Vanapagan ja varganärud

Üritan Dvinjaninovi lavastatud “Põrgupõhja uut Vanapaganat”  arvustada aga põrgulik lämbus on ajupoolused üheks sültjaks massiks sulatanud. Lavastusel endal pole vigagi, kuigi samas tundub, et lavastaja on jäänud liialt mängukoha mõjuvusele lootma (kuigi iseenesest poleks vist mõstlik lavastajat “liiga ilusa” etenduskoha valimises süüdistada:). Soovitan siiski vaadata! Hetkel meenutab mulle põrgu põhja kõige rohkem meie maaelu: käisin nädalavahetusel maakodus, et küpsed marjad põõsastelt korjata, aga keegi sunnik oli ette jõudnud ja mu enda aias kõik põõsad paljaks noppinud. Ilge sigadus! Ja siis tuli naabri-Sass ja rääkis, et keegi oli ta poollagunenud küüni pihta pannud: Sass tuli linnast tagasi maakoju ja avastas, et küün lännu. Pärast selgus, et naaberküla Jaanus müünud küüni Sassi selja taga vanapuidu-kaupmeestele. Kaval-Antsule oli varastamine eksistentsiaalne kreedo, ta tegi seda süsteemselt ja ideoloogi pühendumusega, et enda elutunnetust põhjani läbi katsuda. Sõstra- ja küünivargaid on aga raske filosoofilises suutlikkuses kahtlustada – neid tuleb ilmselt kohelda maaelu loomuliku kaasandena, meie fauna osana.   

Kivist külalised

Lavastaja Aare Toikka (VAT Teater), kunstnik Silver Vahtre,  autor Mart Kivastik. Näitlejad:
Hilje Murel (Eesti Draamateater), Helena Merzin, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Tiit Sukk (Eesti Draamateater), Sulev Teppart ja Markus Luik (Vanemuine).

Tänavune Viinistu teatrisuvi on ebaõnnestunud. Kui Draamateatri suvelavastuse “Kaevuritest kunstnikud” puudujääke võis vabandada briti ühiskondlik-ajalooliselt olulise teema sobitumatusega Eesti konteksti, siis Eduard Vilde eluloost rääkiva “Kivist külaliste” puhul jääb ainult üle tõdeda, et Kivastiku tekstil puudub vajalik kunstiline tase: infantiilne,  lihtsustav, ülejala-lähenemine ühele meie suurkujule. Kuigi räägitakse, et Eesti teatri suurimaks tühikuks on tasemel lavastajate puudumine, kipun arvama, et veelgi suurem puudus on autoritest. Näitlejatele kiitus, lavastaja ja kujundaja on ka hakkama saanud, tekst aga…

Hinne: 2/10  

 
 

 

Eesti teatri “Võsareporter” nähtud

Hansahoovi teater (Tartu Hansa Hotelli hoovis), Aapo Ilvese “Puut/Laat”. Lavastaja Ain Mäeots. Osades: Egon Nuter, Margus Jaanovits, Indrek Taalmaa, Meelis Hansing, Liina Tennosaar, Marje Metsur, Irina Võsaste, Inga Allik, Merle Jääger.

Vene ajal nimetati seda haltuuraks, nüüd võiks öelda, et Hansahoovi teatri (sisuliselt küll Hansa Hotelli suvine kliendiüritus) neljandat suve järjestikku Mäeotsa poolt lavastatavate projektide puhul on tegemist Eesti teatri “Võsareporteriga”. Ka rahvateatrit saab ja peabki tegema professionaalsel tasemel, eriti kui nii toredad näitlejad palgatud. Ja sellist asja reklaamiti täna “Aktuaalses kaameras”!!! Kes teatrit tahab näha, ärge minge, kes “Õllesummerile” hiljaks jäi – laske käia!

Hinne: 0/10 

 

 
 
 

 

Rööv

Viljandi MTÜ “Kultuuritsehh”, A. Shaffer / H. Pinter “Rööv”. Lavastaja Andres Lepik, mängivad Janek Vadi (Ugala) ja Andres Lepik (külaline). Õisu mõis.

5 tundi autosõitu (edasi-tagasi) 2-tunnise etenduse pärast on puhas hullumeelsus: tõenäosus, et see ennast ära tasub, on selleks liiga väike. Sedapuhku andis tõde ennast näole. Ei oska mõõta, kui suur osa oli siin Õisu mõisakompleksi vägevusel, aga teater mõjus ja üldsegi mitte “suveteatrina”.  See paistab kohe silma, kui näitlejad mängivad omanditundega, uhkusega, mõttega. Janek Vadi on suurepärases vormis, nii tema kui Lepik hoiavad kenasti tempot ja suudavad julmades suhtlemismängudes usutavaks jääda, keerulise teksti kiuste. Siiski – midagi juhtus teise vaatuse keskel, pinge lahtus järsku ja lõpp (vana kirjanik laseb temalt naise üle löönud noormehe maha) kadus ära. Loodan, et  lavastust ka järgmisel suvel mängitakse.

Hinne: 6/10

Kuidas kirjutada arvustust

 

 

Tere, Meelis!

