Uue aasta lubadus

Eile õhtul otsustasime Paavoga, et hakkame uuel aastal kultuuritegelasteks. Kumbki veel täpselt ei tea, kuidas see välja peaks nägema. Esialgu piirdusime KuKus ohtra halja viina ja hapu kurgi manustamisega – algus seegi! Kunstiinimesele tarvilik eluhoiak (pidev õitsemise ja varisemise äärel kõlkumine, meeletu Weltschmerz) on meil mõlemal olemas, ilmselt on vajalik uuel aastal ka mõne raamatu läbilugemine või siis kirjutamine…

Neljas advent. Metsakalmistu.

Pakkisin tütred auto peale ja sõitsime külmakraadide ning tuisu kiuste surnuaiale küünlaid süütama. Ma ei käi kalmistul eriti tihti — ei tõmba, aga seda selgemini jäävad harvad külastused meelde. Lapsed pole varem suurt surnuaiale sattunud, lume alt ei paista ka hauaplatside piirid, seepärast pole ime, et paari minuti jooksul, mis mul küünalde läitmiseks kulub, on plikad lumes mürades juba mitu hauda väikeste saapajälgedega katta jõudnud. Omajagu seletamist on ka sellega, miks ei sobi näiteks hauakivil kõhuli kõõluda: “Seal all on inimene,” seletan tirtsudele. “Kuidas ta seal on?” uudistab Epp ja lisab pärast lühikest seletust: “Tahaksin ükskord ka ise päris surnud inimest näha kirstu sees lamamas.”  Luban talle, et  suure tõenäosusega ta seda kunagi näeb. Ja mõtlen ise, et kui palju ma õigupoolest oma väiksest tütrest targem olen? Kolmekümne aasta jooksul olen näinud paar korda “päris surnud inimest kirstus lamamas” ja õppinud, et haudadel ei tallata. Kõige muu osas, mis seda küsimust puudutab, olen sama tark kui tema.

Poliitiliselt korrektne Nõmme Raadio

Viimases Akadeemias on ära trükitud Vene dissidendi ja inimõiguslase Vladimir Bukovski artikkel poliitilisest korrektsusest ja kõlblusest tänapäeva Läänes. Teemakäsitlus sisuliselt igati asjakohane: “poliitilise korrektsuse” ilming on muutunud nõrkade enesekaitsevahendist võimulolijate enesekehtestusmeetodiks; demokraatia moondunud enamuse võimust vähemuse võimutsemiseks. Nõme, nõus. Mis hämmastab, on lugupeetud Stanfordi ülikooli õppejõu marguslepalik lahmivus, reljeefsus, äärmuslikkus oma mõtete esitamisel. Bukovski ei näi hoolivat, et ainus tõeliselt toimiv, tõsiselt- ja vastuvõetav süsteemikriitika saab olla väärikas, talitsetud, argumenteeritud, emotsioonivaba. Kurb, kui demokraatia ja inimõiguste ohustamist vastastatakse radikaliseerudes. Ja samas naljakas, et põlatud nõmme-raadiolik retoorika on leidnud otsetee Akadeemiasse. Oled Margus Lepa ja sarjad poliitilise korrektsuse vohamist, peetakse sind (ilmselt põhjendatult) persekukkunud kibestunud näitlejaks. Teenelise dissidendi suust kõlab sama jutt aga akadeemilise tõena.

