Kunstnikest kaevurid

Draamateatri suvelavastus “Kaevuritest kunstnikud” (Viinistul). Autor Lee Hall, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, osades: Guido Kangur, Taavi Teplenkov, Ivo Uukkivi, Tõnu Oja, Raimo Pass, Britta Vahur, Laine Mägi, Mihkel Kabel.

6 sõna,  15 silpi: vilets tekst, toored rollid, olematu akustika. Viinistu kunstigalerii rahvaharidusprogrammina “kuidas mõista kunsti” täiesti arvestatav saavutus, teatrilavastusena tol õhtul tööle ei hakanud.

Hinne: 2/10

Advertisements

Päästke meeste laulud

  

Eile Noblessneri valukojas kuuldud “Eesti meeste laulud” valmistasid suure pettumuse. Teost serveeritakse kultuurikatlast märksa suuremas pajas ja see on viga: intiimsemas ruumis meeletult mõjus lavastus hajub üüratusse ruumi, killustub, ei kütkesta, järele jäävaid vaid odavad efektid (lendamine, mööda seina üles kõndimine, paugutamine), distantsilt tähenduse kaotavad misantseenid ja alasti potentsiaal (mida kõike muud oleks ses üüratus ruumis võinud Tormise muusika saatel teha). Osalt ongi häda selles, et istun kõige viimases reas, umbes 20-meetri kõrgusel tellingute otsas ja pool tähelepanu kulub  veendumisele, et tellingud ikka seda tuhandepäist massi üleval peavad. Logisevad toolid ja julgestusäärised just väga kindlalt tundma ei pannud. Kus on Päästeameti silmad?

Iluehmatust otsides

 

Tere, Meelis!

Lugesin haikusid: Tõnu R. Kallase raamatut „Maailma maaliline nägu“ ja Künnap-Rooste-Sinijärve raamatut „Eesti haiku“.

Haikud koguti Jaapanis nii, et autorit juurde ei pandud. Haiku kirjutab ennast ise.

Videvik – see on

ju viiul ja mõte kui

väikene käsi.

 

Haikus on tihti viide aastaajale.

Järvesilmale

kasvavad pajuokstest

edevad ripsmed.

 

Haiku ei pea olema arhailine.

kaadris kased

vastu musta metsa

õhtu triipkood

 

Haikusid on Eestis kirjutatud pikka aega.

Kägu tõesti saab

kahe silbiga öelda

kõik siin maailmas

 

Haiku tabab hetke.

terav väits on

kaheks lõigand päeva

rahesadu

 

***

Esimese raamatu järelsõnas pakub Aarand Roos, et haiku võiks päästa Eesti looduslüürika, mis linnainimesele üha kaugemaks jääb.

Tõnu R. Kallas maalib looduspilte hoolega ning haikud mõjuvad pintslitõmmetena loomulikena, tundub, et autor ei ole pidanud silpe lugema või tagantjärele üle värvima. Võttes aluseks traditsiooni, liiguvad tema haikud ühest aastaajast teise, kevadest talveni, põigates vahepeal eraldi kristlikesse pühadesse – Kristuse ülestõusmisse, ettekuulutamisse ja sündimisse. Haikud on omavahel seotud ja moodustavad pikema kompositsiooni, millesarnaseid ka Jaapanis harrastati.

Tugevamad tekstid ütlevad midagi iseloomulikku aastaaja kohta. Esimesed kaks haikut ülemisest valikust on Tõnu R. Kallase omad. Tabatakse mingit kujundit, tekib pilt, iluehmatus – – nagu on hästi sõnastanud Siim Kärner oma haikuvalimikus. Samas on Kallase kujundlikkuse juures oht kaotada üldistus – raamatu tuhmimate piltide puhul muutuvad haikud olukirjeldusteks.

Kuuvalgel õhtul

luik lobistab mõnuga

soojas merevees. (30)

 

Pisike plika

jookseb suure korviga

päikesele vastu. (22)

 

Kohati õigustab looduspiltide lihtsust suurem kompositsioon ja taotlus. Aga kus mängu tulevad inimsuhted ja muu maailm, taandub lihtsus laps- ja lausromantikaks ja stamppoeetikaks.

