Kes kardab valget hiirt?

E. Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?” Tallinna Linnateatri kammersaalis. Lavastaja M. Kiselov, osades A. Vaarik, E. Eespäev, K.-H. Port, A. Aadli.

1. Lavastust kannab Vaariku täpsus ja energia. Vastasseis, mäng Marta ja George’i vahel muutub kahjuks metateatraalseks, sest E. Eespäev justkui keelduks rolli sisse elamast, kuigi Vaarik teda sinna meelitab (fortes on kõik korras, ent pianos laguneb lavastus täiesti, suuresti Eespäeva häirivalt mitteteatraalsele ja samas ebaloomuliku intonatsiooni tõttu, selles on liiga palju rollivälist, ükskõikset, ka näitleja nägu oleks justkui maskistatud). Aadli puhul on mõned öelnud, et ta on liiga reflekteeriv oma rolli jaoks, et punasilmse laborihiire, karjeristist isase ärkamine rändrottide urus jääb seetõttu lahjaks, Aadli intellektuaalsus kumab tema karakteri karjerismist läbi, varjutab selle. Nõus. Port jääb nähtamatuks, kuigi tema tegelane on oluline (hiireke saab teadlikuks oma staatusest), hoolimata episoodilisusest. 

2. Kohati läheb mäng üsna õudseks, minnakse üdini ja füüsiliseks ja seda on tunda, ilmselt aitab ka väike saal ning olematu distants publiku ja näitlejate vahel. Vaarik purustab vihahoos viinapudeli vastu puhvetikappi. See toimub maksimaalselt 50 cm ühe pealtvaataja (brünett keskealine daam) peast!!! Seekord keegi surma ei saa.

3. Tempod on veidi paigast. Paus kohati ei kanna.

4. Nähtamatu peategelane, Marta isa, Suur Valge Hiir mängitakse tuntavalt kohale. Marta ja George’i mäng aitab neil Suure Valge Hiire ehitatud lõksus ellu jääda. Albee näidendis on hiir inimesed puuri sulgenud, need aga ei soovi sellega leppida ning mängivad mänge, et mõistuse juures püsida. Lõpus mängust loobutakse (väljamõeldud laps tapetakse)  ja otsustatakse reaalsusega silmiti seista. Kahekesi, koos. Omamoodi Romeo ja Julia lugu.

5. Kasutatakse reality-valgustust, st et kui tegelane lambi on kustutanud, peavad näitlejad pimedas mängima.

Hinne: 8/10

Advertisements

Eilne salvestus…

… kulges üllatavalt mõnusalt. Kõigepealt rahustas mind stuudiokujundus: Kirjanike Liidu musta laega saal oli muudetud õdusaks elutoaks, istusin 60-ndatest pärit diivanil, tagumiku all kodune lapitekk, kõrval suur kaisukaru ja küünarnukk pehmel diivanipadjal. Noorest ja lahedast võttegrupist rääkimata. See oli mul esimest korda oma tekste kellelegi esitada ja veel huvitavalt killustatud tähelepanuga publiku (kelle 8-liikmeline võttegrupp moodustas) ees. Igaüks neist jälgis mingit kindlat tahku mu esinemisest: helimees kuulas, ega diktsioonivigu sisse ei tule, kunstnik muretses mu läikiva kärsa pärast ja käis seda aegajalt puuderdamas, režissöör jälgis, et pausid ja intonatsioon oleksid paigas. Lisaks veel toimetaja, kes tekstide valiku üle vaatas ja soovitusi tegi. Muide, Maarja Kangro poolt eelmisel hooajal eetrisse öeldud ja palju mõttetut müra tekitanud “türa” jättis oma jälje ka minu repertuaarile: toimetaja soovil asendasin ühe luuletuse, kus “sead sittusid tulist sitta” ja teises muutsin sõna “munandid” “näärmeteks”. Nii et luuletaja sõnal on tänapäeval ikka veel vägi sees, kui teda eetri jaoks nii hoolsalt valida tuleb.

Häda rääkides, häda vait olles

Harjutan kabinetis poolvaljult enda luuletiste lugemist. Homme kl 11 on Kirjanike Maja mustas saalis salvestus ETV luuleminutite tarvis. Veidi veinise peaga sai saate toimetajale antud jah-sõna, mida pärast kahetseda tuli. Esiteks on minusugusel koolitamata näitlejal pagana raske üldse luulet teiste ees esitada, ilma et maneer hinge ei mataks, ja teiseks: püüa aru saada, mida see kuradi autor neid ridu paberile pannes üldse mõtelnud on. Mida rõhutada ja mida peita? Kohati ei saa üldse aru, kas autor on teinud nalja või võttis kirjutatut tõesti tõsiselt? Kui tõsiselt, siis on tegemist suhteliselt naeruväärse olendiga. Kui mitte, siis mis paganama kombel nalja kaamerale edasi rääkida, nii et see ei mõjuks pingutatuna? On ikka häda selle edeva luuletajaminaga.

Tuukrid luulemeres

Uus aasta algab animafilmiülevaatega tänases Sirbis. Pärna “Tuukrid vihmas” ja Jancise “Krokodill” vast kõige õnnestunumad filmid üldse eelmisel aastal. Toimetus on  arvustusse mõned väiksed näpukad küll sisse lasknud (nt sõnast “neurootiline” on imekombel saanud “romantiline”, mõni nimisõna on omadussõna tagant kaotsi läinud), aga pole hullu, juhtub ka paremates peredes. Selle aasta peamiseks projektiks on Paavoga kahasse Loomingu luule aastaülevaate kirjutamine. Eelmisel aastal ilmus ca 80 luulekogu, sel aastal pole suurt kahanemist karta, seega nädalas kaks kogu… Tõsi, selle hulka mahub ka hulk “mitteilukirjanduslikku luulet”, aga ka see tuleb kõik läbi lugeda. Ja lisaks oleme nõuks võtnud intervjuude tegemise kõigi nende autoritega, keda meedias seni afišeeritud pole, kuid kes tutvumist vääriks. Nii et eesti luule on sel aastal sama eiramatu nagu lumi, mida muudkui sajab ja sajab ja sajab… Labidad kätte!