NO99 – UNTITLED

Teater NO99, “Untitled”. Lavastaja Lauri Lagle (Eesti Draamateater), kunstnik Liisi Eelmaa, osades Inga Salurand, Eva Klemets, Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints.

Boratit tsiteerides: “this suite is not black”. Laglel on vormitundlikkust, aga algmaterjal on kahjuks käest libisenud, sünergiat apolloonilise ja dionüüsilise alge vahel pole, tulemus seetõttu naiivse- ja lamedavõitu. Üllatav on Päevalehes loetud kiitus teemal “kui armsasti autokapoti alt roosasid õielehti purskab”.  

Hinne: 5/10

Advertisements

Tule eile meile

Teater Vanemuine, “Puhastus”. Autor Sofi Oksanen, tõlkija Kalju Kruusa, lavastaja Liisa Smith (London), kunstnik Marge Martin, muusikaline kujundaja Jaan J. Leppik. Osades Marje Metsur, Liisa Pulk, Maarja Mitt, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Maarius Pärn.
Puhas näide fallilisest teatrist. Teksti naiivsust, tendentslikkust on lavastaja sotsrealistlikust/rahvateaterlikust võltspaatosest kantud laad veelgi võimendanud. Lavastaja võimetust teemaga adekvaatselt suhestuda demonstreerib ka koomiliseks kiskuv (lavastaja muudetud) lõpp. Kui näitlejatest keegi usutavalt mõjus, siis oli see nooruke Maarja Mitt. Pärast “Puhastust” tundub kõik muu sel aastal etendunu geniaalsena.

Hinne: 0/10

NO99 – “Tallinn – meie linn!”

Ärastatud vanalinnapäevad

Meelis Oidsalu

Sirp, 22.10.2010

Teatri NO99 „Tallinn – meie linn”, töörühma liikmed Eero Epner ja Tiit Ojasoo, giid Eva Klemets. Esietendus 29. IV Tallinna vanalinnas. 

Teatri NO99 vanalinnaekskursioonilt-aktsioonilt lahkudes kuulsin pealt kahe kaasekskursandi nurinat. „Kas linnaekskursiooni vormis  esitatud sarkastiline poliitkriitika on kuidagi väärtuslikum ajakirjanduses niigi levinud sõimust poliitikute aadressil?” küsis üks. „Miks peaksin NO -teatri giidi järel tervelt poolteist tundi ühe keskerakondliku linnavalitsuse ärastatud vanalinna maja juurest teise juurde kõmpima, kui olen meedia vahendusel nendestsamadest kriminaalsetest tõsiasjadest juba tüdimuseni kuulnud?” virises teine vastu. 

Tõepoolest: NO-teatri vanalinnaekskursioonaktsioon „Tallinn – meie linn”, mille käigus vaatajaid ühe ärastatud objekti juurest teise juurde talutatakse, ei paku ekskursantidele uusi paljastusi iidse pealinna korruptsioonialti valitsuse kohta. Me ei saa jalutuskäigu jooksul Tallinna vanalinnas ka teatrielamust, sest „Tallinn – meie linn” on metakultuuriline sündmus, millega Walter Benjamini vaimus uuritakse linnakeskkonda kui kogukondliku mitteteadvuse peegeldajat. „Paigad on käsitletavad hoidlatena, mis talletavad meie mälu,” on arvanud Walter Benjamin.* Tallinna vanalinn kui kollektiivne mäluhoidla ongi NO -teatri aktsiooni tegelik lava. Vaatajaid ajalooliselt väärtuslike, ent poliitmahhinatsioonide käigus ärastatud vanalinna majade juurde talutades demonstreerib NO-teater vanalinna ühelt poolt kui linnakodanike  poliitilise osavõtmatuse, apaatia, turistimentaliteedi materialisatsiooni, teiselt poolt kui linnavalitsuse poolt täis roojatud kogukondlikku mälukonteinerit.       

