Augustikuu

Eesti Draamateater, Tracy Letts’i “Augustikuu”. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes (külalisena), valguskunstnik Kaido Mikk (külalisena). Osades: Lembit Ulfsak, Ita Ever, Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Marta Laan (EMTA lavakunstikooli üliõpilane), Kaie Mihkelson, Hilje Murel, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Taavi Teplenkov, Viire Valdma, Martin Veinmann, Anti Reinthal.

Ita Everilt suur roll. Sel õhtul, kui ma etendust näen, näitlejatel kõik klapib, püstiovatsioonid. Tekst ise on ehk veidi liiga kommertslik (kokteil Eugene O’Neilli “Pikast päevateest…” ja HBO “Meeleheitel koduperenaistest”) ja lava ülekujundatud. “Kunagisi klassikaaslasi” Anti Reinthali Ülle Kaljuste eakaaslastena eriti ette ei kujuta, sama kummastav nihe on abikaasade Everi ja Ulsfaki vahel.

Hinne: 8/10

 

Advertisements

Varakevadine limbo Pärnus

Teater Endla, kontsertdraama “Algus”. Autor ja lavastaja Andres Noormets, kunstnik Maarja Noormets (Eesti Kunstiakadeemia), muusikaline lavastaja Feliks Kütt. Osades Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Kaili Viidas, Ago Anderson, Lauri Kink. Bänd: Sepo Seeman (vokaal, kitarr), Jaanus Mehikas (bass), Feliks Kütt (klahvpillid, kitarr), Janek Kivi (soolokitarr).

Teel Pärnusse lugesin Milan Kundera esseid romaanikunstist. Ühes peatükis meenutab Kundera kohtumist  Pariisis kohaliku intellektuaaliga. Kundera soovib enda pagulasestaatusega kaasnevat ülevusevahtu kohe jutu alguses vähemaks puhuda ja räägib sissejuhatuseks emigreerumisega seonduva veidi vulgaarse humoorika loo. Pariisi intellektuaalile see lugu vastu ootusi aga ei meeldi. Endla teatri ette jõudsime järgmise lõigu juures: “Meie suhted jäid sõbralikuks, ilma et oleksime jäänud sõpradeks. Meie esimese kohtumise mälestus on võti, mis aitab mul mõista meie pikaajalist ülestunnistamata lahkheli. Meid lahutas kahe esteetilise hoiaku kokkupõrge: kitši suhtes allergiline mees  oli vastuolus teisega, kel oli allergia vulgaarsuse vastu.” Neil, kes kitši vihkavad, on oht kalduda vulgaarsusesse. Olen seda endagi puhul täheldanud.

Hinne: 1/10

Ahvid on süüdi

 

Päär Päärensoni lavastus “Ürgne kutse” Cabaret Rhizome’is.  Mängivad Anatoli Tafitšuk, Joonas Parve, Ajjar Ausma ja Johannes Veski.

Jack Londoni samanimelise romaaniga sel lavastusel pistmist pole. Päärenson on muutnud kunagise Salong-teatri plekitöökojaks. Või on tegemist mingi salajase laboriga? Ega lõpuni sotti saagi. Kolm mehikest testivad tunni aja jooksul vana arvutirisu abil erinevate plekk-esemete identiteeti. Lõpus marsib sisse ülemus, premeerib tublimaid ja karistab loodreid. Päärensoni võttestik on iseenesest huvitav – ühiskondlik masinavärk on sõna otseses mõttes lavaruumi laiali laotatud. Algelised, kohmakad, low-tech masinad. Nendega opereerivad kobakäppadest nohikud, kes meenutavad hiljuti ETV-s jooksnud “IT Crowd’i” tegelasi. Sõnadeta lavastus veidi retro-ulmelises kujunduses loob mõneks hetkeks paralleelruumi, kuhu vaatajal mõnus hermeetiliselt sulguda. Laval lesiva väsinud metalse kola vahtimine tekitab pärast esimest viit minutit igatsuse näha kord ka hästi disainitud ulme-teatrit, midagi, mis näeks välja sama veenev kui Stanley Kubricku “2001”. Miks mitte lavastada mõnd kosmoselugu? Päärensoni taotlused jäävad taotluseks: näitlejate energia läheb kõik lavale ehitatud kaadervärgiga lõbutsemisele, olustiku mõjuvus haihtub kiirelt.

Hinne: 2/10