Eesti eest!

Märkasin, et olen kahe silma vahele jätnud aasta ühe olulisema kultuurisündmuse – NO-teatri lavastuse “Ühtse Eesti Suurkogu” – kajastamise. Lisaks kõigele muule (st lisaks teadmisele, et teater võib olla viies võim, kui vähegi soovib!) andis see lavastus ka aasta meeldejäänuma meesosatäitmise Andres Mäharilt. Käigem kõik perse (üks kord aastas ikka võib)!*

 

KÄI PERSE!

 

mina

see mina siin

ma tahan

ma nõuan:

 

käi perse, eesti riik

selle eest

et hoiad hinges nõuka-aegset zombistunud teatrirümpa

et sa lapid miljonitega katuseid

mille all ei valmi aastas ühtki kunstisündmuslikku lavastust

et sul puudub huvi teatrikunsti arengu vastu

et sa nimetad seda kõike kultuuripoliitikaks

 

käi perse, riigiteater

selle eest

et sind juhib turundushirm

mitte väljendusjulgus

kunstiline kreedo

või oma keel

et sa ei väärtusta loovust

vaid haised

keskpärasuse

tolmu

une

järele

et sa ei kasvata näitlejat

oma kõige väärtuslikumat vara

et sa nuumad vanu kulunud nimesid

kel pole juba ammu midagi anda

et sa ei tea 

mis nägu sa oled

mille eest seisad

et sa ei seisagi millegi eest

 

käi ka sina perse, lavastaja

selle eest

et sa lavastad tihemini kui peaksid

et sa treid kolm realavastust ja siis neljanda puhul teed natuke kunsti ka

et sa võtad vastu töid mis sulle midagi ei tähenda

et su lavastus ei püsi koos

et sa ei pane sinna oma hinge

vaid lüpsad publikut odava silmamoondusega

et sul endal ei olnud seda lavastust vaja

et sa ei austa vaatajat ei hari ei peksa teda

et sa ei piitsuta näitlejat

ei pigista tekstist viimast

et isikupära on su jaoks „publikuvaenulik kunsti-panemine

parem teen ikka seda well-made asja“

et sa ei mõista oma loomingu kohta midagi mõistlikku öelda

et sul ei olegi midagi öelda

et sa ei oska inimestega käituda

et vähimagi kriitika peale lased sa püksid avalikult täis 

et sa ajad onupojapoliitikat

oled türann või intrigant

ja arvad nagu oleks see kõik sinu suure kunstnikuhinge kaasanne

või privileeg

milleks sulle suur kunst

kui sa ise jääd nii kuradi väikseks?

 

ja sina, näitleja, käi perse

selle eest

et sa oled juba ette alla andnud

et teatrikoolis on su esimene mõte „millisesse teatrisse tööle saaks?“

ja mitte „millist teatrit ma teha tahan?“

et sa ei loo teatrit

vaid mängid seda

ei mässa

ei vaidle lavastajaga

vaid teed oma asja tuimalt ära

et sa loed proovis Kroonikat

et sa tahad esikaanele ja seriaali

et sa lähed pohmas peaga lavale

et sa ei anna endast igal etendusel maksimumi

et sa piilud aralt publikusse: „kas teile ikka meeldib?“

et sind ei huvita

mis maailmas toimub

vaid sulgud oma väikekodanlikku mulli

müüd telekas vorsti

talud andetust

tajud et oled saanud selleks

kelleks sa kunagi kartsid saada

aga ikka istud teatris

„sest teater on mu kutsumus“

 

käi perse, dramaturg

selle eest

et oled alalhoidlik ja provintslik

et sa ei ärgita teatrit

uuenema

avanema

sekkuma

vaid klammerdud

hubase kommertsi

koduste klišeede külge

 

teatriuurija, käi perse

selle eest

et sa oled vagur ja villane

kõrk ja keskpärane

et nimetad end teadlaseks

aga tunned uurimisobjekti vastu haiglast ihalust

ja hoidku jumal

kui mõni halba julgeb teatrist arvata

sest siis „ta ju ei armasta teatrit”