Sinu silmades

heljub imeline järv –

ole mu juures. (27)

 

Sinu rindadel

väreleb päikesekiir –

su pihk on nii kuum. (24)

 

Raamatu tagakaanel laotub motiiv: ka sõnaga võib / maalida me maailma / maalilist nägu. Kallase sõnamaalide puhul on nii, et kus värvid ja temaatika on etteaimatavad, tekib lastejoonistus. Samas kui suurema mõtestatuse puhul võiksid haiku selged ja ülevad toonid anda Caspar David Friedrichi.

***

Kui Tõnu R. Kallas kaldub ilu poole, siis Rooste-Künnap-Sinijärve pooluseks on ehmatus. Kõigepealt defineeritakse Eesti haiku: „koosneb kolmest värsist silpide arvuga 4, 6, 4 … ja selles kujutatakse põhiliselt eestlastele, Eesti elule, olule ja loodusele olemuslikku või eksistentsiaalselt olulikku tabavas lakoonilises sõnastuses“. (17)

pankur paneb

ema hauwal küünla

kah inimloom (68)

 

saeme pekki

hööveldame konte

raiume luid (63)

 

Eesti haiku määratlus ei ole, muide, üldse halb või blasfeemiline. Haikutraditsioonis on alati iluga koos eksisteerinud huumor ja teravus. Näiteks Jaapani 17. sajandi haikumeistri Bashō ingliskeelsest valimikust leidsin:

a hangover:

but while the cherries bloom

what of it?

 

ah spring, spring,

great is spring,

etcetera

 

kõrvuti sügavamate mõtluste ja nukrusega. Samuti ei ole haiku puhul küsimus silpides (5-7-5, 4-6-4 või mõni vabatõlge nagu ülal), nii nagu luule puhul üldiselt ei ole küsimus riimis või õiges ridade pikkuses. Mulle tundub, et heas haikus on võrdselt sügavust ja vaimukust. „Eesti haikus“ esindab seda suunda minu jaoks kõige paremini Asko Künnap, kellelt on alguse haikud 3 ja 5. (Neljas, see käoga, on Kaplinski oma!)

Suur osa „Eesti haikust“ mõjubki mõneti vormieksperimendina, ja nagu vormieksperimentidega ikka, hakkab ta tööle seal, kus jõutakse kaugemale pelgalt vormieksperimendist – kui tundub, et enam ei mõelda välja vaimukaid moodusi, kuidas täita silpe 4-6-4, vaid kirjutatakse haikusid. Võrdluseks Sinijärvelt:

elvis elab

ta elab tallinnas

ise nägin (76)

 

vaikset joigu

immitseb rändrahnust

jääaja hääl (53)

***

Sihtgrupid. Kes üldse tänapäeval luulet (haikusid?) loevad?

Muidugi, nutuväärne hulk inimesi, kellest paljud on veel ise kirjutajad. Tiraažid on 300-700. Näiteks teatripublikuga ei saa võrrelda – kuigi see on ka veel omakorda tühine osa rahvastikust ja omakorda korduv (omakorduv!) seltskond.

Ja ometi on luuleraamatutel erinevad sihtrühmad; nagu haikudegi puhul – kellele ilu, kellele ehmatus. Indrek Hirve ja Indrek Ryytle lugejad on erinevad indrekud, olen kindel.

Kui ma käisin tõlkeseminaris ütles väga sümpaatne ja erudeeritud õppejõud ausalt, et tema sellest uuest luulest aru ei saa.

Vanemad inimesed loevad Karevat, aga mitte Roostet. Nooremad inimesed võib-olla Meelis Oidsalu või Tuuli Tauli. Ega ma ei tea. Aga kõige rohkem tagasisidet olen saanud baaris „Levist väljas“, ehk on see minu sihtrühm.

Traadi puhul on huvitav, et vanem mees kirjutab tegelikult uut sorti luulet. Imelik võib olla tajuda, kuidas möödunud on ajastu, kus raamatuid ja kirjanikke hinnati palju rohkem kui praegu – ning ometi kirjutada edasi. Veendumusega. Sümpaatne sisyphoslik tegevus, kui tehakse pea püsti ja täiesti sihtgrupitult. Või?

