2. veebruaril Kirjanike Liidu maja musta laega saalis

Advertisements

Frederick e. kuritöö bulvar

Foto: Vene Teater

Vene Teater, E.-E. Schmitt “Frederick e. kuritöö bulvar”. Lavastaja Sergei Morozov (Venemaa), lavakujundus ja kostüümid Rosita Raud, ballettmeister Olga Privis, muusikaline kujundus Aleksandr Žedeljev, osades Aleksandr Ivaškevitš, Larissa Savankova, Natalja Dõmtšenko, Alina Karmazina,  Tatjana Manevskaja, Eduard Toman, Ilja Nartov, Jevgeni Gaitšuk, Sergei Tšerkassov, Dmitri Reitman, Aleksandr Okunev, Oleg Štšigorets, Nikolai Bentsler, Vadim Malõškin jt.

Korralik, well-made vene teater. Ivaškevits on nagu ikka: suur, võimas kuju, eesti teatri Liam Neeson. Tema kõrval teeb hea rolli taas Natalja Dõmtšenko (kes paistis silma ka “Kajakas”). Dõmtšenko on hetkel üks huvitavamaid, paljutõotavamaid noori näitlejannasid Eestis.

Hinne: 7/10

Põletus

Foto: Ants Liigus

Pärnu Endla / Wajdi Mouawad “Põletus”. Tõlkija Tõnu Õnnepalu, lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Rene Liivamägi (külalisena), muusikaline kujundaja Janek Kivi. Osades Carmen Mikiver, Kaili Viidas, Karin Tammaru, Sten Karpov, Jaan Rekkor, Priit Loog ja Tambet Seling. 

Liibanoni versioon Sofi Oksaneni “Puhastusest”. Tiit Palu lavastus on Liisa Smithi (Vanemuine) omast märksa õnnestunum, sest Vanemuise lavastus lasi Oksase loo melodramaatikal liugu, Tiit Palu võtab aga tragöödia võimalikkust analüüsida (snaiperi ja fotosessiooni suurepärane stseen II vaatuses). Sarnaselt “Puhastusele” on siingi naine ja tema rüvetatud üsk vennatappu lunastav ohver. Mõlemas lavastuses on äraspidist (äranarritud) antiiktragöödialikkust. Palu lavastuses jääb puudu näitejuhi pühendumusest, aga kontseptuaalselt on lavastus umbes sada korda tugevam kui “Puhastus”. Kiitus valguskunstnikule!

Hinne: 7/10

Viire Valdma “Liblika jäljed lumel”

Möödunud aasta luulekogusid sirvides sattus pihku Draamateatri näitlejanna Viire Valdma luulekogu (kogutud luuletused 1987-2010). Sahtlissekirjutajate hilistel üllitistel kipub olema kaks häda: (1) neil on sahtlikopituse hõng küljes, sest vaid avaldamine ja pideva tagasiside saamine võimaldab arengut ja värskuse saavutamist ükskõik millises loomevaldkonnas; (2) nad on sageli naivistlikud pihtimuslikud ja ülemääragi intiimsed heietused, liiga kaua ihu ligi kantuna kipub nende avaldamine viitama ekshibitsionismile. Ehk on Peep Ilmeti tark nõustamine hoidnud Valdmat nende ohtude küüsi langemast? Igatahes pole Viire Valdma tekste enamasti piinlik lugeda, keskmine tase on täiesti talutav harrastusluule ja mõni üksik tipp küündib isegi poeesia sfääri. Viimast saab öelda peamiselt tekstide kohta, kus on juletud kujundlikkusele voli anda.

nt lk 12 “Mängime kodu”

 “…Mängime kodu, kus lambaid ei pöeta

metsa läks mammuteid küttima mees

mängime kodu, kus ahju ei köeta,

kirgi vaid kütame eneste sees…”

Hoolsalt, ent leidlikult riimitud ja varieeruva rütmipildiga tekstid lahkavadki peamiselt mehe-naise suhteid. Naine on ses suhtes passiivne, ootaja, mees aga kütt või hoopis korilane nagu lk 8 esinevas luuletuses, kus naine meest metsaannina ootab: „Ootan, olen sambla moodi maas…“

 Armastus on jäänud sündimata, “sest seda udu / mis kord oli maas, sa / „meie viirukiks“ / ei suutnud teha.“ Mees on loom (lk 16): “hellitades paned nina vastu märga koonu /taltsutades alles tunned looma iseloomu“, turvatunde allikas ja hävitaja. Paaris tekstis astub Valdma doriskarevalikust veidi ilutsevalt rajalt veidi kõrvale ja siis on tulemus huvitavam, juhanviidingulik ehk isegi (lk 32):

                                  „Ma nägin sinist kassi

                                   aiavahel vahtis

                                   nägin higist neegrit

                                   Eesti passi tahtis

                                   Neeger astus tuppa

                                   ütles “Tere.”