Selle aasta Tallinna vanalinnapäevade tunnussõnaks oli „teatraalne”. „Tallinn on linn, milles … ajalooliste arhitektuursete kulisside keskel ja taustal on ahvatlevad sellised  teatraalsed ettevõtmised nagu stiilipeod ja rollimängud … Tänavused vanalinna päevad toimuvadki deviisi all „Teatraalne vanalinn”. Selles on üleskutse mängulisusele ja loovusele,” lausus linnapea Edgar Savisaar tervituskõnes. Need lausungid võiksid vabalt pärineda ka NO-teatri linnaekskursiooni kavalehelt, tõsi, siis juba keskerakondlikku valitsemistava osatavas, sarkastilises võtmes. NO-teatri aktsioon astub linnavalitsuse linnaruumi anastava paatosega  dialoogi: sellele viitab ekskursioonimarsruudiga kavalehel märge, millest nähtub, et kasutatud on 2010. aasta vanalinnapäevadeks linnavalitsuse koostatud vanalinna kaarti.     

Erinevus nende kahe (linnavalitsuse oma ja  NO-teatri poolt kasutusse võetud) kaardi vahel ei ole kartograafiline: vahe on objektides, millele kaardil numbriga osutada on võetud. Kui linnavalitsuse kaardil on nummerdatud teatrimaju, siis NO-teatri kaardil osutatakse poliitteatri toimumispaikadele. NO-teatri aktsiooni eesmärk on seega mälutopograafiline: see on retk mööda parteipoliitiliste mahhinatsioonide valedevõrgustikku, mida on püütud peita teatraliseeritud valitsemistavaga; see on võitlus  teatraalsuse ja kultuuri (teatri) kui poliitilise mahhinatsiooni looritamise vahendi vastu; see on võitlus linna esitlemise monopoli vastu. Sähke, siin on teie teatraalne vanalinn! Tõsi, retk ise võiks ehk olla tundlikumalt välja mängitud. Eva Klemets esineb ekskursiooni alguses sümpaatse, heatahtlikkusest ja entusiasmist pakatava giidina, ent see võlu kaob juba esimese peatuspaiga, Tallinna Linnateatri  lavaaugu juures, kus puhtsüdamlikkusesse mähitud giidikuvand asendub alasti irooniaga. Tekst annab juba niigi kõik hoiakud kätte ja sestap oleks olnud põnevam jälgida dialoogi optimistliku, süütu, tütarlapseliku esitusviisi ja esitatavate faktide kuritegeliku sisu vahel: tulnuks ehk paremini esile see kole enesestmõistetavus, millega me, tallinlased, igasuguse poliitilise kräpiga lepime. 

Enim rõõmustab mind aga teadmine, et meedias levinud arvamusist hoolimata pole Ühtne Eesti oma tegevust lõpetanud. Tiit Ojasoo teatripartei on tulnud suurkogu saalist tänavaile, Ojasoo teater peab Tallinnas (ja järgmisel aastal kuuldavasti ka Tartus) aktiivset  partisanisõda kõige selle vastu, mida kevadel Saku suurhallis ilmseks etles. Üks kõigi, kõik Eesti eest!       

* Vt pikemalt Benjamini topograafilisest mälukäsitlusest: Mari Läänemets, Mäletavad kohad. Rmt: Koht ja paik / Place and Location I. Toim Kaia Lehari, Virve Sarapik, Proceedings of the Estonian Academy of Arts, Tallinn 2000, lk 63–69. 

Mehed lumes – livin’ on the edge

 

Von Krahli Teater, “Mehed lumes”. Kontseptsioon ja näitlemine: Mart Koldits ja Kristjan Sarv.

Sümpaatne lavastus, mis lavakorralduslikku sekeldamisse kaduma kipub (liiga palju askeldamist näitamisega võrreldes). Vormi tasandil üritati fiktiivset ruumi lekkima panna ja kohati see täitsa õnnestus: reaalsus voolas, tilkus (veena) ja jooksis saba liputades (päris, elusa sülekoerana) väljast (laest ja ukse vahelt) kõledasse teatriruumi sisse.  Põlvkondlikku spliini (mida kodulehel lubatakse) mina lavastusse sisse lugeda ei osanud, küll aga meheks-mängimise valu ja vaeva. Mees peab olema tegelane, heeros või siis vähemalt kõrvaltegelane mõnes heroilises saagas. Mees ei saa olla lihtsalt mees, ta ei saa endaga kontakti muul moel kui end heroiseerides. Iga elatud päev olgu kangelastegu. Mees peab veel mõtlema selle lavastuse peale.  

Hinne: 6/10