 

perse käi, kriitik (jah, ka sina, Oidsalu)

 selle eest

et sa serveerid elamusi analüüsi asemel

et su tekst ei ütle midagi uut teatri kohta

et praktikud ei saa sust aru

et sa ei tea

mida kuradit sa üldse teatrist otsid

et sa hämad ei viitsi süveneda

räägid endale vastu

varjad kallutatust

ilustad sula sitta

sest see meeldib sulle

sest see on su sõbra sitt

sest et oled

kaotanud haistmismeele

 

ja sina, teatrikülastaja, käi perse

selle eest

et sa kulutad end päev otsa oma vaimuvaest tööd tehes

aga teatrisse tuled lõõgastuma

et sa ei viitsi mõtelda

et sa väljendad elamusi infantiilselt

et sa arvad et heal teatril on vähimatki pistmist meeldivusega

et sa ei tee vahet kunstilisel taotlusel ja manipulatsioonil

et sa aplodeerid kolm korda sest nii on kombeks

et sa ei lülita telefoni välja

mölised etenduse ajal

ei kasuta köhakompvekke

et tuled teatrisse et näida väärikana

et tuled teatrisse ja muuhulgas ka vaatad teatrit

et sa ei tule teatrisse

kui seal ei mängi tuttavad nimed

et sa oled mõttetu homo erectus:

„sest on imelik istuda

kui teised püsti aplodeerivad“

et sulle ei meeldi NO-s ja Von Krahlis

„sest seal tehakse roppusi“

aga mujal naerad tilga püksi

kui lavalt „käi perse“ kuuled

et sa arvasid

et ühtsest eestist saab erakond

mis sul viga on

miks sa üldse teatris käid?

 

käi perse, ühtne eesti

selle eest

et sul polnud pärast viiendat valimiskooli klippi

enam midagi öelda

et vajaduse tabamine ei ole idee vaid PR

et ärevil poliitik lahkus saalist kergendustundega

et ma tunnen

et sa hoolid must

kui ütled “käi perse!”

________________________

* Käi perse, Siim Nurklik, toeka panuse eest!

Advertisements

Kas ma olen nüüd elus?

Draamateater / Siim Nurklik “Kas ma olen nüüd elus?” Lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Liisi Eelmaa (külalisena). Osades Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel,  Sten Karpov (Pärnu Teater Endla).

Ei ole elus. Nurkliku sõna kannab kogu lavastust. Lagle pole oma asja lõpuni mõelnud / teinud. Kahjuks.

Hinne: 4/10

Idioodid

Von Krahli Teater / Lars von Trier / Juhan Ulfsak “Idioodid”. Lavastaja Juhan Ulfsak. Dramaturg Anni Ojanen. Videokunstnik Emer Värk, kunstnik Juhan Ulfsak. Laval TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu Von Krahli kursus: Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Siim Sups, Ragne Veensalu ja Kirsti Villard.

Hiljuti Postimees Online’ist loetud teatrijuhtide vastused küsimusele “Kas eesti teater on marginaliseerumas?” oli valgustav lugemine: demagoogia ja dogmatism näib juhtivate kultuuriaparatšikute (kahjuks ka Tallinna lavaka juhataja) suus end sama kodus tundvat kui kirutud riigiisade omiski. Peaasi, et keegi midagi (halvasti) ei arvaks. Et ei küsitaks. Küsimusi. Juhan Ulfsaki juhendatud “idioodid” julgevad endilt väsimatult küsida ja see ongi ehk kõige väärtuslikum oskus, mida tudengitele koolist (ükskõik millisest) kaasa anda. Näitleja, kes ei küsi endalt iga päev “miks ma seda teen”, kes ei ole iga jumala hommik proovi minnes valmis võimaluseks, et ta õhtuks on küps teatrist loobuma, sest tal pole enam kellekski saada, midagi öelda või ta lihtsalt saab liiga hästi aru, miks ta seda teeb… see on surnud näitleja, kes teeb surnud teatrit. Selleks, et kusagil Viljandis näitlejaks õppida, peab tõesti olema “idioot”. Kõik seda ei suuda. Respect.