Bodies revealed

Meditsiiniasutuse külastamine on alati omaette seiklus, sisenemine täiesti eraldiseisvasse maailma, subkultuuri. Proovi vaid oma loogika ja reeglid välismaailmast kaasa võtta! Nii ei tea ma näiteks kunagi, kas arsti kabineti juurde jõudes peaksin kohe saabudes uksele koputama või hoopis kannatlikult ootama, kuni keegi nimepidi kutsub. Ukse peal puuduvad igasugused instruktsioonid ja neid polegi võimalik avalikult kirja panna, sest tervishoiuasutuses kehtib mingi eriline õiguse liik, mida kuhugi liigitada ei oska. Tänane töötervishoiukontroll Magdaleena polikliinikus tõestas seda taas. Esimese uksega läks õnneks, keegi veel ootas enne mind sisenemist ja seega aimasin õigesti, et ju siis tuleb oodata, kuni kutsutakse. Kutsutigi. Ja kui õde mind järgmistesse kabinettidesse erinevaid protseduure läbima suunas, pühendas ta mind kehtivasse korda: “Kabineti 232 ukse taga ärge oodake, koputage ja astuge julgelt sisse. Kabineti 114 ukse taga istuge nii kaua, kuni teid kutsutakse.” Tore. Hiljem selgub küll, et erinevad kabinetid on omavahel ühendatud ning seekord on otsustatud kabineti 232 patsiente teenindada ukse number 231 kaudu. Õnneks taipan seda juba veerandtunnise ootamise järel ja koputan õigele uksele. Nägemiskontroll. Mulle pole tükil ajal keegi nii sügavalt silma vaadanud. Ebamugav. Mida nad kõike sealt silmapõhjast välja ei loe?! Õnneks taastub usaldus kiiresti, sest silmaarst, vanem naine, loeb vabadel hetkedel Loomingut: oktoobrikuu number on kõhuli töölaual. Kardiogrammi tehes põrkun tavalise probleemi ette: “Te olete väga karvane,” hüüatab meeldiva olemisega 60-ndates õde ja pakub, et raseerib mul need kohad, kuhu iminappadega andurid rinnal kinnituda võiksid, paljaks. “Aga nii jäävad ju koledad augud,” muretsen mina. “Ei ole hullu, siis ongi põnevam ja küll nad kiiresti täis kasvavad,” arvab õde. Seekord jäävad karvad siiski alles. Keskmisest enam želeed andurite iminappade all ja kolmandal katsel saame kardiogrammi karvade vahelt kätte. Töötervishoiuarst ise on noor kepsakas naine. Uurib, mil viisil arvuti taga istun. Ei jää rahule, seletab entusiastlikult, millise nurga all peaksid jäsemed töölaua taga asetsema. Kes pildi pealt mind kohe ära ei tundnud, siis vaadake uuesti. Arst ise joonistas. See olengi mina. 

 

Innovatsiooniaasta auhinnad: probleemivaba-dussammas

Vabadussamba juhtum näib toetavat nende filosoofide väiteid, kes peavad asja põhiolemust defineerivaks teguriks selle kõige ilmsemaid puudusi. Nii on samba valgustusprobleemid ja sellele pühendatud üüratu tähelepanu paljastanud algselt monumendiks peetud objekti tegeliku olemuse: tegemist on tarbetult keerukaks aetud tänavavalgustiga. Probleemi lahendamiseks tuleb tõde tunnistada ja objekti vorm viia vastavusse olemusega. Avaliku ruumi demokraatliku kasutuse huvides teen ühtlasi ettepaneku paigaldada megavalgusti jalamile üldsusele näpitav lüliti, millest samba pooldajad ja vastustajad võiksid seda vaheldumisi sisse-välja lülitada.

Innovatsiooniaasta auhinnad: karvane dušš

Väike panus ka minu poolt Eesti majanduse teadmuspõhisuse vundamenti. Mulle isiklikult tundub, et revolutsiooniliste leiutiste põud, mille üle majandusminister Parts kurdab, ei tulene mitte heade inseneride puudusest, vaid fundamentaalsest eksiarvamusest praktiliste, kaubastatavate leiduste tekkimise allikate osas. Tõeline innovatsioon saab alguse sealt samast, kust roppus ja luule: sõnade mitmetähenduslikkus, freudistlikud keelevääratused, miks mitte ka riimid, värsirütm ja muud poeetika tööriistad. Sirkel nurka, kodanikud insenerid!