Viisteist minutit Ulrich von Kremeri elust

Tänase päeva saldo Roosna külast Järvamaalt: 15 meetrit paekivimüüri, tutvus uue naabrimehega. Kõrvalkrundil asub mahajäetud maja (varemalt oli külapoena kasutusel). Esimest korda nägin seal inimesi, seni on end näidanud vaid metsikud tuvid ja üks toonekurgede paar. Olin just sööma sättinud, kui uksele koputati. Lüheldane seitsmekümnendates vanamees vajab abi, on oma Nissaniga kõhu peale kinni jäänud pehmel pinnasel. Kui abi küsitakse, tuleb aidata, ei midagi ebatavalist. Mida kõige selle juures harilikuks pidada ei saanud, on vanamehe kõnepruuk. Harjumatu, kui iga pöördumine algab sõnaga “härra” ja kui seejuures veel kolmandas isikus räägitakse. “Kas härra kinnitaks palun selle köie otsa auto konksu külge?” “Aitäh, härrast oli palju abi.” “Jõudu härrale.” Tõepoolest, nii räägib talumees “Mäeküla piimamehes” küla peal patseerivat parunit kohates. Aga mina ja härra? Puusadeni porised tunked, ninagi mullane, tore parun küll. Tõmban masina välja ja teen rutuga tulekut.  Mis sunnib inimesi ühel hetkel võõraid “härratama” hakkama? Lauda naastes võtan porise käega  potist kartuli ja lasen heamaitsta. Kurat teab, äkki hakkangi end härraks pidama veel.

Advertisements

TVõmmid – vägivaldne hüljes

Toetuseks Eesti politseile nende tänuväärses pesapalli- ja pedofiiliavastases võitluses olen saatnud kogunemiskäsu kõikidele Eesti tele- ja filmivõmmidele. Esimesena reageeris Wimbergi märg unenägu, hülgevuntsidega ja hambuni relvastatud politseinik Peeter Andero Ermeli kehastuses. Igapäevast leiba teenib lastesaates Buratino. Teenistusse asus selle kümnendi keskpaigas. Peeter on aeglase mõtlemisega ja mõnikord liigsele vägivaldsusele kalduv  tüüp, kelle perversne armastus oma vormi ja hülgevuntside vastu ei jäta kahtluski, et tegemist on maniakaalselt ausa ja kahtlemata vapra politseinikuga. Seetõttu usaldusväärne, aga hoolikat instrueerimist ja kontrolli vajav. Keerukamatele operatsioonidele mitte kaasata, pigem las patrullib Šnelli pargis, tekitab kodanikes turvatunnet. Paariliseta tänavale mitte lasta. Peetri esitatava laulu esimene salm passiks kenasti politseiameti lipukirjaks: “Sina oled varas / mina olen võmm / mul on vöö peal püstol / see võib teha põmm!”.

Ülessulanud hokimatš

Tänases Sirbis artikkel ühest alahinnatumast (meediakajastuse järgi otsustades) teatrinähtusest Eestis. PolygonTeatri nimi pole teab mis õnnestumine (kõlab nagu seikluskoolitust pakkuv ettevõte), ka hirmutab mind nende lavaväline ambitsioon viia teatritegemise oskusi tavaellu, rahva sekka. Ometi peab tunnistama, et neil on õnnestunud Eesti teatripilti värskendada ja seda suuresti tänu piiripidamise oskusele: ei punnitata midagi erakordselt uut, tehakse vana head (väga head) teatrit, värskes kastmes, aga kindla käe ning klaari pilguga. Tõsi, kui teatrisaalis (loe: Linnahalli jäähallis) on 3 kraadi sooja, siis peab kahetunnise etenduse vaatajal keskmisest kangem teatriarmastus – või siis joogipoolis  – põues olema. Mõlemat näis saalis jaguvat.