Ugala “Piloot”

Teater Ugala / Andri Luup “Piloot”. Lavastaja Andri Luup, kunstnik Laura Pählapuu, mängivad Tanel Ingi, Kadri Lepp, Maria Peterson, Meelis Rämmeld, Liina Olmaru, Luule Komissarov, Anne Valge, Arvo Raimo, Indrek Sammul, Martin Mill, Janek Vadi, Keir Tetsmann ja Vallo Kirs.

Üks neist möödunud aastal esietendunud lavastusist, mida PEAB nägema. Luup suudab näitlejatööde kiirendusefekti kasutamisega luua laval mängulise uurimisinstrumendi: argi- ja lavaaja kogemused hakkavad omavahel raskete veskikividena hõõrduma ja muidu trafaretsetest teemadest (võõrandumine pere-, poliitilistes ja majandussuhetes) jahvatatakse peen jahu. Kui siia lisada veel vaimukad ja tabavad keelemängud (“võtsin kiirlaenu, sest mul oli kiire” jne) ja tehniliselt täpne režii, siis ongi kergelt ionesco’liku hõnguga veenev aktuaalne omailm sündinud. Terviklik, igas märgikeeles lõpuni läbi mõeldud (suurepärane kunstnikutöö Laura Pählapuult) lavastus. Kõrgtasemel tekst. Palju õnne Ugalale ja Andri Luupile. Müts maha.

Hinne: 10/10

R. Kangro-Pool 1930. a eesti draamast

“TEATER ja draama põevad kriisi. Teatrid otsivad näidendeid repertuaari jaoks ja ei leia neid. Vanad meistrid käsitlevad aineid, mis meile mitmeti vananenud, ja käsitlevad seda vormides, mis meile samuti vananenud. Tänapäeva kirjanikud kirjutavad näidendeid küllaldaselt, aga neist haruldaselt vähesed saavad lavadel eluloomaks. Meie oma elu miljööst tulevad need uued näidendid, aga neil puudub see selgelt edasitõttav dramaatiline selgroog, mis teose teeks vaatleja vaimule haaravaks, juhtivaks, kandvaks, valitsevaks ja sellega ka ihatavaks.”

 “PEALE realismi on draama jäänud jõuetuks. Uutel pealetulevail kirjanduskunstilisil äratundmisil oli kahtlemata palju väärtusi, aga neis puudus see ramm, mis oli vajaline draama lopsakusele.”

 “Draamale teeb raskusi praegune teatrite raske seisukord; äriline vaim üldiselt ning kõikjal. Elu on raske ja materialism on kuldvasikaks, mille poole üldsus ahnelt kummardab, on sunnitud kummardama.”

 Ja see, millest Kaplinski olevat rääkinud, see udune, ümberütlev eestlaslik kõneviis:

“Meie rahvalaul ja sõnaline vanavara üldse on iseloomult lüüriline, udune-intuitiivne, ebaaktuaalne, kindlate kujudeta, suuremate sündmusteta. See iseloomustab mitmeti meie rahva hinge põhiloomust. Vist mõistame siit osalt, miks impressionismi vaimline sisu meile eriti südamete lähidale tungis ja väga kauaks seisma jäi (selleks kauasuseks on ka veel teisi põhjusi). Felix Ormussonide maailm lillelises infernos ja selle kõrval igasugust kõige parema väärtuselist lüürikat sügis- ja kevadmeeleoludest, armuvalust, erootikast, inimarmastusest jne.

Mõistagi, et meil säärases kirjanduslikus atmosfääris draamakirjandus kuidagi ei saanud nimetamisväärilist natukestki pakkuda. Pealegi et meil alul kirjanikkonnas isegi selgejoonelise eepilisuse vastu valitses mingisugune aimatav üleolek, halvakspanu, kuna realismile kalduvat joont koheldi kui mingit alamat vaimustruktuuri. Nii me mõistame, et vorm meil tõeliselt arenes kõrges kaares, aga sisu jäi sagedasti lahjaks nagu luu ja nahk. Paremini öeldult – luud ei olnudki.”

Ugala “Jürka”

Teater Ugala / A.H.Tammsaare “Jürka”; Lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Jaak Vaus. Mängivad: Peeter Jürgens, Martin Mill, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Vilma Luik, Anne Valge, Triinu Meriste, Margus Vaher, Andres Oja.

Retoorilise teatri ere näide: laval mängitakse, esitatakse teksti, ei elata teksti sisse, ei otsita loomulikkust, usutavust, vaid hoitakse demonstratiivse tinglikkusega klassikalisest materjalist teadlikult distantsi. Esteetilise võttena on see põnev, aga ainult esimese vaatuse jagu. Teine vaatus kahjuks väsis, kulminatsioon jäi tulemata, näitejuht jäi lavastuse tervik-kontseptsioonile alla. Ei teagi, kas teadlikult või mitte, aga huvitaval kombel lavastus lõppeb kolm korda, enne kui päriselt lõppeb (järjest esitatakse kolm lõpustseeni väärilist pilti).  Jaak Vausi lavakujundus rokib täiega. Emotsionaalselt tuim aga intellektuaalselt huvitav teater.

Hinne: 7/10

Avatar

Cabaret Rhizome “Avatar”. Lavastaja Jim Ashilevi. Osades Joonas Parve ja Anatoli Tafitšuk.

James Cameroni film on nägemata, sestap ei oska öelda, mil moel Ashilevi diplomilavastus filmiga suhestub. Samas töötab lavastus ka filmi nägemata: sel moel on tegemist vaimuka iroonilise kommentaariga maailma vallutanud rohelisele ideoloogiale, mis oma üllastest eesmärkidest hoolimata on ikkagi kõigest ideoloogia, mitte midagi paremat.  Ashilevi lavastus on ses osas võrreldav Andres Noormetsa / Roy Strideri “Mässajatega”, milles ka globaliseerumisvastaste eesti noorte manipuleeritavus ja idealism (loe: idiotism) püünel paljastatakse. Cabaret Rhizome’i tavapärast taset arvestades üsna korralik lavastus.

Hinne: 7/10