Vaene väsinud Fööniks

Andri Luup, “Fööniks”, Theatrum. Lavastajad Ott Aardam ja Andri Luup. Osades Ott Aardam, imekaunis baleriin ning sümpaatne akordionist.

Luup ja Aardam katsetavad seisunditeatriga. Seisjaks on Ott Aardam, kes räägib otse publikusse soovist muutuda: leida endale uued maneerid, uus naine, uus hingamine. Naine on tal juba valmis unistatud, Aardam laseb baleriinikostüümis piltilusa neiu riietekapist korraks ka väiksele lavale sääri sirutama. Siis poeb neid kappi tagasi ja Ott muudkui heietab, argistel ja igavestel teemadel vaheldumisi. Lavanurgas Oti muusikaline mina – minoorne akordionist – mehe üksildast olemist veelgi lohutumaks mängimas. Ott näitab publikule diapositiive erinevate naisterahvaste piltidega. Fotod ja maailmakunsti teosed. Diapositiivi-masinad on mulle alati meeldinud. Seekordne on veel eriti uhke, kaugjuhtimispuldiga ja puha. Diapositiivide rütmiline vahetumine (nii piltide vahetumine kui ka hetkeline klõbin, mis positiivide liikumisega kaasneb) loob nostalgilise meeleolu. Nagu vaataks pilte lapsepõlvest, ajast, mil oldi veel õnnelikud ja süütud, mil üksildus, karjääripaine ja muu sotsiaalporno veel Otti räsima polnud jõudnud, mil kunstiku poolt maalitud palja naiseihu vaatamist saatis pelk uudishimu ja avastamisrõõm, mitte iha ja selle pärsitusest sündiv ängistus.

Aardamile sobib roll nagu valatult. Lavastajatööle pole samuti vähimat ette heita. Ometi tundub, et Luup on näidendiga kuhugile poole peale toppama jäänud. Tunniajane etendus jäi veidi lühikeseks, et seisundimällu piisavalt ladestunuks.

Hinne: 7/10

Pungikuningas Lear

 

William Shakespeare’i “Kuningas Lear” Von Krahli teatris. Nimiosas Peeter Raudsepp, ülejäänud rollid Viljandi kultuurikolledži lavakunstide osakonna 3. kursuse tudengite päralt ja pärast. Lavastanud Peeter Jalakas.

Noorteteatrile kohaselt punkesteetikas (efektid, pullitegemine, noortepärane muusika, groteskne visuaalia) tehtud pretensioonitu, aus lavastus, annab ja kannab ja ära ei tüüta ka vanemat publikut, keda “vitud” ja muud värgid enam väga ei eruta. Samas oleks oodanud, et pungiga minnakse lõpuni, raamidest välja: Raudsepa veidi rokipeerulikus osatäitmises oleks olnud ainest ka tegevustiku kodustamiseks või kaasajastamiseks. Lavastusest näeb ära, kelles on näitlejaorgaanikat ja kellega tuleb veel vaeva näha, et ebaorgaanikagi tööle saada. Ühe elementaarse oskusega tuleb enamikul tudengeil veel vaeva näha: kuidas laval usutavalt seista, nii et vaatajal ebamugav ei hakkaks näitlejast kiirgava kohmetuse pärast. Aga EMTA lavakunstikooli nüüd lõpetava lennuga võrreldes olulist tasemevahet ei märka. Loodan südamest, et tööpakkumisi jagub ka viljandlastele.

Hinne: 6/10

Kolmanduslik kirjapäev

Eilne kirjanduslik kolmapäev Kirjanike Liidu musta laega saalis läks esinejate hinnangul korda. Rooste oli meie kõigi kohta kelmikad tutvustavad luuletised ette valmistanud, saal oli heasoovlikku ja naeruhimulist publikut tihedalt täis, mõnus positiivne energialaks. Homme või millalgi peaks Päevaleht sellest ka kirjutama, isegi grupipilt ilmub: kõige keskel istub chaneldior, must kilekott peas. Juba on ka esimene vastukaja veebis üleval, kliki siia.

Minu kava koosnes päevaraamatu sissekannetest, 10. veebruari hommikust õhtukuueni välja:

NÜÜD, MÕNE SEKUNDI PÄRAST, KIRJANIKE LIIDU MUSTA LAEGA SAALIS

seisan mulle tundmatute nägude ees ja esimest korda elus
loen tekste
valju võõra häälega
mina räägin oma tänasest päevast
ja inimesed kuulavad
täna on rohkem rahvast kui oli möödunud kolmapäeval
siis lugesin publiku üle: koos minuga kokku 20 isendit
20 oleks täna lahjavõitu
seda on sama vähe kui kast õlut kuue luuletaja peale
täna läks tiba paremini
täna võib end korralikult täis tõmmata
täna võib juba küsida
kas ma nüüd praegu siin olengi luuletaja?

Kirsikiviaed

A. Tšehhovi “Kirsiaed” Eesti Draamateatris. Lavastaja H. Toompere jr, osades M. Malmsten, L. Ulsfak, M. Palmiste, R. Pass, M.-L. Lill, H. Toompere jr jr jpt.

1. H. Toompere jätkab juba nähtud postdramaatilise lavastajakeele kõnelemist (nt hiljutine Kafka “Loss”). Samas, siinkohal ei saa ilmselt rääkida lavastajale eriomasest  lavakeelest, sest keelt kasutatakse kõnelemiseks, lavastuse võttestik jääb aga kõnetuks ja seda ühel ja samal põhjusel: tegemist on eksoskeletoorse tehnoteatriga, kus näitleja on pelk dekoratsioon lavastaja piinlikult alasti idee taustal, põhirõhk lavatehniliste vahenditega atmosfääri loomisel, inimene jääb visuaal- ja kõlaefektide varju, hõrk elus kude kitiinkesta sisse lõksu. 