Aga lõpetuseks sulle, Meelis, üks mu aegade lemmikhaiku. Suumanilt.

Sa ei kirjuta

Oletus su õnnest teeb

mind närviliseks

Paavo

Eile nägin

Tallinna Linnateater, Näitetrupp ja Maria Lee Liivak “Homme näeme”. Lavastaja: Priit Võigemast :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Mihkel Ehala :: Mängukoht: Taevalava :: Mängivad: Piret Kalda, Allan Noormets, Andres Raag, Kalju Orro, Margus Tabor ja Mart Toome.

Eelmise hooaja menulavastuse “Hecuba pärast” tuules valminud improvisatsiooniline sketšikobar, estraadikava, mis mõjub kahjuks originaali haleda jäljendina,  ka Vana Baskini teatri standardite kohaselt nõrk. Eredaid hetki on (Andres Raag UFO-grilli tulutult kokku panemas nt), enamus neist seotud siiski M- ja V- ja T-täheliste roppustega. Teostus on korralik, ambitsioonist jääb kõvasti puudu. Eripreemia Piret Kaldale koomilise paueri eest.

Hinne: 3/10

Võõras

Polygon-teater, A. Camus „Võõras”, Dramatiseering: Enn Vetemaa; lavastaja: Erki Aule; kujundaja: Tamur Tohver; muusikaline kujundaja: Peeter Rebane. Osades: Janek Joost, Raivo Trass, Egon Nuter, Ago-Endrik Kerge, Rain Simmul, Elina Pähklimägi, Lauri Saatpalu. Hobuveskis.

Kirjutasin Camus “Võõra” põhjal oma lõpukirjandi. Kirjandi sõnastusi ei mäleta, tunnet aga küll, mis seda kandis. Lohutus lootusetuse teadvustamisest. Vabadusetunne, mis järgnes arusaamale, et kõike on võimalik mõttetuks mõelda. Ja mõttekaks. Dramatiseering ja lavastus on originaalitruud, lavastus ehk isegi liiga truu, sest Janek Joostil (Mersault) on tänamatu ülesanne manifesteerida, ilma erilise mänguruumita. Aga mis elulähedust otsidagi tegelasest, kes juba raamatus on pelk idee, end surnuks mõtelnud mõte, meeltetu olend, kes ei tunne valu, vaid eelistab sellest mõelda. Meeldejäävaim roll Lauri Saatpalult: tema mängitud kaabakas on otsekui vulgaarsuse, labasuse elav ikoon, annab elava sisu kõigele sellele, mida Mersault jälestab. 

Hinne: 7/10

Tore tõre Taul

Tere Paavo!

Sinu kirjas esitatud küsimusele (kes Traadi luulet üldse loeb?) vastaks parafraasiga: kes üldse luulet loeb? Tead Sa mõnda Eesti luuletajat, kellel on sihtgrupp või sihtgruppi, kel on oma luuletaja? Kas Sinul on sihtgrupp? Kes nad on? Kes Sind loeb? Oleks huvitav teada.

Aitäh Tuuli Tauli luulekogu eest. Jätan ta endale, kui tohib. Mõned mõtted, mida ta debüüt tekitas (pikemalt kirjutan tema raamatust mõnes suvises Sirbis).

