Oraatorid / Avangardist

Cabaret Rhizome. Lühilavastused “Oraatorid” ja “Avangardist. Lavastajad vastavalt Peeter Rästas (külalisena Rakvere teatrist) ja Johannes Veski. Osades Anatoli Tafitšuk, Päär Pärenson, Joonas Parve, Ajjar Ausma.

Peeter Rästa “Oraatorid” on omamoodi alkeemiline eksperiment: mis saab siis, kui üks riigijuht teisele suhu kuseb? Või kui Martin Luther Kingi legendaarset kõne “I have a dream” Google’i “keele-tööriistaga” lahustada? Rästa lavastust õilistab alkeemiku idealism ja nagu kõigil alkeemikuil, tuleb ka Rästal pettuda: ei muutu poliitiku jutt kuse sees kullaks ega suuda isegi Google’i geniaalne tõlkemasin Martin Luther Kingi sõna võimu lahustada. Sõnaga: hea idee, aga lavastus end kehtestada ei suuda, seda saadab lootuseta katsetamise vaim.

Hinne: 5/10

Johannes Veski “Avangardistis” püüab UFO-maski ja palja noksiga Tafitšuk modernistlik-avangardistlikule tõsimeelsusele taha keerata, saabudes “päramootoriga” masinal lavale nagu persekukkunud deus ex machina. Leidliku huumoriga laetud lavastus.

Hinne: 8/10

Sisaliku tee

Foto: Lauri Kulpsoo

Tartu Uus Teater / Ivar Põllu “Sisaliku tee”. Kunsnik Kristiina Põllu. Mängivad Katrin Pärn, Kristel Leesmend, Nero Urke.

Üks selle aasta kohustuslikest lavastustest. Vaimukas, tabav, teraapiline kommentaar praegusaja kultuurisituatsioonile. Tartu Uus Teater / Ivar Põllu / Nero Urke (lisaks “Sisaliku teele” meenutagem “K. Irdi”) on selle aasta tipptegijate hulgas. Kahju ainult, et nad majanduslikult harrastusteatri tasemel on sunnitud tegutsema.

Hinne: 9/10

Hiiliv teatriuuendus?

Püüan enese jaoks lõppevat teatriaastat selgeks mõtelda. Mis jääb pinnale, mis põhja? Mõjukuse ja nähtavuse osas on “Ühtne Eesti” aasta konkurentsitu dominant ja nagu Alvar Loog viimase “Keskus’i” teatriloos mainib, on eesti teatris end sisse seadnud kodanikutunne ja seda mitte ainult kodanikuharidusliku teatri tuleku, vaid “kodanikualgatuse korras” st väljaspool institutsionaliseeritud kultuuri tehtava teatri (Tartu Uus Teater, Oma Lava, Polygon jt) oluliseks muutumise tõttu teatripildis. Mulle tundub siiski, et teatrikunstiliselt pole teatriaasta dominant mitte tärkav kodanikutunne, vaid metamodernistlik nihe teatriesteetikas. Metamodernistlik kultuurikäsitus (mida oma värskes essees “Notes on Metamodernism”  – veebis kättesaadav- esitlevad Hollandi autorid Vermeulen ja den Akker) üritab korrastada ja hõlvata arvukate postmodernismi-järgse seisundit tähistavate terminite (uus-siirus, uus-romantism, digimodernism, pseudomodernism, hüpermodernism, automodernism, peformatism, altermodernism) rägastikku. Metamodernistlik käsitus kuulutab postmodernistliku ajastu lõppu, kuigi tunnistab nii modernismi kui postmodernismi suundumuste jätkumist, tõdedes samas, et kultuuriosuti (kui selline asi eksisteeriks) ei osuta enam post-modernse suunas, vaid ontoloogilises tähenduses võngub modernistliku entusiasmi ja postmodernistliku iroonia, lootuse ja melanhoolia, naiivsuse ja kõiketeadmise, empaatia ja apaatia, ühtsuse ja apaatsuse, totaalsuse ja killustatuse, selguse ja mitmetähenduslikkuse vahel. Metamodernne seisund on “ühtaegu nii modernne kui postmodernne ja mitte kumbagi neist”. Seega, kui (1) ajalooliselt järgneb metamodernism post-modernismile, siis (2) ontoloogiliselt on metamodernsus “pinge või pigem dilemma modernse tähenduse-iha ja postmodernse skepsise vahel” ning (3) epistemoloogiliselt on metamodernne seisund ühtaegu nii modernistlik (idealistlik) kui ka postmodernistlik (küüniline) ja tervikuna mitte kumbki neist. 

Mina ise seda postmodernistliku künismi ja modernistliku idealismi kooseksistentsi ilmtingimata pingeliseks ei nimetaks, Eesti teatri värskemaid lavastusi vaadates tundub mulle, et metamodernistlikke teoseid iseloomustab pigem postmodernistliku künismi  teadlikkus modernistlikust idealismist ja vastupidi, mis väljendub lavastuses demonstreeritava teadvustatusena teise (vastavalt kas siis post-modernse või modernse seisundi) kohalolust, nähtugu kohalolu siis kohal oleva teise aktsepteerimises või teadlikus eiramises.