Hinne: 9/10

Osnap

Eesti Draamateater / Paavo Piik “Panso”. Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Ursula Vanamölder, osades Mait Malmsten, Raimo Pass, Tiit Sukk, Maria Avdjushko.

Mait Malmstenilt aastapreemiat vääriv nimiosa. Eesti teatrile oluline tekst, sest liiga tihti tahaks teatrisaalis karjuda: “ei usu!” või et “valmisolek on kõik!” Liiga palju on meil ennast täis, rammestunud, surnuks küpsetatud valmisteatrit, mille jaoks ka publik on juba ette valmis. Mitte sellist valmisolekut ei pidanud Voldemar Panso silmas. Kõrge hinne läheb peamiselt Malmsteni osatäitmise arvele…

Hinne: 8/10

 

Võtame uuesti e. lavalised segadused NO-teatris


NO99 / Michael Frayn “Võtame uuesti!”. Lavastajad-kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Osades Sergo Vares, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Tiina Tauraite (Von Krahli Teater), Eva Klemets, Risto Kübar, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv.

Käisin vaatamas läbimängu, seega lavastust hinnata pole sünnis. Vast niipalju võib öelda, et NO-teater on teater, kus juba pelgalt punane eesriie mõjub metateatraalselt. See eesriide metateatraalne mõju on ka ainuke asi, mis NO lavastust mõnest Draamateatri või Vana Baskini hittkomöödiast eristab. Aga just võime tekitada pelgalt eesriide olemasolust teatrisündmus teeb NO-teatrist selle, kes ta on: teatri, mis on suurem kui tema repertuaar. Ja veel: Risto Kübari kehageenius leiab taas rakendust.

Kajakas

Vene Teater / Anton Tšehhov “Kajakas”. Lavastaja Artjom Nasõbulin (Moskva), kunstnik Jevgenia Demidenko, muusikaline kujundaja ja helilooja  Aleksandr Žedeljov. Osades Tatjana Manevskaja, Natalja Dõmtšenko, Aleksandr Sinjakovitš, Oleg Rogatšjov, Juri Žilin, Sergei Tšerkassov, Vadim Malõškin, Jelena Tarassenko, Aleksandr Kutšmezov, Anastassia Tšubina, Anastassia Djatšuk.

Viibisin etendusel koos keskkooliõpilastega. Nasõbulin on teinud “Kajakast” noortelavastuse, mis iseenesest on tekstitruu lähenemine, sest “Kajaka” kangelased ongi verinoored inimesed. Ja tõesti, tuleb uskuda Vene Teatri kodulehekülge ja Nasõbulinit: ses näidendis on midagi väga punki, noortepärast, aktuaalset. Head esitused Dmitri Kosjakovilt (Trigorin), Natalja Dõmtšenkolt (Maša), Vadim Malõškinilt (Medevenko) ja Aleksandr Sinjakovitšilt (Treplev).

Hinne: 7/10

Sammumisi / Krappi viimane lint

Draamateater / Samuel Beckett “Sammumisi / Krappi viimane lint”. Lavastaja Rein Oja, osades Ain Lutsepp, Kaie Mihkelson, Ester Pajusoo.

Sammumisi lavastatud Beckett. Vahva oli kuulda Ester Pajusoo häält, arvata, et see tuleb lindilt ja siis etenduse lõppedes avastada, et Pajusoo oligi ise seal, kulisside taga, otse-eetris oma tütrele (Kaie Mihkelson) sõnu peale lugemas. Mihkelson hea, Ain Lutsepp mängis veidi üle. “Krappi viimase lindi” puhul on oluline, et mõlemad (nii vana kui noor) Krapp oleksid laval üksildased. Mõlemad Krappid olid aga lavastusest teadlikud. Teatraalsus sõi üksilduse ära.

Hinne: 6/10