Seksiskandaal tegutseb jälle!

Delfi veergudelt tuntud Seksiskandaal on nüüd otsapidi ka Sirpi kolinud. Noor semiootik Mihkel Kunnus nuhtleb tänases Sirbis vananevaid meeskriitikuid (Peeter Helme, Jürgen Rooste, Meelis Oidsalu) selle eest, et nad Tuuli Tauli luulekogu arvustades “on eelistatud tugineda impulssidele, mis pärinevad märksa demokraatlikumatest organitest kui aju”. Artiklis on küll mõned selgeks vaidlemist vajavad vasturääkivused , ent sellest hoolimata on Kunnus toonud unisesse kirjandusretseptsiooni kauaoodatud värskust.  Soovitan lugeda

Ahjaa, tänasest lehest leiab ka selle aasta suveteatri ülevaate, millest (nagu õudusega eile avastasin) on välja jäänud NO-teatri poliitsatiiriiline linnaekskursioon “Tallinn – meie linn”. Teen selle võla tasa mõnes oktoobrikuu Sirbis.

P.S. “I did not have sexual relations with this woman!”

P.P.S. Vastus mu blogikontole saabunud küsimusele “Millised vasturääkivused?” (Kunnuse tekstis esinevad):

Ma saan aru, kust Kunnuse viha pärit on ja põhimõtteliselt nõustun temaga, et Eesti kirjanduse retseptsioon vajab korrastamist, mitmekesistamist ja ebaisikustamist (desensitiviseerimist), aga antud juhul jääb mulje, et autor on veidi jõusaalis käinud ja soovib nüüd esimese ettejuhtuva poetessi peal oma jõudu näidata, või et tal on haamer pihku sattunud ja seetõttu näeb igal pool naelu. Vasturääkivustest kõneldes tuleks alustada sellest, et autor viljeleb ise sedasama praktikat, milles ta kogu maailma süüdistab. Autor näib Tauli luule analüüsil lähtuvat Tauli isikust ja tekstinäidetes justkui otsib kinnitust oma kuvandile sellest isikust.
Üks häda Kunnuse teksti juures on see, et ta poleks nagu kuulnudki, et kriitikalgi võib olla erinevaid “tõestrateegiaid”. Üks võimalus on läheneda luulele puht vormitehniliselt (seda näib Kunnus üldse ainsaks võimaluseks pidavatki). Teine võimalus on käsitleda luulet (Märt Väljataga sõnu kasutades) autori enesetehnika ilminguna, mis just eeldabki seda Kunnuse poolt vihatavat eneseluulenduslikkust. Veel: Kunnus süüdistab kriitikuid selles, et Tauli luule puhul ei tehta vahet tekstidel ja tema võluval isikul. Samas väidab ta, et luuletustes esineb Taul minajutustajana, mis on väga kummaline väide, sest teksti subjekt ei ole kunagi inimene, vaid ikka tekstuaalne autor.  Vaielge vastu, kui teisiti arvate. Kokkuvõttes olen rõõmus, et Kunnus kirjutab, tegemist on vahedat stiili harrastava autoriga, kes küll kahetsusväärsel kombel oma vaimukuste efektsust tunnetades lahmiv tundub olevat.

Advertisements

Ahmadinejad ja Antigone

EIleõhtune Iraani Mungu-nimelise teatritrupi “Caligula” Draamateatris täitis oma eesmärgi sajaprotsendiliselt. Seda juhul, kui eesmärgiks oli publikule puust ja punaseks teha, kui igav ja piinav on Iraani poliitteater tavalise iraanlase silme läbi: lavastaja Homayun Ghanizadeh laseb publiku kolm tundi (vaheaegadeta!) jälgida metoodilist ülemängimist (näitlejate keha- ja lavakõne meenutab ühelt poolt mõnd väga traditsioonilist – ehk Iraani enda? – arhailist teatrikultuuri, teisalt hoopis Mehhiko teleseriaali), monotoonsus ja piiratud võttestiku korduvus tapab. Efekt on sama, kui kuulaks kolm tundi järjest kahetuurilugu. Eesti teatrist tekkis paralleel Toompere “Kirsiaiaga”, kus lavastaja samuti (Madis Kolgi sõnu kasutades) üritab oma tahet laval kehtestada. Kui seda tehakse jõuga, jääb tulemus punnitatuks. Lavastus tundus olevat toodetud spetsiaalselt Lääne festivalipublikule, kellele ei tohiks raske olla Caligulat Ahmadinejadi pähe maha müüa, selline juurteta teater, kahe sõnaga. Iraani lavastaja sellesuvine “Antigone” Püha Katariina kirikus kasutas sama võttestikku, aga täitis oma eesmärgi poole lühema aja jooksul. Lisaks õilistas “Antigone” välist, ekspressiivset punnitamist lõbus, elustav püänt etenduse lõpus.