Teadvustatusest metamodernismi eeldusena kirjutab ka Raoul Eshelman kirjeldades (Vermeuleni ja den Akkeri poolt metamodernistlikuks peetavat) performatistliku raamistamise võtet: “teid (s.o. vaatajat – minu märkus) sunnitakse end samastama millegi ebaveenva või uskumatuga… tunnetate sunnijõudu, mis seda samastamist tingib ja samas intellektuaalselt jääte teadlikuks argumentide tingimuslikkusest”. Eshelman kirjeldab siin vaataja teadlikkust oma (vastavalt kas idealistliku või küünilise) skepsise kohalolust, mida mingi võttega või “sunnijõuga” vaos hoitakse. Nimetaksin seda vaataja skepsise lepitamiseks, kuivõrd kahtlen, kas vaatajat on võimalik “sunnijõuga” samastuma ja oma skepsist alla neelama panna. Seega eeldab metamodernistlikkus, et (1) teosest ilmneb teadvustatus teise (vastavalt post-modernistliku künismi või modernistliku siiruse) kohalolust, mis teeb võimalikuks künismi ja siiruse üheaegsuse teoses; ning et (2) vaataja teadlikkust oma skepsisest suudetakse vaos hoida, st lepitada.

Eesti teatri metamodernistlikud lavastused kasutavad erinevaid teadvustamise ja skepsise lepitamise võtteid. Näiteks “eesti uus-siira teatri isa”, Uku Uusbergi lavastusted “Pea vahetus” (NO99-s) ja “Jõud” tekitavad post-modernistlikult mängulise ja küünilise teise kohalolu seeläbi, et neis heidab Uusberg oma alasti ja haavatava romantilise meelelaadi post-modernistliku skepsise meelevalda. Vaataja skepsist hoiab Uusberg vaos oma banaalset siirust, lihtsust, südamlikkust sakraliseerides (selleks kasutab ta koorilaulu).

Selliseid “teadvustatust” kandvaid, st metamodernistlikke lavastusi oli 2010. a Eestis veel:  Theatrumis Lembit Petersoni “Planeet” ja Andri Luupi “Fööniks”, Von Krahli “The End” (ma “Idioote” pole veel näinud, aga  von Trieri filmi näinuna kahtlustan sellegi puhul metamodernismi), Diana Leesalu lavastus “Suur mees juba” Tallinna Linnateatris, aga ka Andres Noormetsa “Stockmannid” Viljandi “Ugalas” ja “Tuulte pöörises” Rakvere teatris.  Neis lavastusis näeme teadlikkust postmodernistlikku künismi ja modernistlikku idealismi koosolu võimalikkusest, nad seeläbi ühtaegu modernistlikud ja postmodernistlikud, olemata tervikuna kumbagi. 2010. a on tundub olevat eesti teatrile metamodernistliku teatrikeele tuleku aasta. Aga sellest kõigest ehk kunagi hiljem pikemalt.

“Äärmiselt piinlik”

 

  

Vana Baskini Teater / Derek Benfield “Äärmiselt piinlik”. Lavastaja Eero Spriit, kunstnik Jaak Vaus. Osades Liina Tennosaar, Egon Nuter, Janek Sarapson, Alice Kirsipuu, Anne Paluver või Kaia Skoblov, Väino Laes, Ene Järvis ja Jüri Karindi.

 Vana Baskini Teater on aus teater. Erinevalt mitmest riigiteatrist ei tehta ses majas nägu, et tegemist on kunstiga, kuigi tase on võrreldav. Eesti teatri tõekuulutajaks on vana Baskin osutunud. Kindlasti lugege ka Alvar Loogi artiklit viimasest KesKus’ist pealkirjaga “Kultuur kui kohatäide”.

 

 

 

Härra Biedermann ja tulesüütajad

Foto: Rene Suurkaev (Eesti Päevaleht)

Tallinna Linnateater / Max Frisch “Härra Biedermann ja tulesüütajad”. Lavastaja Kristjan Üksküla, kunstnik Aime Unt, tõlkija Aleksander Kurtna. Osades Argo Aadli, Veiko Tubin, Allan Noormets, Rain Simmul, Piret Kalda ja Helene Vannari.

Lavastuse konservatiivsus  ei üllata: Kristjan Üksküla eelmised lavastused (“Kiivad armastajad” Dominiiklaste kloostris ja kaks lühikest Tšehhovit lavaka lõpulavastuses “Pikk pink”) andsid aimu noore lavastaja harvaesinevast süvenemistahtest ja uurivast natuurist. Biidermeierlikku detailitruud lavakujundust ja traditsioonilist näitlejarežiid kohates tekib korraks soov isegi põlglikult “väikekodanlik” mühatada, kuid seda ei võimalda tekst. Üksküla läheneb väikekodanlusest võrsuvat tõusiklikkust peenelt analüüsivale tekstile eriti külma närviga. Lavastaja jääb oma “igavale” lähenemisele truuks, ei hakka trikitama, hoidub ülemäärasest karikeerimisest, kohtleb haletsusväärset tõusikut Biedermanni empaatiliselt ja taktitundeliselt. See näitab, et noor Üksküla ei tulnud teatrisse selleks, et publikule iga hinna eest meeldida (nagu see noorte ja kahjuks ka mõnede keskeas lavastajate puhul pahatihti on). Lavastust saadab tõsise ja keskendumisvõimelise inimese uuriv pilk, mille teravik aegamööda Linnateatri publikusse (mille hulgas, mulle tundub, ka üsna palju Biedermanne istub) pöördub. Ka minus endas istuv tõusik hakkas ebamugavust tundes nihelema. Urmas Lennuki “Vargamäe varjus” ja Von Krahli “The Endi” kõrval üks tugevamaid, terviklikemaid lavastajatöid sel aastal. Noorele Ükskülale tasub otsa vaadata.

Hinne: 9/10