                                   naine hülgas ära

                                   oma pere.

                                   Nägin nutvaid mehi

                                   armu palumas

                                   naisi nägin

                                   seda talumas.

                                   Eesti meeste hulgas

                                   nägin sootust.

                                   Und et oleks näinud –

                                   pole lootust.

Kui ses luuletuses on tunda ka muret isamaa pärast (mis isamaa see ilma isadeta ikka on?), siis järgmisel leheküljel läheb isamaalisus veidi käest ära, võimust võtab miina-hindilik kibestumine (lk 33): “kuid siis kui need tankiväed rulluvad Narva / kas sellise Eesti eest surra ma tahaks?”

Viire Valdma tekstide ehedaim külg näib ikkagi avanevat kehatundlikkuses – nagu näitlejast harrastuspoetessilt eeldakski:

“Verised haavad

ja kontide puru

kõdunen vähehaaval

sind vaatan alt muru.

Tahan ärgata.

Nii igal õhtul,

kui silitad kallima kõhtu

saab minust saatan

Su jäledat tegu

kui vihmauss vaatan.

 Lõppeks see juba!”

Viire Valdma on luulekogu (olgu või harrastusluulekogu) näol  leidnud väärika alternatiivi elulooraamatu üllitamisele, mis näib olevat muutunud meie avaliku elu tegelaste kohustuslikuks staatusesümboliks. Kuigi jah, luuletades võib endast mõndagi ära öelda, mida elulooraamatussegi poleks tihanud panna…

Mahhinaarium

Cabaret Rhizome “Mahhinaarium”. Lavastaja Johannes Veski, osades Charlekas, Meelis Kubo, Anatoli Tafitšuk, Päär Pärenson, Joonas Parve.

Cabaret Rhizome’il on tagumine aeg üliõpilasteatrist kunstiliseks teatriks muutuda. Ideed on head, kunstilise teatri eelduseks olev kujundlik mõtteoskus samuti, teatritehniliselt aga ollakse ikka veel amatööri tasemel. Minu nähtud lavastustest küündib elukutselise teatritegemise tasemeni vaid Johannes Veski “Avangardist”.

Jõudu tööle!

Hinne: 4/10

Maarja Kangro “Kunstiteadlase jõulupuu”

Kui eesti luule on Matrix siis Maarja Kangro on Neo “Matrixi” esimese osa lõpus: enne seda, kui tulid igavad järjed, mis avaosa võlu väsitasid, vaimustuse vaibumiseni viies. Jürgen Rooste, Kristiina Ehini ja mõne teise kõrval üks äratuntavama käekirjaga luuletajaid, üks neist vähestest eesti elavas luules, kes on oma kunstiliselt stiliseeritud mina äravahetamiseni autentselt ja terviklikult kehtestanud. Olgu argine või ülev, kohalik või klobaalne, ajalooline või olev, kõikeläbistav, kõikeomastav, kõikevalitsev Kangro-code muudab poetessi pilgu ette sattuva tema vaieldamatuks pärisosaks. Agent Smith, värise! …kurat, see Kangro on ilgelt seks. Mitte sedamoodi seks, nagu pargipingil pooleteistliitrise Limpa ja pealinna saiaga lõunastavate ehitajate jaoks on mööduv plondiin (Kangrol on poisipea ja poisipea on ehitajate seas rangelt out). Pigem mõne keskas intellektuaalseid huvisid evinud ja salaja luuletki lugenud, aga oma marraskil ja mõjutatava hinge tõttu sitta seltskonda sattunud ja seetõttu ehitusel müürijana lõpetanu salaunelm. ”Out of my league,” mõtleks see jõmmistunud hellhing Kangro kanni vahtides. Ja siis teeks kohe mingi rämeda nalja, et oma luhtunud lootuste pettumusepistet vaigistada. Kutid ümberringi hirnuvad täiega. “Vähemalt huumorit oskan teha. Hea seegi. Peaasi, et pulli saab!”