Suguvõsa kokkutulek

 

Tere, Meelis!

On minu kord tulnud viivisetunnet tunda. Millal ma lubasingi sulle Indrek Koffi “Eestluse elujõust” kirjutada? Ja millal lasingi juba ahnelt uue Kaupo Meieli raamatukogust laenutada? Mind päästab ainult see, et kiiret ei ole, kuna eesti luule jätkuvalt kedagi ei huvita – ja raamatukogudest tiksub kirjanikele ju väikest laenutustasu, millega isiklikult teenisin eelmisel aastal näiteks kolmekohalise summa 129 krooni. Panso vaim mulle otseselt ei ilmutanud – sel viisil nagu Hamletile, et peaksin kuninga tapma. Küll aga neelas töö mind pikemaks ja põhjalikumaks, kui oleksin ehk osanud ette kujutada. Leidsin koolipapa viimaste aastate märkmetest küllaga huvitavat – ka väljaspool näidendi konteksti, mille jaoks materjali otsisin. Huvitav oli tema juba tolleaegne vahetegemine kunsti ja popkunsti vahel, millest esimene on ajatu ja teine rangelt ajalik; peaksime püüdlema üleajalise, mitte moodsa poole, mis vooludena vaheldub, võiks kõlada ta sõnum. Huvitav sõnum, mida asetada uue eesti luule konteksti. Teine asi puudutab enesearengut ja pühendumist, eetikat, nagu Panso selle kohta ütles. Võib-olla näidendi kirjutamise jooksul sai mulle selgeks, kuivõrd palju aega ja vaeva nõuab teatrikunst, ajutist muu kõrvaleheitmist, täielikku tähelepanu ja keskendumist. – Või vähemalt on see üks viis, kuidas tõeni jõuda, kui me aktsepteerime, et teid sinna on rohkem kui üks. Aga kriitikast kirjutab Panso nii: Kriitik võib etendusega teha sama vea, mis lavastaja tükiga; ei lähe näidendiga kaasa, vaid elab omaenda juba ammugi kindlakskujunenud maailmas. Nii et proovime siis Indrek Koffi maailmaga kaasa minna. ** Indrek Koff avaldas viimati luulekogu, mis uuris inimese elu läbi suudlemise vaatenurga. (”Vana laul”, Verb 2006) Alguses on kohmakad musi-katsetused, siis küüniline, imev keskiga ja lõpuks uue elu tunnistamine – kuni surmasuudluseni välja. On olemas suudeldud ja suudlemata suudlused. Inimesed hävivad, suudlus jääb. Uues luulekogus on teemaks eestlus ja siin on Koff võtnud läbilõike eelarvamustest ja käibetõdedest, mis iseloomustavad eri vanuses ja eri taustsüsteemist pärit eestlasi. On isegi huvitav puslemäng – püüda kokku panna tüübid, kes ennast läbisegi raamatus väljendavad. türa ma olin jumala mälleris raisk haige nohtemväiksedõlledvä pole siin ülbitseda midagi me see aasta kapsast ei teinudki näe sellel poiss käis soomes tööl nüüd on elu lõpuni kindlustatud kohvi või teed tulid meile kultuuri tooma omast arust pane ära oma raha kurat meil oli rahvas mitusada aastat kirjaoskajad juba see mesipuu laul tõi kohe pisara silma (lk 64) Üheskoos on alkonaut, marurahvuslane ja keegi, kes läbi raamatu endale maale suvilat ehitab. Refräänina korduvad “haige” ja “kohvi või teed”. Võib kergesti tekkida tunne, et oled suguvõsa kokkutulekul. “Eestluse elujõust” (härra kohvi ja proua tee, 2010) algusse on Indrek Koff märkinud, et tegu on hüsteerilise traktaadiga, mis on mõeldud ühele või mitmele näitlejale muusika saatel esitamiseks. Nähtub, et keskmes ei ole mitte konkreetne suguvõsa kokkutulek, vaid abstraktsioon, üldistus, kvintessents – traktaat sellest, milline see eestlane siis õieti on. eestlane on laulurahvas õigel ajal jõudsite liha sai just valmis (8) Sotsiaalteaduslikult on teose vooruseks toredad leiud – huvitav dataset, mis pakub küllaga piinlikku või muigamisi äratundmist. Koffi lööklaused meenutavad Siim Nurkliku omasid raamatust “Kas ma olen nüüd elus”, kuni kohatiste kattumisteni – mis pole muidugi juhuslik, kuna Koff heidab pilgu kogu eestlaskonnale, aga Nurklik tegeleb konkreetselt moodsa hipsteriga ja tema alatasa muutuvate moetõdedega. Nii kontseptsioon kui mõju võivad olla üsna sarnased. 