Väikesed vanamehed

Teater Ugala suvelavastus “Väikesed vanamehed”. Lavastaja Margus Prangel, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja. Peeter Konovalov. Mängivad Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Tanel Ingi, Kadri Lepp, Aarne Soro, Kata-Riina Luide, Janek Vadi, Arvo Raimo, Norman Reinberg või Kalev Välk, Kristjan Luik või Tobias Tammearu.

Igati korralikult lavastatud suvetükk, eeskujulik näide sellest, kuidas kerget teatrit teha ilma, et haltuuramaik man oleks. Tekstis tundus võimalusi rohkem olevat, kui välja lavastati, aga sellegipoolest moodustus mõjus lavastuslik tervik, mille rollijoonised aredad ja maitseka sordiini all esitatud. Üle pika aja üks suvelavastus, kus kohavalik igati põhjendatuna mõjub, mängupaiga kõik mõõtmed (ka vertikaal) loomulikult ära kasutati. Plusspunktid butafoorile naturalistlike surnud lammaste ja kujundajale keskkonnatundlikkuse eest. Tubli töö, soovitan!

Hinne: 7/10

Kaos

 

Teater Vanemuine, “Kaos”. Autor Mika Myllyaho, tõlge Jan Kaus, lavastaja Rein Pakk, kunstnik Annika Pakk, osades Liina Tennosaar, Eva Püssa, Merle Palmiste (Eesti Draamateater).
Rein Paku lavastajatalent ootab veel avastamist. Lavastus, mille juhatab sisse “Seksi ja linna” tunnusmuusika, püüab teleseriaalilikku lobedat, sundimatut fiktsionaalsust teatrireaalsusega lepitada, ent jääb pelgaks ürituseks. Lisaks on tegemist väikse saali materjaliga, mis ilmselt kommertseesmärkidel suurele lavale lükatud. Ei saagi aru, mida Pakk teatris õieti taotleb: on see püüd hägustada piire tele- ja teatrikultuuri vahel, teha teadlikult maitsetut koleteatrit? Lavastuse õige koht oleks Vana Baskini Teatri repertuaaris, kui vähegi lavastustehnilist taset oleks. Näitlejannad veavad end kõigest hoolimata vapralt lõpuni. Kanged on need soomeugri naised. Ja tõlge on hea.

Hinne: 1/10

Vassiljev ja Bubõr

A. Kivirähk, “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia”. Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Pille Jänes, helilooja Urmas Lattikas, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Taavi Varm, osades Tiit Sukk, Ivo Uukkivi, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Merle Palmiste, Guido Kangur, Mait Malmsten, Raimo Pass, Elina Reinold.

Tempokas ja täpne lavastus. Karusoo lavastajakäes on seda masinlikku täpsust ja kindlust, mida komöödia lavastamine nõuab (vt Henri Bergsoni “Esseed naerust”, kus ta lahkab huumori masinlikku olemust). Tekst on liinitöö mõõtu, st et rätsep on kasutanud šablooni, aga kuna šabloon on tema enda oma, siis kasutagu pealegi. Kersti Heinloo särab, samuti Märt Avandi.

Hinne: 6/10

Kuhu laps on maetud?

Teater Vanemuine, Sam Shepard “Maetud laps”. Lavastaja Mladen Kiselov, kunstnik Airi Eras. Osatäitjad Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Martin Kõiv, Karol Kuntsel, Raivo Adlas.

Ameeriklaste haiglased peresuhted näivad Eesti teatritegijaid miskipärast erutavat. “Maetud laps” kuulub ühte Draamateatris etenduva “Augustikuu” ja “Pikk päevatee kaob öösse”-lavastusega, aga ka NO99 ja Linnateatri “Virginia Woolfidega”. “Maetud lapse” tekst paistab teiste hulgast silma oma veidi alasti kujundlikkusega (autor laseb niigi ilmseks saanu tegelastel verbaalselt lahti riietada, et vaatajale jumala eest millegi aimamise rõõmu ei jääks) ja ega Kiselovgi näitejuhina (sama kehtib Airi Erase kohta) värvidelt kokku hoia. Kui nooremates osatäitjates (Maarja Mitt, Martin Kõiv) näis forte ja kohati fortissimo  mingeid uusi tahke avavat, siis nt Margus Jaanovitsi poolearulise perepoja Tildeni roll tundub liigagi paksu välise võõba alla maetuna, taotletud mõjususe asemel on tulemuseks groteskne karikatuur (Jaanovitsi intonatsioon meenutab kangesti tuntud raadio-ajaloolast Hillar Palametsa). Kiselovi lavastus rõõmustab tehnilise meisterlikkusega, ent jääb siiski veidi kistuks, üleposeerituks ja sellisena iganenuks, tolmunuks.

Hinne: 7/10