tammsaare satiir ja pessimism ettemääratusena kahe noore inimese eneseotsingute kohal. Mäletan, milline hägune süütunne mind pärast romaaniga tutvumist painas, kui vastik oli mõelda endast eestlasena pärast Oskari alaväärseid pihtimusi, kui raske leppida nende tõdemustega, mida Tammsaare julma sarkasmiga pillab. Rusuv, tume järelmaik on sel romaanil.

Elmo Nüganen astub oma lavastusega Tammsaare pessimistliku arutluse ettemääratusele vastu, võib isegi väita, et Nüganen lavastab oma ja mitte Tammsaare teksti, nii erinevad on Nüganeni lavastuse ja Tammsaare romaani kunstilised struktuurid.  Nüganen on dramatiseeringust välja jätnud satiirilise ja melodramaatilise raami – majaperenaise tegelaskuju, kel romaanis (otsekõne osakaalu arvestades) on vaata et peaosa, me laval ei näe. Ka on Oskari/Tammsaare eestluse alaväärsuse analüüsid dramatiseeringus esitatud tunduvalt väiksemas proportsioonis kui romaanis, neist saame tõeliselt aimu alles paruni (Kalju Orro) ja Oskari (Priit Võigemast) „käepalumise-stseenis“ (kuigi ka siin käsitletakse kahjuks identiteedi-teemat vaid riivamisi). Nüganeni teose kesksel kohal on elu- ja armastusejanu: nii näeme lõpupildis noort armastajapaari sisse võtvat tantsupoosi, et siis uljalt Linnateatri põrgulava pimedusse tantsida. Elujaatava, armastuse-usku manifesteerivana on Nüganen toiminud ka näitejuhina. Priit Võigemasti Oskari tumemeelsuses ja kohati liigagi püüdlikus puisuses on küll aimata Tammsaare romaani tegelast, ent ometi on erinevalt romaani-Oskarist Võigemasti rolli tasakaalukese märksa lähemal armastuse- kui orjameelsuse-organile. Külli Teetamme ja (eriti) Ursula Ratassepa Erika on aga igasugusest tammsaarelikust puisusest, eemaletõukavusest vabastatud: Tammsaare Erika ei näita koketeerivalt kintsu, ei krõbista kinos kompvekipaberitega ega flirdi Oskariga nagu kapsaliblikas kapsapeaga. Nüganeni väljakutsuv näitejuhitöö ei jäta teisiti mõistmise võimalust: tema lavastuse Erika ja Oskar on lihtsalt armunud, elu tunda janunevad rumalad noored inimesed, ebateadlikud nii oma tunnete tõelisest sügavusest kui ka aegruumist, kuhu nad tundlema on heidetud.

Lavastuse ruum on erinevalt näitlejatöödest üdini tammsaarelik. Kui Priit Võigemasti Oskari identiteediotsingud saavad näitlejatöös markeeritud (võiks öelda, et Võigemast suudab haarava osatäitmisega Oskari psühholoogiliselt vägagi isikustada) siis Põrgulava dekoreerimata, hallidest ja alasti betoonseintest õhkub rõsket, eksistentsiaalset, kivist umbisikulisust. Tammsaaret on nimetatud kriisifilosoofiks. Identiteedikriisi sümboliseeriva lavakujundusega (või siis kujundamata jätmisega) saavutab Nüganen selle, mis dramatiseeringus ja näitlejatöödes puudu jääb: tammsaare kriisifilosoofia painava kohalolu. Lavastuse aegruum on kriisiruum, eikellegimaa: vanad väärtused, vana identiteet, vana väärikus on hüljatud ja uusi pole osatud või jõutud omandada. Oskar on saamatu nii mehe kui eestlasena; rahvusliku eneseteadvusega on nagu armastusegagi, see kas on olemas või mitte, seda ei ole võimalik endale külge mõelda. Küll aga on alati võimalik võõrast, kunstlikust, mitteomasest hoiduda, loobuda, nii nagu seda teeb Oskar pärast Erikast loobumist: „Ma istusin lumele, toetudes seljaga vastu puud, ja hakkasin nutma. Ma tegin seda üsna lihtsalt ja asjalikult, nagu tahaksin kordki olla ma-ise“.

Hinne: 6/10