3: kõigile meeldib toredalt aega veeta 1: kurbus on küll lubatud aga ainult põgusalt 2: irooniliselt 1: või tujutõstvate vastunäidetega 2: või kui on vaja tunda et me võime ikka kõigest rääkida 3: muidugi ilma piire ületamata 1: kõige rohkem väärtustan ma sinu võimet mind väärtustada 3: ma ütlesin ilma piire ületamata 2: kõige turvalisem on tema tundeid talle tagasi peegeldada 1: vaata me mõistame teineteist (Siim Nurklik, “Kas ma olen nüüd elus”, lk 56) Kirjanduslikult on Koffi dataset ehk liiga mugav lahendus – pärast kahte-kolme lehekülge on lugejale selge, mis toimub. Eestlane on vastuoluline kompleksides naljakas olend. Välja ei sure, “kuigi mitu korda on plats põhimõtteliselt puhtaks löödud” (lk 38). Õhtu lõpuks jääb veel purju või läheb kiima. suvi on käes lõpuks ometi ta on käes ilusad mmm ilusad ilusad ilusad tüdrukud sa ei kujuta üldse ette et nii lühike seelik saab olemas olla peaasi et saab varre tühjaks lasta juhe jumala koos (lk 60-1) Ent peale kahe selgitava remargi teose keskel ja lõpus ei arene “Eestluse elujõust” kunstilise vorminguna. Ehkki segipaisatud lausetes on teravust ja vaimukust, võib lõpptulemust kuidagi liiga lihtsalt avada väljenditega: “sotsiaalkriitiline”, “raputav”, “elulähedane” – nagu on kirjutanud Priit Kruus Eesti Ekspressis. Lisades, et sotsiaalkriitiline paradigma Eestis on suuresti kaotanud oma šokeerimisjõu. (”Proovime olla ventiilideta”, 10. juuli 2010) “Eestluse elujõust” tahtnuks midagi lisaks, olgu see siis tegelaste areng või variatsioon või kasvõi labane loo jutustamise, pingekruttimise oskus. Ka Koffi eelmist raamatut, “Vana laulu”, iseloomustas tugev kontseptsioon, mis aga lõpu rutiinseks muutis. Kui eelmises raamatus olid ealised koondkujud, siis uues on inimtüübid. Võib tunduda paradoksaalne, aga: dünaamikat, päriselu – seda tunnet tahtnuks Koffi raamatust rohkem hakitud moodsa postmodernismi asemel.

**

Soovin sulle, Meelis, head kooliaasta algust! Ja loodan, et oma räpiarvustuse eest said tänaval kõvasti dissitud. (Vähemalt niisama kõvasti kui arvustuste eest teatrimaailmas.)

Word, Paavo

Jõudu, Uusberg!

MTÜ R.A.A.A.M, “Jõud”. Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater), peaosas Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), teistes osades: Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Alo Kõrve (Tallinna Linnateater), Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater), Mait Joorits (Rakvere Teater), Lauri Kaldoja (Rakvere Teater) jpt.

Uusbergil on ambitsiooni, on julgust, on loomejõudu. Kel uus-siiruse soolikas sees, see saab oma kõhutäie kätte, sest esteetiliselt on tegemist mõjusa tervikuga. Kahju, et Uusberg näitejuhina seekord tasemel pole, just teatritehnilise vilumuse puudumine pani “Jõu” uus-siiruse-anuma kohati lekkima, võttis siiruselt usutavuse, väe. Samas on Uusbergil kuhjaga seda, mida Eesti teatris praegu väga tihti ei kohta: väljendusvalu ja -julgust, suhtlusvajadust publikuga. Sain vaatajana tunda, et mind oli sinna saali vaja.

Hinne: 8/10