Ingo Normet kirjutab artiklis “Etüüd kriitikast” järgmist: Kahju, et arvustajad nii harva usaldavad kõige väärtuslikumat ja inimlikumat – oma vahetut elamust. Või häbenevad nad? Elamust püütakse matta eruditsiooni- ja informatsioonitulva alla. Ajugümnastiline karussell varjutab ja tihtipeale ka asendab kõik elava. Ja veel: Parim, mida arvustajad võiksid pakkuda, oleks aus eneseanalüüs. Analüüs, milles mõni mõtte- või tundevarjund ütleks mõõtmatult rohkem kui pikad tiraadid selle kohta, kus teost varem lavastatud, kirjastatud, eksponeeritud või milliseid teisi teoseid ta meenutab. (Ingo Normet “Teatrist”, Ilmamaa 2002) Julius Juurmaa luulekogu (”Kuidas joonistada küsimust”, Verb 2010) pani mind mõtlema: millal ma üldse viimati sain raamatust vahetu elamuse? Kas ei ole nii, et potentsiaalse elamuse lämmatan ma eos võetud arvustajapositsiooni, kaaskirjutaja skepsise ning oskamatusega luulet päriselt lugeda (lugeda, nautida rütmistatud, kõlastatud teksti)? Või mis sa arvad, kuivõrd suudad sina luuletekste veel päriselt ja puhtalt kogeda, neist osa võtta, elamust saada? 

Julius Juurmaa peidab oma vahetu elamuse nii sügavale poeetiliste kujundite ning keeruliste lausekonstruktsioonide tihnikusse, et arvustajapoolne ajugümnastiline karussell tundub paratamatu.

kuu silub vargsi lauda veetud vagu

ma nagu neetud tukslen mööda tuba

kui sääski litsun seina selga vigu ei näe ei huvita ei küsi luba (lk 36)

Said sa aru? Ma ei usu. Loe veel. Mõtle kaasa, proovi kujutlus tööle saada. Nii – ja mitmes neist lugemistest oli vahetu elamus?

Mis mulle meeldis, oli see:

 jah tean, et kord tahkub ka see

õhtu tolmuks ja kaob

Su mõtete tagatoalaele või võõrale

triiksärgikraele ent meeletuid passaaže taob peas keegi veel (lk 21)

Monumentaalne ja selge, voolavate kujunditega, rütm tajutav – nagu T.S. Eliot:

Let us go then, you and I,

When the evening is spread out against the sky

Like a patient etherised upon a table;

Let us go, through certain half-deserted streets,

The muttering retreats

Of restless nights in one-night cheap hotels (”The Love Song of J. Alfred Prufrock”)

Vastupidiselt eelmisele, kus figureerisid kuu ja sääsk, on tegu passaažiga, kus autor vaatab rohkem väljast sisse kui seest välja. Mulle tundub, et osa Juurmaa luule dešifreerimatusest tuleb soovist panna kirja, kuidas miski seestpoolt tundub. Püüe haarata ja edasi anda mälestust, tunnet, olukorda kogu tema totaalsuses, teadvuses ja alateadvuses, sisus ja kõlas. ellipsis tühik vaikus kell lööb, teetu ma vajan, vajutades saapaist lund (vist liialt pikalt olin Sinust peetu) ühtainust neetud tikku soojust und (40) Selles on alati lihtsam ebaõnnestuda, sest teadmata Julius Juurmaa isikut, võivad viited kaotsi minna, võib tekkida tunne, et luule on kirjutatud ühele inimesele – ja mitte minule. Juurmaa autoripersoon on otsiv, kahtlev, ta uuristab ennast justkui käike mööda lugejani. (Üks käik on äratuntavalt Juhan Viiding.) Käikudesse poetavad valgust Piia Ruberi illustratsioonid üksikust koeraga mehest gooti võlvide vahel. Filosoof Thomas Nagel arutles kunagi selle üle, mis tunne võiks olla nahkhiirel. Enese liigikaaslastele mõistetavaks tegemine võib vahel olla sama lootusetu:

tean sõbrad tihti teieni ei küündi mus

puudub jah ma olen kõndiv miks (43)

Mis toobki paratamatu küsimuseni, kuidas joonistada küsimust.

Kokkupuudete ootuses,

Paavo

Mask

Emajõe Suveteater, Helmut Krausseri “MASK”, Tartu Laulupeomuuseumis. Mängivad: Marika Barabanštšikova ja Nero Urke Lavastaja: Kristel Leesmend Kunstnik: Nele Sooväli.

Mees (Nero Urke) lukustab saaliukse ja haarab mootorsae… Mõjus sõnatu intriig (mida võimendab Nero Urke psühhopaadi-olek) lahtub kahjuks mõnevõrra sõnade saabudes, lõikav visuaalia tömbistub veidi mehe-naise keskustelu väikestel kohmetuse-konarustel, lavapinge jõuab kuhtuda enne sisulist kulminatsiooni. Nero Urke on vaatamist väärt näitleja, tema füüsis mõjub tähistajana, sõnumina.

Hinne: 6/10.