2. Ajalooliseks teeb Toompere “Kirsiaia”-tõlgenduse juba asjaolu, et Tšehhovit lavastatakse ühtki rolli sünnitamata, teksti markeeritakse, tekst ja karakterid ei ole tegevuse edasiviijad, loo arendus toimub väliste tehniliste vahendite vahendusel. Tehniliselt üleforsseeritud atmosfäär sööb kõik võimalused (nii psühholoogiliseks kui väliste vahenditega) rolliloomeks (ilmselt taotuslikult), tulemuseks on sama elutu lava kui Vihmari “Pedro Paramos”. Kui nt NO-teatri lavastustes sünnivad rollid ka psühholoogilist mängu kasutamata, siis Toomperel see ei õnnestu. Vaatajat ei lasta näitlejale ligi, ei seest ega väljast. Absurd ei pea ega tohigi olla elutu.

3. E. Õunapuu lavakujundus on efektne ja tähenduslik, valgustus samuti meisterlik.

4. Kokkuvõttes on kogemus piinav, sest ainult intellektile suunatud lavastuses puudub igasugune valu ja elu ning (miinus)märgiline semiootiline mäng seda afektiivse tasandi nälga kuidagi ei kompenseeri. Kui võtta võrdluseks Judi Dench’i 1962. aasta lavastatusest stseen, kus Trofimov ja Anja vestlevad kirsiaias ja kui seda vaadanuna kujutada ette, et Toompere on teinud Trofimovist budistliku tola, kes laval löötsa saatel mömiseb, siis võib mõista, miks viidatud stseen on rikkam kui kogu Toompere lavastus.

5. Saan aru, et Eesti teatris nii võimsalt kanoniseeritud teksti puhul jagub tõlgendamisrõõmu paljudel tasanditel, samas tundub mulle, on Toompere läinud lihtsama vastupanu teed. Nihestamine toimib kaanonit arendava võttena ainult siis, kui seda kasutatakse ainult teatud detailides, üldist kanoonit, tausta lammutamata. Kui nihe on totaalne, siis kaotab ta tuuma, sest nihe toitub suhtest taustaga, eesmärgiks on seada taust, nihestatu, uude valgusesse. Tšehhovi absurdi ülevõimendamist ei suudeta siin õigustada. Mati Unti tsiteerides: “Iga näidend sisaldab endas lausa vältimatult potentsi saada teatrietenduseks.” Toompere pole antud juhul suutnud seda “vältimatut potentsi” realiseerida, lavastus ei eeldagi Tšehhovi teksti olemasolu.

Hinne: 3/10

Korjanduslik kilmapäev

Üleeile seadsin sammud Kirjanike Majja, uudistama kirjanduslike kolmapäevade sarja kuuluvat üritust nimega “Väike proosakaleidoskoop”. Enda (nais)kirjanikuks olemisest rääkisid Kärt Hellerma, Birk Rohelend ja verinoor menukas noortekirjanik Grete Kutsar. Eks see ole esineja jaoks raske formaat, kui pead koha peal välja käidud teemadel publiku ees arutlema: paljastub nii mõndagi kirjaniku isiku ja autorimina kohta. Õhtujuht P. Helme  võttis algusteemaks põlvkondadevahelise erinevuse ja kuivõrd K. Hellerma osutus teistest esinejatest pea kaks korda elukogenumaks, pidanuks teemapüstitus viljakale pinnasele langema. Ometi vormus diskussioon hoopis teiste vastanduste toel. Alustuseks võttis B. Rohelend rünnata noorukest Kutsarit. Teadlikult “punkbitchilikku” hoiakut turundavat Rohelendu ärritas ilmselgelt noore menukirjaniku autoripositsiooni teadvustamatus, “nunnu”-stiil ja sellega kaasnev roosa menu, samas kui tema enda ilusaid ja sügavaid raamatuid eriti lugeda ei taheta. Seejärel võttis K. Hellerma hoiatada lugejaid Rohelennu turunduslikku loogikat järgivate loomemallide ees ning kutsus üles kirjutama ikka seda, mis hingele oma ning selleks aega võtma, endale ja oma elutunnetusele truuks jäädes, mitte kirjandust kindla turuniši jaoks tootma. Rohelennu vastuvaidlemist mittesallivate (ent sageli siiski liigagi julgete) väidete tulva keskel kujunes kõnekaks ja ilusaks hetk, mil Hellerma pihtis, et sama kolmapäeva hommikul oli talle helistanud ajakirja Täheke peatoimetaja ja andnud teada tema luuledebüüdist lasteajakirja kaante vahel: “…nii et teatud mõttes olen ma oma kirjanikutee alguses,” tunnistas ta. Kaks elutunnetust, suhtumist oma autori-minasse said dramaatilise vastanduse: Hellerma näis kohtlevat autorimina hellalt nagu last, kellele tuleb kasvamiseks ja avastmiseks aega anda, samas kui Rohelend tundus oma autorit pozzo’liku hoolega piitsutavat. Aga see saigi olla tundmus, mulje, sest ühegi autori raamatuid ma veel lugenud pole. Omamoodi näitemäng kujunes sest kirglikust (ja osa publiku rõõmuks ning teise ehmatuseks kohati väitluskultuuri norme eiravast) arutelust.