Raamatu kaanefotol seisab Tuuli Taul supermarketi õunaleti ees. Letil on palju ilusaid, täiusliku välimusega õunu. Tuulil on mõlemas käes vili (välimuse järgi pakun, et vasakus erkroheline “Golden”, paremas punapõsine “Royal Gala”), silmad aga kiikavad igatsevalt hoopis paar riiulit allpool asuva kolmanda õunasordi poole. Tundub, et Tuuli pole eelistuses veel päris kindel. Ometi näib autor end supermarketis turvaliselt tundvat, tegemist on ju ometi ostuparadiisiga, kus on aega segamatult punapõsiseid patte paitada, seda enam, et jumalast on Tuulil “hämaralt ükskõik” (lk 6). Esimene luuletus toob Tuuli hingamise rütmi koos kõikide kahinatega ehedalt esile: autor talletab “end tantsides linnakanga edevatesse mustritesse”, joobumusele järgneb öine noore inimese üksildus viaduktil (”koju minnes surus kevadtuul oma kannused inimestesse”), luuletus lõpeb veidi kergekäeliselt visatud kulunud naljana mõjuva repliigiga: “jumal on siiski / eestlane / ja naine”. Miski (ja mitte ainult mineraalvesi) kihiseb noore naise “väsinud soontes”. Selles kihinas on nooruslikku kompromissitust, agressiivsustki, on aimata punguvat autoripositsiooni, seda, kuidas oleks olla luuletaja Tuuli Taul. Olulise osa täiuslikust ja turvalisest Tuuli Taulist võtab enda alla õnnestunud, linnatunnetuse/-tundetuse püüdlus, üleskutse “hallide kivilinnainimeste” vabastamiseks plazandusest, cityndusest ja muust turunduslikust pasakihist (lk 56), tuima tormamise transist (lk 40 “tallinna trance”), mis kõlavad vägagi paavopiigilikult: “suvel linnas / tited sõidavad selvekärus / täiuslik ja turvaline laotub üle / meie ja miski selles valemis / närib hinge seest” (lk 48). Kohati jääb linnaluule siiski programmiliseks ja mõjub teematäitena (”väikeste agulite jumal / ei jäta oma boheemlasi üksi” lk 23, “kadriorg pole mind / kunagi päriselt / ära petnud” lk 58, “mida rohkemat mäletan ma lasnamäest” lk 12). Suhetes meessooga võib Taul olla ühel hetkel siiras, armastamisvõimeline ja teisel salvavalt terav, naisena mehe “peos kui / halvav mürk” (lk 19). Kogu selle ägeduse juures tundub ometi tegemist olema sulni nohikuga, kes “joob karaokebaaris vett” (lk 27), istub, nina raamatus (”kui teised taksoga / peo peale jõudsid olin / mina lugemisega poolel teel” lk 28) ja armub kontserdil jäägitult punaste kingadega viiuldajasse (lk 42). Luuletaja omaette olemise hetked on rahulikumad, selgemad (lk 8, 10, 20, 24, 28, 36) ja annavad aimu haavatavast naisest, kes linnadžunglist koju naastes oma kiskjamaski maha on julenud võtta ja mõne pilgu ka peeglisse heidab. Leiame ka džässlauljana tegutseva Tuuli Tauli sümpaatseid püüdlusi sõnastada kultuuriinimeseks olemise tunnet (lk 30, 32, 34). Raamatu tekstide taseme ebaühtlusest nähtub, et Tuuli ei tea veel päris hästi, mille järele ta ostuparadiisi tuli. Nii on kogusse sattunud ka plastmassimaigulisi vilju, mille hulka kuuluvad väga isiklikud, ent õõnsad (ja ainsad riimistatud) tekstid lehekülgedel 14–15, veidi lihtsakoeline poliitiline kalambuur leheküljel 74 (”aga jumal üks asi veel / palun sind ära ole / k-kohuke”), kahvatud mõttesähvatused lehekülgedel 44 ja 54, nõrgavõitu puändiga anekdoot leheküljel 62 või juba ammu avatud uksest sisse rammiv sotsiaalkriitika leheküljel 45. Need kivid asetaksin siiski Värske Raamatu toimetaja kapsaaeda. Tuuli Tauli luules võlub tema nooruslik kompromissitus. Tuuli tõredus on sümpaatselt naeruväärne, noore tõekuulutaja tõredus, tore tõredus, mis vormilise kohmetuse ja kohatise liigsõnalisuse kenasti kompenseerib. Mind huvitab hirmsasti, mis juhtub, kui Tuuli Taul ajapikku sealt kaubanduskeskuse turvaliselt särava õunaleti juurest eemale astuda tihkab ja näiteks naabri aeda õunaraksu läheb – kohtumõistja positsiooni süüaluse vastu vahetab. Naabrilt virutatud õunad, olgugi ussiaugused, maitsevad hoopis ehedamalt kui poest ostetud, neil on enam päris patu maitset man.

Kirjutamiseni!

Meelis